Pärast dokfilmi „Jazz on a Summer’s Day” valitses nende meeli Chuck Berry. Mike Jagger avastas viisi, kuidas saada Berry plaate: tuli vaid kirjutada otse Chicagosse Chessi plaadifirmale. Berry hääl – elav ja terav, kummaliselt valge mehe moodi kõlav – meenutas pisut tema enda oma. Harjutades Berry laule „Sweet Little Sixteen” ja „Reelin’ and Rockin’”, tundis ta end ühtäkki enama kui tühipalja jäljendajana. Ja Chuck Berry oli esimene märk, et rütmibluusist võib saada noorte väljendusvorm. Kõik Berry lood olid lühikesed jutustused Ameerika teismeliste elust, tulvil automarkide nimesid, nipsakaid keskkooliprintsesse ja mäslevaid üleskutseid kaduda klassiruumist ja minna autoga sõitma, laulma ja tantsima.
Bändiproovid toimusid Alan Etheringtoni kodus – seal oli grammofon – või Dick Taylori magamistoas, kus nad sättisid end voodile vanaaegse magnetofoni ümber. Dick mäletab ärevat hetke, kui Mike oli kooli võimlemistunnis keele otsast tüki ära hammustanud ja ilmus pärast seda esimest korda proovi. „Ta oli hirmul, et see mõjutab ta laulmist. Me kõik muudkui rääkisime talle, et mingit vahet pole kuulda. Aga ta näis tõepoolest pisut soselevat ja see muutis ta vokaali veidi bluusilikumaks.”
Ehkki sõbrad olid ta koju oodatud, ei pakkunud see Little Boy Blue and the Blue Boysile just parimat proovipaika. Eva Jagger ei teinud otseselt takistusi. Ta rääkis, et tal pole nende muusika vastu midagi – kui ainult naabrid seda lärmi pahaks ei pane. Joe Jaggeri peamine huvi oli nagu ikka poja kehaline vorm. Kord, kui Mike asutas end Dick Tayloriga välja minema, hõikas isa: „Michael, ära unusta jõutrenni.” Mike läks kuulekalt aeda tagasi ja tõstis kohusetundlikult veerand tundi kangi.
Ta tegi eksamid edukalt ning valis viimase kooliastme põhiaineteks inglise ja prantsuse keele ning ajaloo. Direktori avalikust pahakspanust hoolimata sai temast ka õpilasesinduse juht. Direktor härra Hudson ei olnud talle kunagi päriselt andestanud, et ta oli juhtinud alamastme poiste vastuhakku kohustuslikule maaväe kadetikursusele.
Kaks viimast kooliaastat möödusid vähimagi ettekujutuseta, mida ta edaspidi tegema hakkab, oli ainult udune aimus, et ajakirjandus võiks huvitav olla. Lühikest aega mängis ta ka mõttega minna raadiosse plaate keerutama. Londoni plaaditootja Joe Meek oli parasjagu välja kuulutanud DJ-kandidaatide konkursi. Robert Wallis kirjutas Meeki aadressi ajalehest üles ja andis selle Mike Jaggerile. Kuid ettevõtmisest ei saanud asja, ilmselt vanemate vastuseisu tõttu.
Lõpueksami tulemused olid keskpärased, ent nüüd polnud sel enam mingit tähtsust. Ta oli juba kindlustanud endale koha Londoni Majanduskoolis, kus pidi läbima kaheaastase kursuse erialal, mis näis tema kõhkleva andega kõige paremini sobivat. „Ihkasin õppida humanitaariat, aga kaalutlesin, et peaksin valima reaalained,” räägib ta nüüd. „Majandus tundus olevat sobivalt nende kahe vahel.”
Nii ühines triibulist tudengisalli kandev Mike Jagger 1961. aasta sügisel igal hommikul Dartfordi jaamas tunglevate tööletõttajatega, pilk pööratud tuleviku poole, mis paistis vaevalt kaugemale kui raudtee lõpp-peatus.
Igal hommikul nägi rohelise Kenti bussi ülakorrusel istuv Dick Taylor üht kõhna längus kuju vantsimas vastumeelselt ülesmäge Sidcupi kunstikolledži poole. Olgu suvi või talv, Keith Richards kandis ikka neidsamu kitsaid siniseid teksaseid, terava ninaga Itaalia kingi, teksatagi ja lillat särki, mis ei paistnud kunagi vahetusse ega pessu pääsevat. Olgu suvi või talv, ikka näis ta külmast kange, ümar pea rõhutamas eemalehoidvaid kõrvu, nina punane ja suuümbrus täis teismelise vistrikke. Ühes käes oli tal sigaret, teises ta ainus omand: kitarr. Dick Taylor teadis, et ees ootab järjekordne päev ilma koolitööta ja täis rock’n’roll’i kolledži väljakäigus.
Kitarr ja armastus selle vastu on üks Keithi varaseimaid mälestusi. Ta emapoolne vanaisa Theodore Augustus Dupree – päritolult Kanalisaarte hugenott – oli 1930. aastatel juhtinud väikest poolkutselist tantsuansamblit ja ta mängis paljusid pille, sealhulgas saksofoni, viiulit ja kitarri. Kitarr seisis ikka veel vanaisa Gusi elutoa nurgas. Keith mäletab, millise põnevusega ta sellele lähenes ja kuidas ta võlus häälestamata keeltel oma kätega välja pehme kumina.
„Vanaisa Gus oli silmapaistev tegelane. Kui ma olin väike, töötas ta mingis õmblusvabrikus; ta tõmbas taskust pidevalt vildilapikesi ja näitas neid meile. Ta jätkas ka musitseerimist, päris kuuekümnendateni välja, ja andis kontserte näiteks Ameerika õhuväebaasis. Hiljem oli ta majahoidja Highgate’i koolis, kus õppis Yehudi Menuhini poeg. Lõpuks sai vanaisa Yehudiga tuttavaks, nad isegi kääksutasid üheskoos viiulit. Oli vast lahe vanamees!”
Keithi isa Bert Richards oli sootuks teistsuguse loomuga, vaikne, valvas ja kinnine, mis oli poja arvates suuresti tingitud ületöötamisest ja kurnatusest. Bert töötas Hammersmithis Osrami tehases järelevaatajana. Ta ärkas igal hommikul kell viis ja jõudis koju alles kell kuus õhtul. „Võttis pisut süüa, vaatas paar tundi telekat ja läks siis voodisse – kõik täpselt raamides,” rääkis Keith. „Tal pidi olema õudne näha, millise jõlediku ta oli minu näol ilma loonud.”
Nii kasvaski 1943. aasta detsembris sündinud poiss kõige lähedasemaks ema Dorise, sooja ning elurõõmsa naisega, kes oli pärinud Dupreede muusika- ja romantikalembuse. Keith mäletab, et kui Doris tegi majapidamistöid, kostis raadiost lakkamatult Ameerika bigbändimuusika. Kui ta hakkas koolis käima ega suutnud suure pabistamise tõttu sinna esiti kõndidagi, kandis Doris teda terve tee, põimides käed hellalt ümber poja. Ta julgustas Keithi kõige varasemast lapsepõlvest peale tegema just seda, mida ta tahab, ja olema see, kes ta tahab olla.
Poisieas oli Keithil kaunis sopranihääl, nii hea, et sobis isegi Westminster Abbeysse. „Ainult mina ja veel kaks poissi oma valgetes rüüdes olime piisavalt head soolot laulma. Ma olin siis staar, keda õpetajad vedasid Londonisse Albert Halli koolidevahelisele võistlusele. Küllap oli see mu esimene kokkupuude meelelahutustööstusega – kuni mu hääl murdus ja nad ei tahtnud enam mind oma koori. Ühtäkki oli kõik pea peale pööratud. Arvan, et just siis ma lakkasin olemast hea laps ja minust sai üks paras kaak.”
Doris ja Bert Richards elasid Dartfordis Chastillian Roadil, mis jäi Jaggerite kodust vaid paar tänavat eemale. Keith käis Wentworthi põhikoolis ja tedagi õpetas Ken Llewellyn. Laste mänguväljaku lärmis ja rüsinas oli ta kokku puutunud ka Mike Jaggeriga. Jagger, kes alati kinnitab, et ei mäleta minevikust midagi, ei suuda ometi meenutamata jätta, kui tugevat muljet Keith talle avaldas. „Küsisin talt, kelleks ta tahab suurena saada. Ta vastas, et tahab olla kauboi nagu Roy Rogers ja kitarri mängida. Roy Rogers ei läinud mulle kuigivõrd korda, aga see kitarrivärk äratas suurt huvi.”
Esimene tutvus jäi väga põgusaks. Varsti kolisid Doris ja Bert Dartfordi teise otsa kommunaalmajade rajooni. Joe ja Eva Jagger aga ei tahtnud mitte mingil juhul oma vanemale pojale selliseid seltsilisi nagu Keith Richards.
Richardsid elasid nüüd Spielman Roadi majas number 6. Uhiuus rajoon asus keset äsja ehitatud asfaltteid ja seal polnud vähimatki hubasust ega mingeid ajaveetmisvõimalusi. Bert Richards ärkas nagu varemgi kell viis, et minna Hammersmithi Osrami tehasesse. Doris töötas poole kohaga Dartfordi pagariäris. Ning Keith, ühelt poolt isa ükskõiksuse ja teisalt ema üleküllase hoolitsuse vahel, asus otsustavalt halvale teele.
Asi polnud selles, nagu puudunuks tal võimed või anne. Ken Llewellyn meenutab, et ta oli taibukas ja tähelepanelik poiss, kes omandas eriti hästi uusi sõnu ja keeli. Talle meeldis kriket, ujumine ja üllataval kombel ka tennis. Ka oli tal hea loomus ja avatud meel ning selline üleannetu terasus, mis pani isegi direktori leebima.
Miska ta ent kuidagi toime ei tulnud, oli distsipliinile allumine. Seda ohjeldamatust soosis üksildane kasvamine uues elurajoonis ning ka ema hellitamine. Doris ei hoolinud, kui poeg ei teinud koduseid töid või tegi krossijooksutundidest poppi või – nagu juhtus üha sagedamini – ei jõudnud ülepea kooli. Ta jättis poisile koju raha, et see saaks endale lõunasööki osta. Ja kui Keith mäkerdas toidujäänustega kraanikausi, ajalehed ja kõik muu, koristas Doris segaduse ilma ühegi etteheiteta.
Kui ta oli saanud kolmteist, olid õpetajad