Kes tapaks lohe. Leif G. W. Persson. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Leif G. W. Persson
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Современные детективы
Год издания: 2015
isbn: 9789985334508
Скачать книгу
sinna sattuda, kui konks lukku kriimustas. Saatsime selle laborisse, sest meil endal pole selle põhjalikumaks uurimiseks aparaate.”

      „Aga portfelli kui sellist te ei leidnud?”

      „Ei,” vastas Hernandez. „Kui asi on nii, nagu me arvame, võttis mõrvar selle kaasa, et see hiljem rahulikult avada.”

*

      „Teadmiseks võetud,” ütles Bäckström ja märkis kindluse mõttes midagi oma väikesesse musta märkmikku. „Veel midagi?”

      „Ma läheksin tagasi potikaane juurde,” ütles Hernandez. „See on malmist ja pealtpoolt kaetud sinise emailiga. Kuulub köögis pliidil seisnud poti juurde. Läbimõõt kakskümmend kaheksa sentimeetrit ja käepide keskel. Kaalub ligi kaks kilo. Ohver on saanud potikaanega vähemalt kuus korralikku pauku. Esimene tabab teda kõrgele paremale kuklapoolele. Lüüakse poolviltu tagantpoolt ja me pakume, et ohver saab löögi tualetist välja tulles. Kurjategija varitseb teda tualeti ukse taga. Danielsson kukub maha, pea elutoa poole, jalad välisukse poole, ja maandub kõhuli või pooleldi külili. Siis saab ta veel kaks lööki kuklasse. Seejärel pidi kurjategija teda pöörama ja lõpetama vähemalt kolme hoobiga näkku.”

      „Kuidas te järjekorras nii kindlad saate olla?” küsis Bäckström.

      „Päris kindel ei saa kunagi olla, aga selline pilt sobib igal juhul kõige paremini koljuvigastuste ja muude tähelepanekutega esikus, kus sündmus aset leidis. Esiku väljanägemine, pritsmed ja sellised asjad. Kaane küljes on muide ka verd, juuksekarvu ja koljukilde. Ja kaas sobib väga hästi ohvri peavigastustega. Meie kurjategija ei ole ainult tugev. Löömisnurga järgi hinnates peaks ta olema ka pikk. Lisaks pidi ta minu meelest ohvri peale väga vihane olema. Juba esimene löök on surmav. Kaks lööki kuklasse võib ta olla virutanud nii-öelda kindluse mõttes, need las olla. Aga kolm tükki näkku, me räägime vähemalt kolmest löögist, paistab küll olevat liigne vägivald. Rääkimata faktist, et ta pidi ohvri selili keeramiseks kaane käest ära panema ja seejärel uuesti kätte võtma ja edasi peksma.”

      „Kui pikk ta siis on?” küsis Bäckström.

      „Danielsson oli meeter kaheksakümmend kaheksa. Pakun, et vähemalt meeter kaheksakümmend. Minu meelest isegi veel kümmekond sentimeetrit pikem. Meeter üheksakümmend.”

      „Kui ta muidugi professionaalne pesapallur ei ole,” narris Bäckström. „Pani ülevalt alla paugu kirja. Oled ju näinud, kuidas nad virutavad? Või näiteks tennisemängijad. Kes servivad potikaanega.”

      „Professionaalsete pesapallimängijate esinemise tõenäosus antud piirkonnas peaks olema kaunis väike,” nentis Hernandez vähimagi muigeta. „Sama peaks kehtima ka tennisistide kohta,” lisas ta ja pani suu kinni.

      Lahe kutt, mõtles Bäckström. Lõpuks ometi üks pigi, kes mõistab nalja.

      Hernandez otsustas teemat vahetada. Kõigepealt rääkis ta kotist, mille poolakast ehitustööline konteinerist oli leidnud.

      „Praegu ootame laborist vastust, kas verejäljed on pärit ohvrilt. Kui jah, siis on see kahtlemata ülimalt huvipakkuv. Sõrmejälgi me kahjuks leidnud ei ole. Ei vihmamantlilt, kinnastelt ega sussidelt. Mantli ja susside suurus klapib aga Danielssoniga. Suur ja tugev, jalanumber nelikümmend neli.”

      „Mitu kuud võib aega minna, enne kui me laborist vastuse saame?” uuris Bäckström.

      „Me rääkisime endale tegelikult eelisjärjekorra välja,” vastas Hernandez. „Uue nädala algus on Linköpingi kolleegide viimane tärmin. Kui nüüd praegust seisu kokku võtta,” jätkas Hernandez, „siis räägime tõenäoliselt kurjategijast, kes on kehaliselt tugev, jupp maad keskmisest pikem ja vaenab oma ohvrit tõsiselt. Kui see riiete asi paika peab,ja kui need kuulusid Danielssonile täpselt nagu potikaas ja haamergi, siis paistab ta ka üpris kogenud. Ta paneb ohvri vihmamantli selga, et riided veriseks ei saaks. Võtab oma kingad jalast ja paneb samal põhjusel jalga ohvri sussid. Paneb kätte ohvri nõudepesukindad, et jälgi ei jääks. Ainus asi, mis meid häirib, on ohvri õhtusöögikülalise käitumine, sest tema on õhtu varasemas järgus jätnud hulganisti jälgi nii taldrikutele, klaasidele kui söögiriistadele. Mida ta ei paista olevat proovinudki ära pühkida.”

      „Mind see ei häiri. Üldsegi mitte,” teatas Bäckström ja raputas pead. „Joodikute aju ongi teistsugune. Kõigepealt istub ja vitsutab koos Danielssoniga. Siis saab tal äkitselt temast kõrini ja kui Danielsson peldikusse läheb, viskab ta kossid jalast, paneb sussid jalga, mantli selga ja kindad kätte, haarab potikaane ja asub asja kallale, niipea kui Danielsson pellerist välja ilmub ja esikusse taarub, et püksilukku kinni tõmmata. Kõik, mis enne seda toimus, on vennal kindlasti juba peast pühitud.”

      „Eks mina ja Peter mõtlesime samuti midagi sinnakanti,” ütles Hernandez ja noogutas. „Lisaks tundub meile, et asi ei ole ainult vihas, vaid teol võib olla ka ratsionaalsemaid motiive.”

      „Nagu näiteks?”

      „Näiteks rööv,” pakkus Hernandez.

      „Õige,” nõustus Bäckström rõhuga. „Mis näitab väga kõnekalt, kui särava ajuga meil tegemist on. Minna Danielssoni-sugust röövima. Nagu prooviks kiilakal juukseid lõigata.”

      „Ma kardan, et seekord päris nii ei pruugi olla,” ütles Hernandez. „Danielssoni kirjutuslaua kõige ülemisest sahtlist leidsime nimelt paki Solvalla hipodroomi võidupileteid. Välja makstud võidupileteid, mis olid kummipaelaga kokku seotud ja ilusti kuupäevade järgi sätitud. Kõige ülemine pilet on ostetud samal pärastlõunal, kui Danielsson mõrvati, ühesõnaga üleeile. Selle summa on kakskümmend tuhat kuussada kakskümmend krooni ja raha on võetud Solvalla kassast välja kohe pärast sõitu. See oli üldse V65 panuse esimene jooks ja toimus õhtul poole seitsme paiku. Aga raha ei leia me kusagilt. Näiteks tema rahakotis, mis on magamistoas kirjutuslaua peal, on ainult mõned visiitkaardid.”

      „Ah nii,” sõnas Bäckström. „Ah nii,” kordas ta. Sellise jaoks nagu Danielsson pidi see ikka viimase peal võit olema, mõtles ta.

      „Veel paar asja,” ütles Hernandez. „Mis me leidsime või mida me ei leidnud, aga oleks pidanud leidma.”

      „Kuulan,” ütles Bäckström, võttes samal ajal pastaka ja märkmiku.

      „Me leiame võidupileti, aga raha mitte, me leiame jälgi millestki, mis meie arvates võib olla diplomaadikohver, aga kohvrit ei leia. Me leiame ühe avamata ja ühe avatud Viagra karbi. Välja kirjutatud Karl Danielssonile, retsepti leiame ka. Kuus tabletti kaheksast on alles. Retsepti järgi on ta aprillikuust alates veel kaheksa tabletti ära tarbinud. Lisaks pakk, milles on algselt olnud kümme kondoomi, aga järel on ainult kaheksa.”

      „Meie ohver oli mitmekülgne mees. Mis siis, et mõnda külge tuli natuke turgutada,” ütles Bäckström irvitades.

      „Me leiame kaks seifivõtit, aga seifi ei ole me veel leidnud,” jätkas Hernandez. „Me ei leia mobiiltelefoni, arvutit ega krediitkaarte. Nende kohta arveid samuti mitte. Me leiame tavalise taskukalendri, kus on üksikud märkmed. Aga ei leia päevikut, fotosid ega eraelulisi ülestähendusi.”

      „Tüüpiline joodik,” nentis Bäckström. Mida kuradit selline mobiiliga teeks? Helistaks viinapoodi ja telliks kauba koju? Kes üldse vanale joobarile krediitkaarte väljastaks? Nii ogarad ei ole isegi sotsiaalametnikud. „Kas veel midagi?” lisas ta.

      „Tema lauasahtlis on mitu pakki taksotšekke,” ütles Hernandez.

      „Sotsiaaltakso. See võimalus on meie sotsiaalparadiisis ju kõikidel joodikutel, ja meie maksame selle kinni.”

      „Ei,” lausus Hernandez. „Mitte sinnapoolegi. Tavalised tšekid. Jääb mulje, et ta äritses nendega.”

      „Taksokviitungitega? Mispärast? Kas need kõlbavad süüa?” küsis Bäckström.

      „Ta tunneb ilmselt mõnda taksojuhti, ostab tema üle jäänud tšekid näiteks kahekümne protsendiga tšekil märgitud summast ära ja müüb näiteks viiekümne protsendiga edasi kellelegi, kes saab nende arvelt firma raha maksuvabalt välja võtta. Midagi