Sel ajal ei olnud bändil kindlat lauljat. „Mina laulsin, aga ka Davies võis seda teha,” on Korner hiljem meenutanud. „Kuid me ei olnud sõnausku. Me olime instrumentalistid. Sõnad olid lihtsalt kaasnähe.”
Igal juhul oli laupäevaõhtune publik alati tulvil noori mehi, kes tahtsid pageda oma elektrikamina- ja kakaosoojast maailmast sellesse, kus vaestekvartali mehed jõristavad bluusi ja tänavail keerutavad tantsukuningannad. Kõik, kes tahtsid Blues Incorporatediga laulda, olid teretulnud proovima, ehkki Alexis Korner teadis kauasest kogemusest, et tulemus on enamasti kohutav. Kuni ühel õhtul astus lavale kahemeetrine liivakarva juuste ja roosa jumega noormees, kes laulis nii toorelt ja nii musta mehe kombel, et kõik näis toimuvat justkui Chicagos. Poisi nimi oli Long John Baldry. Temast sai laupäevaõhtustel Ealingi klubi kontsertidel ja neljapäevastel Marquee esinemistel bändi põhilaulja.
Paar päeva pärast esimest Ealingi üritust sai Alexis Korner Dartfordi postitempliga ümbriku, milles oli magnetofonilint. Kirjas, mille oli kirjutanud keegi Mick Jagger, paluti tungivalt Korneri arvamust kolme laulu kohta, mille oli salvestanud punt nimega Little Boy Blue and the Blue Boys. Laulud olid „Reelin’ and Rockin’”, „Bright Lights Big City” ja „Around and Around”. Lint läks hiljem kaduma ning Korner ei suutnud meenutada sellest muud, kui et see kõlas „täiesti jubedalt”.
Ent ometi läks lint asja ette, sest tutvustas bändi mehele, kes oli tuntud oma tavatu lahkuse poolest algajate muusikute vastu. Mick Jagger sai nagu kõik teisedki kutse Ealingi püünele, et teha üks proovilaulmine. Järgmisel laupäeval sammuski Jagger kogu oma julgust kokku võttes väiksele lavale räpase presentpalaka taustal ja laulis esimest korda elus avalikult.
Valges peenekoelises särgis, lõdvaks lastud lipsuga ja boheemlikus kardiganis oli ta iga toll LSE tudeng, vaatamas närviliselt üle õla, kui Blues Incorporatedi suurmeistrid asusid improviseerima nende jaoks arutult lihtsa Chuck Berry laulu „Around and Around” teemal. Ta ise mäletab laval seismist läbi hämu: poolenisti joobunud, valel kõrgusel, sõnad meelest läinud ja hirmust peagu halvatud. „See, mida ma tema juures tähele panin, ei olnud mitte laulmine,” rääkis Alexis Korner, „vaid see, kuidas ta oma juukseid loopis. Tal oli nagu kõigil teistelgi lühike soeng. Kuid kardiganis kuti kohta liigutas ta seda vägagi hoogsalt.”
Laul hääbus vaikusse. Siis aga puhkes laulja suureks imestuseks aplausitorm. Isegi piredavõitu Davies oli valmis plaksutama tüübile, kelle bluusiarmastus on toonud ta nii kaugele üle piinlikkusmüüri. Tõik, et ta laulis Chuck Berry loo noot-noodilt järele, ainult kinnitas õpilase andumust.
Järgmine kord, kui Mick Jagger laulis Alexis Kornerile, sai ta selle eest juba tasu: viisteist šillingit ja õlle. Kuu möödudes oli temast saanud Blues Incorporatedi varuvokalist, kes laulis sama tasu eest iga kord, kui Long John Baldry ei olnud parasjagu saadaval.
Dartfordi poisid Mick, Keith, Alan ja Dick tavatsesid nüüd laupäeviti koguneda Alexise Bayswateri korteris ja veeta paar tunnikest Korneritega, enne kui kõik üheskoos Ealingisse läksid. Bobbie Korner pakkus teed, samal ajal kui Alexis rääkis neile lugusid, mida sessamas köögis olid pajatanud Muddy ja Broonzy: kuidas Big Bill ei suutnud kuidagi oma bluusivendade nimesid õigesti välja ütelda (Fats Waller oli tema suus Fat Wallace) või kuidas T-Bone Walker, ajavahest ja napsist hämarolekus, oli ükskord uurinud: „On see siin Pariis?”
Mõlemad Kornerid mäletavad toonast Jaggerit vaikse ja viisakana, ehkki tema poliitiline pretensioonikus ajas Alexist pisut närvi. „Rääkisime kord bluusist ja Mick küsis: „Miks sa mängid meie töölisklassi muusikat?” Vastasin talle: „Mick, sa käid Londoni Majanduskoolis! Mis võiks olla veel rohkem keskklass kui see?””
Seevastu Keith oli otsekohe seltskondlik ja innustunud. „Ta võis istuda köögitoolil ja rääkida Bobbiega tundide kaupa. Mäletan tema armastust sõnade vastu. Ma ei tundnud teda tollal muusikuna, teadsin ainult, et ta mängib nende Dartfordi pundis kitarri. Ta ei trüginud kunagi muusikuna esile. Tal näis olevat hea meel sellegi üle, kui saab Mickiga koos olla.”
Sel ajal oli külalislahketel Korneritel juba uus püsikülaline, kes käis nende köögipõrandal magamas. See oli poiss, kellega Alexis oli Cheltenhamis vestelnud, aimamatagi, et niisugune väike julgustus pani poisis lõõmama pöörase iha elada Londonis ja mängida bluusi. Niisiis nihkus Moscow Roadi köögiaken üles. Ähmane kuju veeretas end üle laua põrandale. Nagu Muddy Waters ja Big Bill Broonzy enne teda, jäi ka Brian Jones magama kuskil kassinõude ja pliidijalgade vahel.
Hatherley Road asub Cheltenhami servas. See rahulolev elegantne kuurortlinn seostub inglase mõtteis alati erukolonelide ja peente preilide kolledžitega. Hatherley Road on pikk äärelinnapuiestee ühesuguste 1930. aastail ehitatud eendaknaga majadega, mille ees kena murulapike ja sepisvärav. Siin-seal selle Cheltenhami šiki elurajooni garaažide taga võib näha terrasse ja taamal Walesi poole sirutuvat Cotswoldsi mäeahelikku.
Lewis Jonesi kolleegidel Cheltenhami lennukiosi tootvas firmas Dowty & Co ei saanud olla mingit kahtlust tema walesi päritolus. Lühikasvulises, sirge rühi ja rangete maneeridega mehes avaldusid ühtaegu kõik walesilikkuse vaieldamatud väärtused ja salgamatud puudused. Teisisõnu: ta oli austusväärne, korralik, töökas, religioosne, nõudlikult tavu järgiv ja puritaanlikult sallimatu nende vastu, kes polnud nii meelekindlad kui tema. Nagu paljud ta kaasmaalased kahetses temagi kahekümnenda sajandi edenemist. „Ajad muutuvad, aga mina mitte,” tavatses ta ütelda, lisades siiralt: „Jumal tänatud!”
Waleslasel on peagu kohustus olla musikaalne. Lewis Jones mängis kohalikus kirikus paar aastat orelit, enne kui sellest väiklaste kogudusetülide tõttu loobus. Tema abikaasa Louisa, samuti waleslane, leidis oma andele kindlama väljenduse ning teenis Lewise vabrikupalgale lisa kooliõpilastele klaveritunde andes.
Nende esimene laps, Brian Lewis Hopkin Jones, sündis 1942. aasta 28. veebruaril. Kahest tütrest jäi ellu ainult 1946. aastal sündinud Barbara. Pauline suri leukeemiasse, kui Brian oli kolmene. Brian arvas, et ema-isa olid ta ära andnud, ning elas tükk aega pärast seda hirmus, et temaga võib samamoodi minna.
Isa sõnul oli ta läbinisti normaalne ja õnnelik laps, kel oli hea tervis, kui välja arvata tavalised poisipõlvetõved ja difteeria, mis põhjustas tal hiljem bronhiiti ja kroonilist astmat. Ta õppis koolis usinasti, tegi innuga sporti – lemmikud olid kriket ja sulgpall – ja oli suurepärane ujuja ning sukelduja. Ent mereõhk soodustas ta astmat, nii et tihti sundis juba üksainus rannas veedetud päev haledalt viiksuva ja kägiseva poisi haigevoodisse.
Nagu tema vanemail ja tervel sel tõul, kust ta pärines, oli Brian Jonesilgi sünnipärane muusikaanne. Kui ta oli kuuene, hakkas Louisa talle klaverit õpetama, hiljem pühendus ta plokkflöödile ja klarnetile. Ehkki ta tundis nooti, õppis ta puhkpille mängima vaistlikult, kuulmise järgi, saamata isegi aru, kuidas ta meloodiat järgib. Juba põnnieas avaldunud silmapaistev anne pani Lewis Jonesi uskuma, et tema saatuseks võib olla klassikalise muusiku karjäär.
Ta tegi põhikooli lõpueksamid vaevata ja edukalt ning jätkas õpinguid – nagu vanemad olid lootnudki – Cheltenhami gümnaasiumis, mis asus nooblis, erukindralite elupaiga ja tütarlastekolledži poolest tuntud Promenaadi piirkonnas. Viimati mainitud asutus paiknes kohe Cheltenhami gümnaasiumi kõrval ja põhjustas vanemate klasside poistes iga päev kättesaamatuid fantaasiaid, kui noored kilkavad neiud möödusid neist vahetundi pidama.
Brianil läks Cheltenhami gümnaasiumis esialgu kõik hästi, hinded olid head, eriti reaalainetes ja keeltes, ta paistis silma kriketis ja ujumises ning pääses kooli orkestrisse klarnetit mängima. „Siis, täiesti ootamatult,” räägib Lewis Jones kõlatult, „tekkisid temaga väga rasked probleemid. Ta hakkas mässama kõige, aga peaasjalikult minu vastu.”
Mured algasid siis, kui Brian lõpetas klassikaliste klaveri- ja klarnetipalade