„Aga mitte ainult,” katkestas teda Bäckström. „Üht-teist muud ikka ka?”
„Jah,” vastas Alm ja noogutas põgusalt. „Stålhammar on vana poksija. Kuulus omal ajal Rootsi tippude hulka. Rootsi raskekaalu meister kuuekümnendate lõpus, mitu aastat järjest. Ühel korral läks ta isegi Ingemar Johanssoni vastu, ühel Djurgårdeni Cirkuses korraldatud heategevusgalal. Ingemar Johansson ehk Ingo, nagu teda kutsuti, meie kunagine poksi raskekaalu maailmameister,” selgitas Alm ja noogutas millegipärast Felicia Petterssonile.
„Peaaegu pisar tuleb silma, kui sinu suust selle vana ja väärika härrasmehe kirjeldust kuulen,” ütles Bäckström. „Selle järgi ei tunne Rolle Stålist vaat et äragi. Meeter üheksakümmend pikk, sada kilo lihast ja konti pluss kõige lühem süütenöör Rootsi politseis. Tema vastu esitati vägivalla kasutamise kohta rohkem avaldusi kui kõikide meie ülejäänute vastu kokku seal osakonnas.”
„Ma tean seda kõike,” lausus Alm. „Aga päris nii lihtne see asi ka ei olnud. Stålhammar oli sädeinimene, nagu ma ütlesin. Ta on päästnud väga paljusid noori halvale teele minemast. Kui ma õigesti mäletan, oli tema meist ainus, kes töötas oma vabast ajast kriminaalhooldajana, tasuta.”
„Kui ta parajasti ei joonud nagu loom, sest see oli tegelikult ju tema kõige tugevam külg,” ütles Bäckström, kes juba tundis, kuidas vererõhk tõuseb. „Paistab, et on senimaani …”
„Võib-olla oskan mina seda pilti täiendada,” sõnas politseikonstaabel Jan O. Stigson, vanus 27, ettevaatliku käeviibutuse saatel. „Seoses selle juhtumiga.”
„Kas sina, Stigson, oled ka vana poksija?” küsis Bäckström, kes oli juba tige nagu herilane.
Tegelikult oli ta korrakaitsepatrullist. Paljaks pöetud pea, kulturist, IQ nagu golfi händikäp, segastel põhjustel korrakaitsest mõrvajuurdlusele abiks laenatud. Ega sellise mõtte peale ei saagi tulla keegi teine peale segase jukkapekka Toivoneni, mõtles Bäckström. Pealegi paistis tüüp Dalarnast pärit olevat. Rääkis, nagu oleks näkileib hambus. Põlvpükstes pastlasahistaja, kes on sattunud mõrvajuurdluse keskele, ja mis Rootsi politsest niimoodi üldse saab, mõtles Bäckström.
„Lase käia,” nõustus Annika Carlsson otsusekindla noogutusega. „Siis ei pea me siin istuma ja kuulama, kuidas Bäckström ja Lars vana sõbra üle nääklevad. Seda ei jaksa keegi kuulata.”
Kes kurat ta enda arvates on, mõtles Bäckström ja põrnitses naist pahaselt. Temaga tuleb kohe pärast koosolekut arenguvestlus maha pidada, mõtles ta.
„Me saime eilsel naabrite küsitlemisel omajagu teavet,” ütles konstaabel Stigson. „Sellest osa võib olla vägagi oluline selle valguses, mida Alm oma endisest kolleegist Roland Stålhammarist rääkis.”
„Ma kuulan,” ütles Bäckström. „Mida me veel ootame? Info on salastatud või?”
„Leskproua Stina Holmberg, 78 aastat vana,” alustas Stigson ja noogutas Bäckströmi poole. „Elab Hasselstigen 1 kõige alumise korruse korteris. Armas vanatädi. Pensionil õpetaja, aga tundub käbe ja pea ka selge, kuulmisega probleeme ei ole. Tema korter on otse Danielssoni oma all ja kuna maja kostab päris hästi läbi, oli tal uurimise seisukohast huvipakkuvaid andmeid üksjagu.”
Stigson noogutas rõhutatult ja vaatas Bäckströmile otsa.
No ei ole võimalik, mõtles Bäckström. Põlvpükstes pastlasahistaja on kindla peale selle tunnistaja Lauréni sugulane. Äkki poolvend, sest neil on eri perekonnanimed.
„Ma ootan ikka veel,” ütles Bäckström ja laiutas alistunult käsi.
Danielssoni juures oli kolmapäeva, 14. mai õhtul pidu peetud. Proua Holmbergi andmetel oli see alanud õhtul üheksa paiku, valjud hääled, naer ja lällamine, ja umbes tund aega hiljem läks päris pööraseks. Danielsson ja tema külaline olid grammofoni heli põhja keeranud, proua Holmbergi sõnul kuulati ainult Evert Taube’i ja refrääne lauldi kaasa.
„„Katlakütja valss” ja „Purjekas Blue Bird” ja „Fritiof ja Carmencita” ja nii edasi, aga neid kedrati lõpmatuseni,” oli proua Holmberg täpsustanud.
See ei olnud sugugi mitte esimene kord ja kuna ta ise pisut pelgas Danielssoni, oli ta helistanud abi palumiseks ühele naabrile. Britt-Marie Anderssonile, nooremale naisterahvale, kes elas kõige ülemisel korrusel.
„See Danielsson ei olnud küll miski tore inimene,” selgitas proua Holmberg. „Kuigi surnu kohta võib-olla ei tohiks niimoodi ütelda. Suur mehemürakas, muudkui kaanis kogu aeg. Ükskord tahtis mind uksest sisse aidata, aga oli nii täis, et kukkus ja oleks äärepealt minu kah koos poekottidega kaasa tõmmanud.”
„Nii et te helistasite oma nooremale sõbrannale Britt-Marie Anderssonile ja palusite teda appi,” nentis konstaabel Stigson, kes oli ise ülekuulamise pidanud ja linti võtnud ning luges nüüd ette selle protokolli.
„Jah, tema on tubli naine. Oskab selliseid Danielssoni-suguseid korrale kutsuda, ma olen teda varemgi appi palunud.”
„Kas te teate, mida preili Andersson siis tegi?” küsis Stigson.
„Proua Andersson, mitte preili. Ta on lahutatud, või võib-olla suri ta mees hoopis ära. Ma õieti ei teagi. Aga küllap ta tuli alla ja rääkis Danielssoniga, sest mõne aja pärast oli vaikus majas.”
„Kas proua Holmberg teab, kui palju kell siis oli? Siis, kui uuesti vaikus tekkis,” täpsustas Stigson.
„Võib-olla poole üheteistkümne paiku. Kui mul õigesti meeles on.”
„Mida proua Holmberg seejärel tegi?”
„Magama läksin,” vastas proua Holmberg. „Ja hea oli, et läksin. Oleks nina välja pistnud, oleks mind ka maha löödud.”
„See noorem naaber. Keda ta appi kutsus. Mida tema ütleb?” küsis Bäckström.
„Britt-Marie Andersson. Uuh sa,” ütles konstaabel Stigson õnnelikult naeratades.
„Mis uuh sa?” küsis Bäckström.
„On see vast naine,” sõnas Stigson sügava ohkega. „On see vast naine. Blond, naturaalne blond, kindel see. Milline keha, milline partii. Uuh sa, ma ütlen. Dolly Parton häbenegu nurgas, ausõna,” selgitas Stigson, õnnis naeratus huulil.
„Kas ta rääkida oskas?” küsis Bäckström.
„Ikka,” vastas Stigson ja noogutas. „Ta oli väga meeldiv, ja vedas, et mul diktofon kaasas oli, sest kuna ta selline välja nägi, no sellise kehaga …”
„Pagan võtku,” katkestas teda Annika Carlsson. „Räägi, mida ta ütles.”
Nüüd tasuks Põlvpüksil küll ettevaatlik olla, mõtles Bäckström. Carlssonil on juba silme eest must ja varsti rebib ta väikese Stigsoni tükkideks.
„Muidugi, muidugi,” vastas Stigson, kelle põsed olid õhetama löönud. Ta lehitses närviliselt oma pabereid ja hakkas uuesti lugema.
Tunnistaja Britt-Marie Andersson väidab kokkuvõttes järgmist, luges Stigson.
Kolmapäeva õhtul kella kümne paiku oli proua Anderssonile helistanud proua Holmberg ja palunud abi seoses nende naabri Danielssoniga. Proua Andersson oli alla läinud ja Danielssoni ukse taga kella andnud, mille peale Danielsson oli ukse avanud, ise silmanähtavas joobes. Andersson oli käskinud tal vaiksemaks võtta, ähvardades vastasel korral politseisse helistada. Danielsson oli vabandust palunud ja seejärel oma korteri ukse kinni pannud. Proua Andersson oli veel paar minutit ukse taga seisnud ja kuulanud, aga kui grammofon kinni pandi, oli ta liftiga üles oma korterisse tagasi läinud. Umbes veerand tundi hiljem oli Danielsson helistanud proua Anderssoni lauatelefonile. Ta oli teda