Koosseisulise trummari puudumine põhjustas pidevat meelehärmi. Mick Avory, kes mängis nendega kõige sagedamini, ei olnud hingega rütmibluusi juures. Cyril Daviese pundi Carlo Little, kes meeldis neile palju rohkem, oli esmajoones hõivatud oma teise kõrvalbändiga, mille nimi oli Screaming Lord Sutch and the Savages. Kuna Charlie Watts jäi kättesaamatuks, leppisid nad vastutahtsi Tony Chapmaniga, kes oli mänginud paljude poolkutseliste rock’n’roll-gruppidega. Kuid müügimehena töötavale Chapmanile ei saanud alati loota, sest ta oli tihti linnast väljas proovireisil.
Vahetult enne jõule tabas neid järjekordne tagasilöök. Bassimees Dick Taylor teatas, et ta lahkub ja läheb õppima kuninglikku kunstikolledžisse. Teised uurisid Tony Chapmanilt, kas ta teab mõnd tööd otsivat basskitarristi. Chapman ütles, et teab tõepoolest üht, nimelt oma endist kolleegi tavalist poppi viljelnud bändist Cliftons. Lepiti kokku, et Chapmani sõber tuleb ühel külmal lumisel detsembriõhtul Chelseasse Wetherby Armsi nimelisse kõrtsi koos Briani, Keithi ja Mickiga proovimängimisele.
Bill Perks oli alati oma perekonnanime vihanud ja sestap soovinud vahetada selle millegi vastu, mis oleks paremini kooskõlas tema loomuse ja ambitsioonidega. Ta teadis, et vanaisa Perks oli teinud sedasama viiskümmend aastat tagasi, kui osales illegaalsetel rusikavõitlustel. „Ja kui ta sai vanemaks ja hakkas tegelema võistlustuvide aretamisega, kasutas ta ikka teist nime,” räägib samasuguse metamorfoosi läbi teinud Bill Wyman. „Ta lennutas oma tuvisid alati Jacksoni nime all.”
William ja Kathleen Perksi 1936. aasta 24. oktoobril sündinud poeg ei andnud pikka aega õieti mingitki vihjet oma tulevase saatuse kohta. Lapsena oli ta mõtlik, rahulik, vaikne, jumalakartlikki. Ta ema meenutas, kuidas ta võis veeta tunde magamistoas piiblit lugedes. Beckenhami gümnaasiumis oli ta tubli kunstiõpetuses ja matemaatikas ning ka edukas sportlane. Oma täpse mõistuse ja imelise mäluga olnuks ta kindlasti tulevane tudeng, kui vaid sündinuks kümmekond aastat hiljem. Kuid sel ajal, sõjajärgses ja klassilõhedest vaevatud hangumuses, oli parim, mida helge peaga töölisklassi poiss võis loota, mõni lugupidamisväärne ametnikukoht. Ta isa, iga ilmaga väljas töötav müürsepp, nautis mõtet, et Bill võib hakata tööle mugavas kontoris.
Tema esimene töökoht oli Londoni West Endi kihlveovahendusfirmas. Seejärel kutsuti ta kaheks aastaks väeteenistusse, mille ta veetis õhuväes paberitööd tehes. Osa sellest ajast möödus Lääne-Saksamaal Bremeni-lähedases õhuväebaasis, kus ta kuulis Ameerika sõjaväeraadiost esimest korda rock’n’roll’i. Ta mäletab ka, et teda võlus seal üks väga tore kaasajateenija, Lee Wyman, taipamata veel, et tegelikult köitis teda tolle nimi.
Kui ta väeteenistusest vabanes ja asus tööle laohoidjana Londonis Streathamis asuvas masinaehitusfirmas, mõtles ta endast juba kui Bill Wymanist. Ta tegi oma tööd täiusliku tõhususega, kataloogides laoseisu toreda sedeli- ja lipikusüsteemi abil. 1959. aastal abiellus ta Diane’i-nimelise neiuga, keda oli kohanud Beckenhami tantsuõhtul, ja kolis temaga ühte äärelinnakorterisse.
Tema esimene, veel sõjaväes ostetud Hispaania tüüpi kitarr oli nii kehvake, et keeli oli raske sõrmitsedagi. Järgmised paar aastat mängis ta mitmesugustes poolpiduseid pille kasutavates puntides. „Ma polnud kunagi suurem asi kitarrist. Ma ei saanud akordidega hakkama. Seepärast läksingi bassile üle kohe, kui need levima hakkasid.”
1962. aastal oli ta juba poolkutseline basskitarrist, mängides regulaarselt Cliftonsis ja puhuti suure popimpressaario Larry Parnesi korraldatud show’des. Ta oli tõusnud koguni nii kõrgele, et mängis tausta Parnesi hiilgavale avastusele Dickie Pride’ile, pisikesele noorukile, keda tutvustati publikule kui Briti Little Richardit. „Me pidime kandma lavakostüümi … ja see oli alati väike. Jube värk. Oli teada, et see ulatati sulle otse kellegi teise seljast.”
Niisiis läks Bill Wyman Wetherby Armsi kohtuma bändiga, kelle juurde Tony Chapman oli talle proovimängimise korraldanud, ilma eriliste ootuste-lootusteta. Ta esimese, klassivimmase mulje järgi olid nad eemaletõukavalt boheemitsevad ja kunstipäratsejad. Nemad omakorda ei leidnud midagi ühist aukuspõskse ja tõsimeelse, Mickist ja Keithist seitse aastat vanem mehega, kelle reserveeritud olek näis väljendavat üleolekut, mille talle just nagu taganuks Dickie Pride’i basskitarristi staatus.
Kuid üks asi tegi ta ihaldusväärseks: tema vapustav varustus. Peale oma basskitarri vinnas ta ühes kaks tohutu suurt võimendit. Isegi see, mida ta nimetas möödaminnes tagavaravõimuks – Vox 850 –, oli suurem, kui Keith oli väljaspool poevitriini eales näinudki. Ühendades oma basskitarri, viipas ta 850 poole ja ütles: „Keegi teist võib panna selle oma kidra taha.”
„Ma polnud sugugi kindel … mõtlesin ainult, et vaatan mõnda aega, kuidas nendega asjad laabuvad,” räägib Bill, „ehkki minu arvates nägid nad välja liiga boheemlikud. Õige varsti otsustasid nad, et tahavad Tony Chapmanist lahti saada ja asendada ta Charlie Wattsiga. Tony tuli minu juurde ja ütles: „Ongi kõik, Bill. Me võime nüüd teha päris oma bändi.” Vastasin: „Ei, ma mõtlen, et mulle sobib praegune seis küll.” Ma arvan, et tegin targa otsuse.”
Esialgu tundus see kõike muud kui tark. Bill Wymani värbamine „Rollin’ Stonesi” sattus tavatult lumesajusele ajale, mistõttu pääsesid nad vaid üksikutesse sissetöötatud kontserdipaikadesse. Ja seal, kuhu neil õnnestus jõuda, oli kuulajaskond masendavalt kahanenud. Koguni nende suur Eel Pie saare fänkond ei paistnud tahtvat maksta sillamaksu, mida võeti kiiresti jäätuva Thamesi ületamise eest. Võimendikastil külitav Wyman, sigaret suunurgas tilpnemas, kahetses ebaõnne, mis oli viinud ta Larry Parnesi etendustelt mingite kunstipanijate juurde, kes mängimise ajal isegi ei seisnud, vaid istusid poolringis toolidel oma pead pilduva vokalisti ümber.
See osutus Suurbritannia üle saja aasta kõige karmimaks talveks. Terve maa muutus ühtlaseks valevaks lagedaks, mille mässis endasse järeleandmatu ja metsik külm, mis muutis piima kreemjaks kristallipudruks ja purustas pauguga õllepudeleid. Detsembrist veebruari keskpaigani oli ilm brittide ainus jututeema – kui välja arvata põgus jõulujärgne skandaalike Carlisle’is, kus konservatiivse partei noorteühenduse tantsupeolt aeti minema Beatlesinimeline bänd, kuna nad olid näidanud üles täiesti kujuteldamatut taktitust ja ilmunud kohale mustades nahktagides.
Edith Grove’il olid kõik torud kinni külmunud, nii et Mick, Keith, Brian ja Phelge ei saanud pesta ega vetsus vett tõmmata. Tubade hädised küttekehad suutsid lõikavat külma parimal juhul vaid pisut leevendada. Bill Wymanile, oma kodus elavale abielumehele, tundusid need armetud olud mõistusevastased. „Süüa nad ei teinud, elasid üksnes lihapirukatest ja lahustuvast kohvist,” räägib Bill. „Jätsin neile mõned naelad, et nad saaksid oma elektriarvestit kasutada.”
Nende menüü koosnes peamiselt kartulist ja munadest, mida Brian ja Keith näppasid ümbruskonna toidupoodidest, ning kuivanud ja hallitanud leivast, mida nad korjasid teiste majaelanike prügikasti visatud toidujäänuste seast. Kui Bill Wyman sattus läbi põikama, tõi ta süüa ja suitsu ning münte nende täitmatule elektriarvestile. Kord nädalas ulatas Ian Stewart neile portsu kuuešillingilisi lõunasöögitalonge, mille ta oli töö juures ühe šillingi eest ostnud kaalu jälgivatelt sekretäridelt.
Keithi mäletamist mööda polnud paljudel päevadel mingit mõtet voodist välja tullagi. „Meil polnud ühtki mängu. Mitte midagi polnud teha. Veetsime tunde üksteisele nägusid tehes. Brian oli selles alati parim. Eriti jube oli see, kui ta kiskus silmanurgad alla ja surus sõrmedega nina üles. See grimass sai tuntuks kui Nanker.” Ehkki kõik torud olid läbi külmunud, õnnestus Brianil mingil moel iga päev juukseid pesta ja leida kusagilt šilling, et need lainjaks föönitada. Kogu oma nõudlikkuse juures paistis just tema tulevat säärase karmi eluga kõige paremini toime. Kui pärastlõunad nende räpase jääkirmese akna taga aina õhtusse hämardusid, ei suutnud lõpuks isegi Keith enam jagada Briani hooletut veendumust, et alati on võimalik laenata, kerjata või varastada vahendeid, mis aitavad neil sooja saada ja nälga vältida.
Täiesti