Viimased viiskümmend aastat haihtusid ja Laurelile viirastus tema ise rohelisel Malvern Star jalgrattal heki kõrval teel kihutamas, üks õdedest kaksiratsa pakiraamil. Päikesepruun nahk, heledad udemed säärtel, kärnas põlved. Kaua aega tagasi. Eile.
„Televisiooni?”
Laurel tõstis pilgu ja nägi Irist tahavaatepeeglis silma pilgutamas. „Vabandust?” küsis ta.
„Selle intervjuu jaoks, millega sul nii palju tegemist on?”
„Ah selle. Tegelikult on neid seal terve seeria. Esmaspäeval tuleb veel üks võttepäev.”
„Jah, Rose rääkis, et lähed varakult Londonisse tagasi. Televisiooni?”
Laurel tõi kuuldavale vaikse häälitsuse, mis väljendas nõusolekut. „Selline biograafiline film, umbes tunniajane. Selle sees on intervjuusid teistegi inimestega – režissööride ja näitlejatega, kellega ma olen koos töötanud – ja vahele lõigatakse vana filmimaterjali juppe, lapsepõlvevärki …”
„Kuulsid, Rose?” küsis Iris õrritavalt. „Lapsepõlvevärki.” Ta kergitas end istmel, et Laurelile peeglist tungivamalt otsa põrnitseda. „Olen tänulik, kui sa ei hakka neid perekonnapilte näitama, kus mul riideid seljas pole.”
„Nii kahju,” ütles Laurel ja nokkis pikkade mustade pükste küljest valge koerakarva. „Kõige parem materjal jookseb niimoodi tühja. Millest ma siis üldse räägin?”
„Kui sa juba kaamera ees oled, küll sulle midagi pähe tuleb.”
Laurel varjas naeratust. Viimasel ajal suhtuti temasse nii suure lugupidamisega; vahelduseks oli tore asjatundlikult näägelda.
Rose aga, kelle hing ihkas nagu ikka rahu, sai veidi pahaseks. „Vaadake, vaadake,” lõi ta käsi kokku, osutades maatasa tehtud hooneteplokile linnaserval. „Siia tuleb uus kaubahall. Kujutate ette? Nagu senisest kolmest ei jätkuks.”
„Noh, kõigist naeruväärsetest …!”
Kui Irise ärritus mujale pöördus, sai Laurel mugavalt seljatoele naalduda ja taas aknast välja vaadata. Nad sõitsid linnast läbi, ikka mööda peatänavat, mis ahenes külavaheteeks ja hakkas laugeid kurve tegema. Tee oli nii tuttav, et Laurel oleks võinud ka kinnisilmi öelda, kus parajasti ollakse. Ees istujate vestlus soikus, kui külavahetee kitsenes ja puuvõrad pea kohal tihenesid, ning viimaks vilgutas Iris suunatuld ja pööras sissesõiduteele, mille veeres seisis silt talu nimega: Greenacres.
Maja seisis endisel kohal lauge künka tipus ja vaatas alla niidule. Eks muidugi, majadel on ju kombeks püsida seal, kuhu nad kord on püsti pandud. Iris parkis tasasele kohale, kus kunagi oli konutanud isa vana Morris Minor, enne kui ema viimaks nõustus auto maha müüma. „Katus on õige kehvas seisus,” nentis ta.
Rose nõustus. „Maja paistab päris vilets, või mida teie arvate? Tulge, ma näitan teile, kust veel hakkas läbi sadama.”
Laurel sulges enda järel autoukse, kuid õdede kannul väravast sisse ei astunud. Ta surus käed taskusse, seisis kindlalt paigal ja uuris tervikpilti – aiast kuni pragunenud korstnateni ning kõike, mis jäi vahepeale. Akent, kust nad Daphnet korvi sees alla lasksid, rõdu, mille ette nad riputasid vanad kardinad, et moodustuks midagi näitelava taolist, pööningut, kus Laurel suitsetama õppis.
Järsku tuli mõte: maja mäletab mind veel.
Laurel ei pidanud end romantikuks, aga tunne oli nii tugev, et viivuks polnud üldse raske uskuda, et lauamaterjali, punaste korstnatelliste, tähniliste katusekivide ja kummalise nurga all ärkliakende kogum on võimeline mäletama. Ta tundis, et maja viimne kui klaasitud avaus hoiab tal silma peal ning meenutab olnut, et viia disainerkostüümis vanema naise kujutis kokku noorukese tüdrukuga, kes James Deani fotosid vaadates igatsevalt uneles. Mida võiks maja mõelda sellest naisest, kes temast nüüd on saanud?
Tobe mõte – maja ei mõtle. Majad ei mäleta inimesi, nad ei mäleta eriti midagi. Tema on see, kes maja mäletab, mitte vastupidi. Ja miks ta ei peaks mäletama? See oli ta kodu alates ajast, mil ta sai kaheaastaseks; siin elas ta kuni seitsmeteistkümnenda eluaastani. Tõsi, viimasest külaskäigust on juba tublisti aega möödas – pooleldi korrapäraseks saanud haiglakülastustele vaatamata ei jõudnud ta kuidagi Greenacresisse –, aga elu on ju kiire. Laurel heitis pilgu puu poole, mille otsas oli onn. Pigem oli ta hoolt kandnud, et tal oleks kiire.
„Nii kaua aega nüüd ka möödas ei ole, et sa enam ei mäletaks, kus ukse koht on,” hõikas Iris esikust. Ta oli juba majas, aga hääl kandus välja: „Las ma arvan ära – sa ootad ülemteenrit, kes su pagasi sisse kannaks!”
Laurel pööritas silmi nagu teismeline, haaras kohvri ja hakkas maja poole minema. Ta astus mööda sedasama telliskiviteed, mille tema ema oli avastanud ühel päikeseküllasel suvepäeval rohkem kui kuuskümmend aastat tagasi …
Dorothy Nicolson tundis Greenacresis juba esimesest pilgust ära koha, kus lapsed üles kasvatada. Ta polnud majaotsingul. Sõjast oli möödas vaid mõni aasta, noorpaaril polnud nimetamisväärset kapitali ning ämm tegi suuremeelse ettepaneku üürida neile oma pansionis tuba (loomulikult vastutasuks edasise töötamise eest – tal polnud ometi mingi heategevuslik asutus!). Dorothy ja Stephen olid lihtsalt piknikul.
Oli juuli keskpaik ja üks harvu vabu päevi – ja veel harvem juhus, et Stepheni ema oli pakkunud end pisikest Laurelit hoidma. Nad ärkasid koos koiduga, heitsid korvi ja teki Morris Minori tagaistmele ja võtsid täpsemalt plaanimata kursi läände, mõttes sõita lihtsalt mööda seda külavaheteed, mis paistab kõige kutsuvam. Nii sõidetigi mõnda aega – Dorothy käsi Stepheni jalal, Stepheni käsi ümber Dorothy õlgade, soe tuul avatud akendest sisse puhumas – ja oleks ehk edasigi sõidetud, kui kumm poleks tühjaks läinud.
Aga ta läks, ja nii aeglustas Stephen käiku ja peatas auto teeveerel, et kahjustust lähemalt uurida. Seal see oligi, selge kui seebivesi: rehvist ulatus välja ula peale läinud nael, kummil oli silmaga nähtav auk sees.
Nemad aga olid noored, lisaks veel armunud, ja neil polnud kuigi tihti võimalust koos aega veeta, seega polnud päev nende jaoks rikutud, nagu muidu võinuks olla. Sel ajal kui abikaasa kummi lappis, uitas Dorothy rohusest künkanõlvast üles ja otsis tasasemat kohta, kuhu piknikutekk laiali laotada. Ja siis jõudis ta künkatippu ja nägi Greenacresi talumaja.
Laurel polnud midagi välja mõelnud. Greenacresi saamise lugu teadsid Nicolsonide kõik lapsed üksikasjadeni peast. Skeptiline vana talumees, kes sügas kukalt, kui Dorothy uksele koputas; kui vanamees teed pakkus, võis oma kõrvaga kuulda, et võõrastetoa kaminas pesitsevad linnud; põrandas laiutasid augud, millest olid lauajupid sillaks üle pandud. Mis kõige olulisem – keegi ei kahelnud nende ema silmapilkses veendumuses, et tema peab elama just selles paigas.
Ema rääkis korduvalt, et maja rääkis temaga ja tema kuulas, ja tuli välja, et nad saavad teineteisest väga hästi aru. Greenacres oli käskiv vanadaam, elust räsitud, seda muidugi, ja väikeste kiiksudega – aga kes poleks? Dorothy nägi, et allakäigu varjus peitub kunagine tohutu väärikus. Maja oli uhke ja samas üksildane, sedasorti paik, mis saab toitu laste naerust, perekonna armastusest ja ahjus küpseva rosmariiniga lambaprae isuäratavast lõhnast. Majal oli aus ja tubli kondikava, tahe vaadata pigem tulevikku kui minevikku, valmidus tervitada uut perekonda ja kasvada koos nendega, võtta omaks nende uhiuued traditsioonid. Varem polnud see Laurelile pähegi tulnud, aga nüüd mõtles ta, et selline kirjeldus võinuks sama hästi sobida ema enda kohta.
Laurel pühkis jalad mati peal puhtaks ja astus majja. Põrandalauad kriiksusid tuttavlikult, kõik mööbliesemed olid paigas, ent ometi tundus koht