„Tänan teid,” ütles Claire, puudutas kergelt Rogeri kätt ja pööras ringi. Nähes vastu valget tema siluetti, meenus Rogerile korraga midagi. Võib-olla ei olnud just kõige sobivam hetk seda küsida, aga lõpuks ei võinud sellest ka midagi halba sündida.
„Ee, doktor Randall… kas me ei võiks sina peale minna?”
Claire pöördus taas ja vaatas talle otsa. Nüüd, kui Briannat lähedal ei olnud, mõistis Roger, et Claire Randall on ka ise väga ilus naine. Ta nägu õhetas viskist ja tema silmad olid erakordselt haruldast kuldpruuni värvi. Nagu merevaigutükk kristalli sees, mõtles Roger.
„Kõigis allikais, mis ma nende meeste kohta leidsin,” jätkas ta ettevaatlikult sõnu valides, „on juttu ka kapten James Fraserist, kes nähtavasti oli nende ülem. Kuid sinu nimekirjas teda ei olnud. Ma tahtsin vaid küsida, kas sa teadsid midagi sellest mehest?”
„Jaa, teadsin.” Claire ütles seda rahulikult, aga korraga oli kogu veri ta näost kadunud ja Roger nägi kaelal kiirelt tuikavat unearterit. „Ma ei pannud teda nimekirja, sest ma teadsin, mis temast sai. Jamie Fraser sai Cullodeni lahingus surma.”
„Oled kindel?”
Ja nagu kibeleks ta minema, võttis Claire oma käekoti ja heitis pilgu tualettruumi poole, kus endisaegse uksenupu lõgin andis märku väljuda üritavast Briannast.
„Jah,” ütles ta pead pööramata. „Ma olen selles täiesti kindel. Oh, härra Wakefield… see tähendab Roger.” Ta sööstis tagasi tema juurde ja jäi talle oma kummalist värvi silmadega otsa vaatama. Selles valguses näisid need peaaegu kollased; suure kassi – leopardi silmad.
„Palun,” ütles Claire, „ära maini räägi mu tütrele Jamie Fraserit.”
Kell oli palju ja Roger oleks pidanud ammu voodis olema, kuid ta ei saanud und. Kas tuli see nüüd Fiona tüütusest, Claire Randalli vastuolulistest avaldustest või väljavaatest teha välitöid koos Brianna Randalliga ning sellega seotud ootusärevusest, igatahes oli ta täiesti ärkvel ja une tulekuks polnud lootustki. Selle asemel et asemel väherda või lambaid lugeda, otsustas ta kasutada oma ärkvelolekut ratsionaalselt. Vikaari pabereis tuhlamine teeb ta kindlasti paugupealt uniseks.
Fiona toas tuli veel põles, kuid ta läks kikivarvul trepist alla, et neidu mitte segada. Jõudnud kabinetti, pani ta tule põlema ja jäi enda ees laiuva ülesande üle mõtiskledes hetkeks seisma.
Kabinetisein oli pastor Wakefieldi olemuse peegel. Seda kattis otsast otsani korkplaat mõõtudega ligi kakskümmend korda kaksteist jalga. Korkpinda ennast ei olnud peaaegu üldse näha, seda katsid paksult paberid, märkmed, fotod, mimeograafiliselt paljundatud lehed, arved, kviitungid, linnusuled, ümbrike küljest ära rebitud nurgad huvitavamate markidega, aadressilipikud, võtmehoidjad, postkaardid ja muu kraam, kõik kinnitatud knopkade või nöörijuppidega.
Mõnes kohas oli pabereid kaksteist kihti üksteise peal, kuid ometi oli vikaar alati eksimatult teadnud, kus vajalik paberitükk asub. Rogeril tekkis tunne, et see sein on organiseeritud mingi nii peene salaprintsiibi alusel, et isegi ameeriklaste NASA spetsid seda välja ei raali.
Roger silmitses seina kahtlevalt. Polnud ühtki loogilist punkti, millest alustada. Ta sirutas ebakindlalt käe piiskopkonna kantseleist saadetud mimeograafilise nimekirja järele, kus olid kirjas kirikukogude kuupäevad, kuid siis köitis ta tähelepanu nimekirja alt välja ilmunud värviline pliiatsijoonistus lohest, kelle hõõguvatest ninasõõrmetest paiskusid välja kunstipärased suitsupilved ja pärani aetud lõugade vahelt rohelised tulekeeled.
Joonistuse allserva oli suurte kohmakate tähtedega kirjutatud ROGER. Talle meenus uduselt, kuidas ta seletas, et looma tulekeeled on sellepärast rohelised, et lohe sööb ainult spinatit. Roger lasi kirikukogude nimekirjal uuesti alla vajuda ja tuli seina juurest ära. Ta võib selle kallal hiljem rassida.
Laud – hiiglaslik liugkaanega büroolaud vähemalt neljakümne viimse võimaluseni täis topitud sahtliga – tundus selle kõrval nagu tordilõik. Ohates tõmbas Roger lähemale polsterdatud kontoritooli ja võttis istet, et luua endale ülevaade kõigist neist dokumentidest, mida tema isa oli säilitamisväärseks pidanud.
Hunnik maksmata arveid. Teine sahtel – hunnik ametliku moega pabereid: autode tehnilised passid, maamõõtja aruanded, ehitusinspektsiooni sertifikaadid. Kolmas – ajalooalased märkmed ja väljakirjutused. Neljas – perekondlikud mälestusasjad. Viies ja kaugelt kõige suurem sahtel – praht.
Töösse süvenenult ei kuulnud ta ukse avamist ega selja tagant lähenevaid samme. Järsku maandus ta kõrvale töölauale suur teekann.
„Äh?” ehmatas Roger ja ajas end silmi pilgutades sirgu.
„Mõtlesin, et soovite… see tähendab, et soovid äkki teed.” Fiona asetas lauale väikese kandiku, millel olid alustass, tass ja taldrikutäis küpsiseid.
„Aa, aitäh.” Tegelikult tal oligi kõht tühi ja ta tänas Fionat sõbraliku naeratusega, mis tüdruku kenad ümarad põsed punaseks värvis. Sellest nähtavasti julgustatuna ei läinud ta ära, vaid istus lauanurgale ja jäi vaatama, kuidas Roger aeg-ajalt šokolaadiküpsist hammustades keskendunult oma tööd jätkas.
Tajudes, et ta peaks tüdruku kohalviibimisse kuidagi suhtuma, tõstis Roger poolsöödud küpsise ja mõmises: „Väga hea.”
„On, jah? Tead, ma ise tegin.” Fiona põsed tõmbusid veelgi tumedamaks. Kena väike tüdruk Fiona. Väikest kasvu ja ümar, tumedate lokkis juuste ning suurte pruunide silmadega. Roger taipas korraga, et mõtleb, kas Brianna Randall oskab süüa teha, ja raputas pead, et see pilt silm eest kaoks.
Fiona pidas seda liigutust vist uskmatuseavalduseks ja kummardus lähemale. „Jaa, tõesti,” kinnitas ta. „Vanaema retsept. Ta ütles ikka, et need olid meie vikaari lemmikud.” Ta suured pruunid silmad tõmbusid veidi uduseks. „Ta jättis kõik oma kokaraamatud ja asjad mulle. Ma olin tema ainus lapselaps, sellepärast.”
„Mul oli su vanaemast väga kahju,” ütles Roger siiralt. „See juhtus äkki, eks ole?”
Fiona noogutas kurvalt. „Oh, jah. Kogu päeva terve nagu purikas, siis ütleb pärast õhtusööki, et tunneb ennast veidi väsinult ja läheb voodi.” Tüdruk kergitas õlgu ja lasi need uuesti alla vajuda. „Läkski voodi ega ärganud enam kunagi.”
„Niimoodi on hea lahkuda,” ütles Roger. „Hea seegi.” Proua Graham oli olnud pastoraadi raudvara juba siis, kui Roger viieaastase hirmunud, äsja orvuks jäänud poisikesena sinna toodi. Proua Graham oli juba keskealine, täiskasvanud lastega lesk, kuid ometi jätkus tal Rogeri jaoks külluslikult asjalikku-emalikku kiindumust, kui poiss koolivaheaegadeks jälle pastoraati tuli. Ta moodustas vikaariga veidra paari, kuid kahepeale kokku tegid nad sellest vanast majast tõelise kodu.
Mälestustest liigutatud, sirutas Roger käe ja pigistas Fiona kätt. Fiona pigistas vastu ja tema pruunid silmad sulasid. Väike roosinupu moodi suu avanes kergelt, ta sirutas ennast Rogeri poole ja tema soe hingeõhk paitas mehe kõrva.
„Ee, aitäh sulle,” pahvatas Roger. Ta tõmbas oma käe järsult tagasi, nagu oleks kõrvetada saanud. „Suur tänu. Tee… ja kõige eest. Väga hea oli. Väga. Tänan.” Ta pöördus kõrvale ja hakkas segaduse varjamiseks kiirelt järgmist paberipatakat otsima, haarates sel eesmärgil esimesest ettejuhtuvast sahtlist pundi rullikeeratud ajaleheväljalõikeid.
Ta rullis kollakad väljalõiked lahti ja tõmbas kätega servadele vajutades lauale laiali. Ilmselge süvenemise märgiks kulmu kortsutades kummardus ta madalale määrdunud teksti kohale. Hetke pärast ajas Fiona ennast raskelt ohates püsti ja tema sammud kaugenesid ukse suunas. Roger ei tõstnud pead.
Ta ohkas ka ise sügavalt, sulges hetkeks silmad ja luges kiire tänupalve napi pääsemise eest. Jah, Fiona oli kena. Jah, ta tegi kindlasti väga hästi süüa. Kuid ta oli ka uudishimulik, sekkuv ja ärritav ning tahtis nii kangesti mehele saada. Paned veel korra käe vastu seda roosat ihu ja järgmisel kuul kuulutatakse teid juba kantslist maha. Aga kui siin üldse mingit mahakuulutamist oodata oli, siis pidi meetrikaraamatus Roger