„Rrrr,” tegi ta oma peegelpildile.
„Härra Wakefield?” vastas peegelpilt.
Roger kargas jahmunult tagasi ja lõi varba vastu käpana ettepoole sirutuvat vanavärki vannijalga valusasti ära.
„Äh?”
„Kas teiega on kõik korras, härra Wakefield?” küsis peegel. Keegi lõgistas keraamilist uksenuppu.
„Muidugi on minuga kõik korras!” nähvas ta ust põrnitsedes turtsakalt. „Mine ära, Fiona, ma olen vannis!”
Ukse taga kõhistati naerda.
„Ohoo, kaks korda päevas. Kohe niisugune dändi, jah? Kas tahad rummiseepi ka? See on seal kapis, kui vaja.”
„Ei, pole vaja,” käratas Roger. Vanni veetase oli poole peale tõusnud ja ta keeras kraanid kinni. Äkiline vaikus mõjus lõõgastavalt. Kuumusest pisut nina krimpsutades astus ta vanni ja hakkas ettevaatlikult vette vajuma, tundes, kuidas läbi keha tungiv kuumus kerge higi näole tõi.
„Härra Wakefield!”
Hääl oli tagasi ja säutsus ukse taga nagu ülbe punarind.
„Mine ära, Fiona,” ütles ta hambaid kiristades ja lasi ennast vanni selili. „Mul on kõik, mis vaja.”
„Ei, ei ole,” ütles hääl.
„On küll.” Ta pilk libises mööda arvukaid pudeleid, purke ja igasugu vahendeid, mis olid vanni kohale riiulisse laotud. „Kolme sorti šampooni. Juuksepalsam. Habemeajamiskreem. Habemeajaja. Ihuseep. Näoseep. Habemeajamisvedelik. Odekolonn. Pulkdeodorant. Mul ei ole midagi puudu, Fiona.”
„Aga kuidas käterättidega on?” küsis hääl armsalt.
Heitnud metsiku pilgu täiesti tühjadele nagidele, sulges Roger silmad, surus hambad kokku ja luges kümneni. Kuna sellest jäi väheks, luges ta kahekümneni. Tundes, et nüüd suudab ta vastata ilma suust tuld ja tõrva pritsimata, kostis ta rahulikult:
„Hea küll, Fiona. Jäta nad ukse taha. Ja siis, palun… palun, Fiona… mine.”
Väljast kostis kohmitsemist ja seejärel vastumeelselt eemalduvaid samme. Roger ohkas kergendunult ja andus üksioleku rõõmudele. Rahu. Vaikus. Ei mingit Fionat.
Nüüd, mil ta suutis oma häirivast avatusest juba objektiivsemalt mõelda, mõistis ta, kui kangesti teda huvitab küsimus, kes on Brianna salapärane pärisisa. Tütre järgi otsustades pidi see mees olema haruldaselt ligitõmbava välimusega. Kas sellest piisab, et lummata Claire Randalli taolist naist?
Ta oli juba pead murdnud, kas Brianna isa võiks olla šotlane. Kas ta elab – või elas – Invernessis? Roger oletas, et selline lähedus võiks seletada Claire’i närvilisust ja kalduvust salatsemisele. Aga kas see seletaks tema arusaamatuid tingimusi Rogerile? Claire ei tahtnud, et Roger viiks Brianna Craigh na Dunile; ta ei tahtnud, et Roger mainiks tema tütrele Broch Tuarachi meeste komandöri. Miks ometi?
Korraga torkas talle pähe üks mõte, sundides teda vannis niisuguse hooga istuli tõusma, et vesi laksudes vastu valurauast vannikülgi lõi. Aga mis siis, kui Claire’ile ei teinudki muret 18. sajandi jakobiitlik sõjamees ise, vaid kõigest tema nimi? Mis siis, kui mees, kes 1947. aastal sigitas tema tütre, oli samuti James Fraser? See oli mägismaal üsna tavaline nimi.
Jaa, see seletaks nii mõndagi, mõtles Roger. Ja ka Claire’i soov ise tütrele kiviringi näidata võis olla kuidagi seotud saladusliku isaga; võib-olla oli ta teda seal kohanud või oli Brianna seal eostatud. Roger teadis hästi, et kiviring oli populaarne kohtingupaik; ta oli ise keskkoolipoisina sinna tüdrukuid vedanud, lootes et kivirajatise paganlik salapära nende vastupanu nõrgestab. See mõjus alati.
Korraga kangastus talle rabav visioon Claire Randalli kaunitest valgetest jäsemetest, mis on metsikus andumuses ümber punapäise mehe alasti, pingul keha põimunud; kahest vihmamärjast ja rohust määrdunud kehast, mis väänlevad ekstaatiliselt kivipankade vahel. Visioon oli oma üksikasjalisuses nii šokeeriv, et Roger hakkas värisema ja higi voolas mööda ta rinda alla auravasse vannivette.
Jumal küll! Kuidas ta järgmisel kohtumisel ometi Claire Randallile silma vaatab? Mida ta Briannale ütleb? „Kas oled viimasel ajal mõnd head raamatut lugenud?” „Mõnd head filmi näinud?” „Kas sa ka tead, et sa oled sohilaps?”
Ta raputas pead, et seda klaariks saada. Ta ei teadnud, mida edasi teha. Olukord oli segane. Ta ei tahtnud ennast sellesse mässida, kuid mässis ometi. Claire Randall meeldis talle. Brianna Randall meeldis talle ka – tegelikult rohkem kui meeldis, kui aus olla. Roger soovis teda kaitsta ja säästa mistahes valust või piinast. Kuid selleks ei paistnud mingit võimalust olevat. Kõik, mis ta teha sai, oli suu kinni hoida kuni selle päevani, mil Claire Randall selle ära teeb, mis tal plaanis on, mis see siis poleks. Ja olla kohal, et killud kokku korjata.
3
Emad ja tütred
Mind üllatas, kui palju on Invernessis väikseid söögikohti. Kohvikud ja suveniiripoed palistavad peatänavat nii kaugele, kui silm ulatub. Sellest saadik kui kuninganna Victoria Šoti mägismaale oma kuningliku heakskiidu andis ja selle turistidele sobivaks tunnistas, on huvireisijad aina paisuvates hordides põhjapiirkondi rünnanud. Šotlased, kes polnud harjunud lõunast ootama muud kui relvastatud sissetunge ja poliitilist sekkumist, on väljakutse vääriliselt vastu võtnud.
Ühegi mägedepiirkonna linna peatänaval ei saa astuda paari sammugi, ilma et satuksid mõnele poekesele, kus müüakse liivaküpsiseid, Edinburghi kompvekke, tikitud karuohakamotiiviga taskurätte, mängutorupille, alumiiniumist klannimärke, mõõgakujulisi paberinuge ja vööpauna kujulisi peenrahakotte (mille külge on mõnikord kinnitatud anatoomiliselt korrektne „šottman”), millele lisandub silmi kirjuks ajav valik võltstartanit, mis peab õilistama kõikmõeldavaid riidest valmistatavaid esemeid alates mütsidest, lipsudest ja salvrätipakkidest kuni iseäranis jõledate kollaste „Buchanani ruutu” nappide meeste nailonaluspüksteni.
Silmitsedes mitmesuguseid köögirätikuid, millele oli trükitud masendavalt ebatäpne Loch Nessi koletis laulmas „Auld Lang Syne’i”, mõtlesin ma, et kuninganna Victoria on päris suure jama kokku keeranud.
Brianna kõndis poes aeglaselt mööda kitsast vahekäiku, pea viltu, uurides hämmastunud pilgul riiuleile laotud kaupa.
„Mis sa arvad, kas need on päris?” küsis ta hirvesarvedele osutades, mis oma harusid läbi pillitorude rägastiku sirutasid.
„Sarved? Jaa, ikka. Ma ei usu, et plastmassitehnoloogia nii kaugele oleks arenenud,” vastasin ma. „Muide, vaata hinda. Kõik, mis on üle saja naela, on tõenäoliselt päris.”
Brianna silmad läksid suureks ja ta kummardas pea allapoole.
„Jajaa. Ma arvan, et ostan Jane’ile parem seelikutäie tartanit.”
„Korralik villane tartan ei tule palju odavam,” märkisin kuivalt, „aga seda on lennukis palju kergem vedada. Aga siis lähme Kildisepa poodi, neil on seal kõige parem kvaliteet.”
Hakkas sadama – muidugi – ja me surusime oma paberisse mässitud pakid oma „mäkkide”5 alla, mille ma targu olin käskinud selga panna. Brianna turtsatas lõbusalt.
„Selle mäkkimisega võib nii ära harjuda, et õige nimi läheb meelest. Pole ime, et just šotlane need leiutas,” lisas ta, heites pilgu varikatuse servalt alla voolavale veekardinale. „Kas siin sajab alati?”
„Üsna tihti,” kostsin ma läbi vihmavalingu liiklust jälgides. „Ehkki ma olen alati arvanud, et isand Macintosh oli paras jänespüks; enamik neist šotlastest, keda mina kohanud olen, ennast vihmast küll heidutada ei lasknud.” Hammustasin huulde, kuid Brianna polnud mu väikest libastumist märganud; ta imetles parajasti rentslit, kus veevoog oli pahkluu kõrguseni tõusnud.
„Tead, emps, lähme parem tänavanurgani. Ärme hakka siit üle jooksma.”
Järgnesin