„Ma kuulan,” sõnas Annika Carlsson. Võta ennast kokku, Ankan, mõtles ta. Sa räägid juba nagu Bäckström ja ükski vinge politseinik niimoodi ei räägi.
„Ta nägi kassi,” ütles Jerzty õnnelikult naeratades.
Väikest punast kassi. Nad nägid seda sageli, nii et küllap elas kass kusagil läheduses, kuigi kaelarihma tal ei olnud. Ühel korral olid nad talle isegi piima pakkunud. Aga inimesi ei olnud, autosid ei olnud, inimese tekitatud helisid ei olnud. Pime oli, vaikne oli, vihma tibutas. Telekad ega raadiod ei töötanud, aknad olid pimedad. Isegi ükski koer ei haukunud. Üksik punane kass oli all tänaval mööda lipsanud. See oli kõik.
13
Kriminaalinspektor Lars Alm, vanus 60, oli töötanud Solna kriminaalpolitseis üle kümne aasta. Enne seda oli ta kõigepealt töötanud Kungsholmeni politseimajas vanas vägivallaosakonnas, seejärel läks tasapisi üle kesklinna jaoskonna kriminaaluurimisosakonda. Siis oli ta Solnasse kolinud. Läks naisest lahku ja abiellus uuesti ning tema uuel naisel, kes oli Karolinska haiglas medõde, oli kena korter Solna keskuses. Alm sai jala tööl käia, kahe minuti tee, sadagu lund või rahet.
Seegi oli juba arvestatav põhjus, et Solna politseisse üle tulla, aga mitte ainus. Alm oli läbi põlenud. Aastad Stockholmi vägivallaosakonnas olid nõudnud oma osa. Solna peaks siiski pisut parem olema, mõtles ta. Pääseks lõpuks ometi nendest hiidlainetest pärast nädalavahetuste südalinnapidusid, mis ujutasid ta kirjutuslaua igal esmaspäeval üle nagu kellavärk. Kuigi selle poolest ta lootused ei täitunud. Kõige parema meelega oleks ta pensionile läinud, aga pärast mõningast rehkendamist otsustas siiski kuuekümne viieni vastu pidada. Medõe palk ei olnud ka suurem asi ja kumbki ei tahtnud vanaduspõlves vireleda.
Ta oli proovinud oma elu võimalikult hästi korraldada. Vältis raskete kuritegude osakonda, mõrvaosakonda, narkojälitust ja röövide uurimist. Võttis enda peale pisut lihtsamad asjad, olmekuriteod, need, mille ohvriks langesid tavalised inimesed, sissemurdmised korteritesse ja autodesse, lihtsamad peksmisjuhtumid, varalise kahju tekitamised. Enda arvates oli tal see kaunis hästi õnnestunud ja ta suutis tegeleda just nii paljude juhtumitega, kui temalt oodati. Proovis kohanduda endataoliste keskmiste näitajatega.
Esmaspäeval, 12. mail käis torm üle Västerorti politseijaoskonna. Kaks tundmatut kurjategijat olid Bromma lennuväljal rahaautot röövinud. Lasknud ühe valvuri maha ja peaaegu tapnud tema paarimehe. Rööv raskendatud asjaoludel, mõrv ja mõrvakatse. Juba paar tundi hiljem esines justiitsminister kõikides televisiooni uudistesaadetes. Nende uuel ülemusel, politseiülem Anna Holtil ei olnud vast ka erilist naerutuju. Kuu aega uues ametis ja juba selline sündmus.
Esimesest lainest oli Alm pääsenud. Kuigi kriminaalosakonna juht komissar Toivonen oli palju teiste osakondade töötajaid selle juhtumi uurimise juurde üle toonud, oli teda säästetud. Neljapäeva hommikul oli Alm siiski kaasa tõmmatud. Siis oli Toivonen tema kabinetti tormanud ja selgitanud, et nüüd tuleb „olukorda adekvaatselt hinnata”.
„Keegi on Råsundavägenil mingi vana joodiku maha löönud,” ütles Toivonen. „Selline lugu, mille normaalsed politseinikud lahendaksid ära juba enne lõunat, aga arvestades kogu seda muud jama, mis meile kaela on sadanud, olen ma sunnitud Bäckströmi selle peale panema.”
„Mida sa tahad, et ma teeksin?” küsis Alm, kes mõistis, et see pole enam puiklemise koht.
„Vaata, et see paks hädapätakas vähemalt suurele seinale pihta saaks,” ütles Toivonen ja lahkus seejärel ilma pikema jututa.
Nii läkski. Pärast ligi kümneaastast pausi oli Almil jälle mõrvajuurdlus kaelas ja kuna ta teadis, kes on Evert Bäckström, ei tundnud ta ennast sugugi hästi.
Alm tundis Bäckströmi juba varasemast. Kaheksakümnendate lõpus olid nad Stockholmi kunagises vägivallaosakonnas koos töötanud. Mõni aasta hiljem oli Bäckström saanud ootamatult tööd keskkriminaalpolitsei mõrvarühmas. Täiesti arusaamatu. Keegi kripo juhtidest oli saanud insuldi või Stockholmi kriminaalpolitseijuhilt altkäemaksu. Alm ja ülejäänud normaalsed politseinikud olid laevaga Ahvenamaale sõitnud ning seal öö ja päeva järjepanu pidutsenud. Nüüd, viisteist aastat hiljem sai ta selle eest kapaga tagasi.
Viimases hädas läks ta rääkima Annika Carlssoniga, kes oli naisterahvas ja üldiselt väga mõistlik kolleeg. Pakkus end kaardistama ohvri tausta, tema suhtlusringkonda ja tegevust enne mõrva. Kui ta saaks ainult oma kabinetis edasi istuda ega peaks kohtuma Bäckströmiga rohkem kui hädavajalik.
„Tundub väga hea ettepanek,” vastas Annika Carlsson noogutades. „Kuidas ta üldsegi on? Ma olen ju kõiki neid tavalisi Bäckströmi-lugusid kuulnud, aga ma ei olnud teda enne tänast hommikut kunagi kohanud. Seegi oli põgus kohtumine, kui ta käis mõrvapaika üle vaatamas.”
„Oleks sa temaga korralikult kohtunud, oleks see sulle meelde jäänud,” vastas Alm ohates.
„Kas ta ongi nii ogar, kui räägitakse? Osa lugudest on kindlasti puhas väljamõeldis.”
„Hullem veel,” vastas Alm. „Iga kord, kui ma näen uudistest, et mõni kolleeg on maha lastud, palun ma Jumalat, et see oleks Bäckström. Kui selline õudne asi tõepoolest peab juhtuma, siis miks mitte alustada Bäckströmist, säästes kõiki teisi normaalseid politseinikke? Palved ei aita,” ütles Alm ja raputas pead. „See paksmagu on surematu. Ta on saatanaga mingi kokkuleppe sõlminud. Meie, ülejäänud, oleme saanud ta endale kaela oma pattude pärast, ainult et ma ei kujuta ette, milline tegu on nii kole, et väärib sellist karistust.”
„Ma mõistan, mida sa silmas pead,” ütles Annika Carlsson ja noogutas mõtlikult. Tõotab tulla huvitav aeg ja eks ma halvimal juhul pea ta alla garaaži lohistama ja tal mõned kondid murdma, mõtles ta.
Alm oli saanud mõrvaohver Karl Danielssoni tausta kaardistamisel tõeliselt hea stardi. Niipea kui ohvri tuttavateni jõudis teave tema ootamatu lahkumise kohta – uudis oli levinud kulutulena –, olid nad politseiga ühendust võtnud. Politsei telefonikeskjaam oli end üle pika aja õigustanud, vihjeid oli tulnud ridamisi, ja juba siis, kui Alm esimese päeva õhtul koju läks, tundis ta, et tal on olukorrast hea ülevaade.
Tal olid kümmekonna ohvri lähikonda kuulUnud inimese nimed ja andmed. Kõik meesterahvad, ja kindlalt küll teadmata kahtlustas Alm, et nendegi huvid on samad kui nende „vennal” ja „kamraadil”. Ta oli mitmega telefonis rääkinud. Nendelt oli ta saanud muu hulgas ka ohvri teiste sõprade nimesid, kes ei olnud veel endast teada andnud, ja mõned neist oli ta juba üle kuulanud. Kui Alm õhtul seitsme paiku koju jalutas, et naise seltsis süüa kapsarulle pohlatoormoosiga, oli ta nii rahul, kui komissar Evert Bäckströmi uurimisrühmas töötades üldse olla sai.
Kui Bäckström ometi oma kodanikukohust täidaks ja sussid püsti viskaks, siis ei peaks selle juurdluse pärast üldse muretsema, mõtles Alm.
14
Bäckström oli pühendanud hommikupooliku sellele, et mingitki korda luua mõrvajuurdluses, mida tema kolleegid üritasid juba iga hinna eest tuksi keerata. Lisaks tundis ta end üle pika aja päris hästi, kuna tema tundlikud ninasõõrmed haistsid pidevalt rohke juustu ja võiga värske sarvesaia taevalikku lõhna.
Need kuradima kaalujälgijad käigu kuu peale, mõtles Bäckström. Üldiselt peab ikkagi sööma nagu normaalne inimene, ainult et seda ei tohi teha segamini igasugu maitsvate vedelikega. Siis teed pausi, paastud, jood nagu loom ja loputad kõik sooned puhtaks ning alustad uuesti algusest.
Juba natuke pärast ühtteist oli ta kõht hakanud meeldival ja tuttaval moel korisema, andes üheselt teada, et viimane aeg on midagi hamba alla saada.
Seetõttu läks ta alla sööklasse, et rahulikult koostada läbimõeldud lõuna, mis oleks kooskõlas tema enda tähelepanekute ja tõekspidamistega.
Kõigepealt peatus ta salatilaua juures ja tõstis endale meeldivalt väikese kuhja riivitud porgandit, mõned kurgiviilud ja tomatisektorid. Vältis nii põdra- kui jänesepabulaid ja vaklu ei paistnudki olevat, kuigi need olid sel ainsal korral, kui ta neid proovis, peaaegu inimese toidu moodi maitsnud.