„Teie peate Londonist ära minema, silmapilk, ja tagasi tulla ei tohi. Nad otsivad teid edasi, ega nemad ei jäta ealeski …”
Prahvatus väljas, ning terve hoone vabises ja liigahtas; pommid langesid lähemale, ja ehkki toal polnud akent, ujutas kusagil toimunud võigas sähvatus ruumi üle palju eredama valgusega kui üksik tuhm elektripirn.
„Kas teil pereliikmeid ei ole, kelle juurde te minna võiksite?” uuris Vivien tungivalt.
Dolly raputas pead ja silme ette tuli terve pere: ema ja isa, vaene väikevend, endine elu. Vilises järjekordne pomm ja kahurid andsid maapinnalt vastutuld.
„Sõpru?” hüüdis Vivien üle kärgatuse.
Taas raputas Dolly pead. Järel polnud kedagi, mitte kedagi, kellele oleks võinud loota, mitte kedagi peale Vivieni ja Jimmy.
„Aga ükskõik mis paik, kuhu saaksite minna?” Järjekordne pomm, kõla järgi otsustades „Molotovi leivakorv”2, plahvatus oli nii vali, et Dolly pidi Vivieni sõnu huultelt lugema: „Mõelge, Dolly. Peate hoolega mõtlema.”
Ta sulges silmad. Ta haistis tulekahju lõhna; küllap langes lähedusse süütepomm; õhukaitseväelased on käsipumpadega kindlasti kohal. Dolly kuulis karjumist, aga pigistas silmad kõvemini kinni ja üritas keskenduda. Mõtted kippusid laiali lendama nagu prügi, mõistus oli otsekui pime labürint; ta ei näinud midagi. Maa kurdus jalge all, õhk oli liiga paks, et hingata.
„Dolly?”
Lennukeid tuli juurde, pommitajatele lisandusid hävituslennukid ja Dolly kujutas ette, kuidas ta istub Campden Grove’i majakatusel ja vaatab, kuidas hävitajad taevalaotusest laskuvad ja edasi sööstavad, trasseerkuulide rohelised valgusjoad järel, ja kauguses leegitsevad tulekahjud. Kunagi oli see tundunud nii põnev.
Talle meenus Jimmyga veedetud õhtu, nad said kokku 400 Klubis, tantsisid ja naersid; koju mindi kahekesi koos läbi pommisaju. Ta oleks nüüd andnud mida tahes, et jälle omadega sealmaal olla, lamada külg külje kõrval ja sosistada, ümberringi langemas pommid, teha tulevikuplaane: talu maal, lapsed, kes neil sünnivad, mererand. Rand …
„Ma kandideerisin ühele töökohale,” ütles ta järsku ja kergitas pead. „Mõni nädal tagasi. Jimmy leidis kuulutuse.” Kiri proua Nicolsonilt Meresina pansionist lebas padja kõrval öökapikesel, Dolly kahmas selle pihku ja ulatas väriseva käega Vivienile.
„Jah.” Vivien libistas pilgu üle tööpakkumise. „Suurepärane. Sinna peategi minema.”
„Üksi ma ei taha minna. Me …”
„Dolly …”
„Me pidime koos minema. See ei pidanud niimoodi välja kukkuma. Ta pidi mind ära ootama.” Nüüd Dolly juba nuttis. Vivien sirutas käe tema poole, aga naised liikusid ühel ja samal ajal ning kontakt oli ootamatult järsk.
Vivien ei hakanud vabandust paluma; ta nägu oli tõsine. Dolly sai aru, et temalgi on hirm, aga ta surub kartuse alla justkui suur õde ning räägib hästi tõsise ja armastava häälega, mis Dollyle just praegu ära kulub. „Dorothy Smitham,” ütles ta, „te peate Londonist lahkuma, ja kähku.”
„Ma ju ei saa.”
„Saate. Te olete ellujääjat sorti.”
„Aga Jimmy …” Järjekordne pomm vilises alla ja plahvatas. Dolly kurgust pääses hirmukarjatus, mida ta ei jõudnud tagasi hoida.
„Aitab.” Vivien võttis Dolly näo pihkude vahele, seekord ei teinud ta üldse haiget. Silmad olid tulvil lahkust. „Te armastasite Jimmyt, ma tean; ja tema armastas teid – issand jumal, ma tean. Aga te peate mind kuulama.”
Teise naise pilgus oli midagi ülimalt rahustavat ning Dolly suutis peast tõrjuda allasööstva lennuki müra, õhutõrjekahurite haugatused ning kohutavad mõtted just praegu puruks litsutavatest hoonetest ja inimestest.
Nad klammerdusid teineteise külge ja Dolly kuulas Vivieni nõuannet: „Minge juba täna õhtul raudteejaama ja ostke pilet. Peate …” Lähedusse langes kurdistava kõmahtusega pomm, Vivien kangestus hetkeks ja jätkas: „… rongi peale minema ja kõige viimasesse jaama sõitma. Tagasi vaatamata. Võtke töö vastu, kolige minema, elage hästi.”
Ela hästi. Just see, millest Dolly ja Jimmy olid rääkinud. Tulevik, maja maal, naervad lapsed ja vabapidamisel kanad … Dolly nägu mööda veeresid pisarad, kui Vivien ütles: „Peate minema.” Temagi nuttis, sest loomulikult hakkab ta Dollyst puudust tundma – nad hakkavad teineteist taga igatsema. „Haarake sellest võimalusest kinni, Dolly: mõelge, ikkagi uus võimalus. Pärast kõike, mis tuli üle elada, pärast kõiki kaotusi …”
Ja Dolly mõistis, olgugi et seda oli raske tunnistada, et Vivienil on õigus – tuleb lahkuda. Osa temast oleks tahtnud kisendada: „Ei!”, kerra tõmbuda ja nutta kõige pärast, mille ta oli kaotanud ja mis polnud elus nii välja kukkunud, nagu ta oli lootnud; aga seda ta ei teinud. Ei võinud.
Dolly on ellujääjat sorti; nii ütles Vivien, ja tema juba teab – vaata vaid, kuidas ta varasematest raskustest välja tuli ja endale uue elu rajas. Ja kui Vivien seda suutis, suudab Dollygi. Kannatanud on ta väga palju, aga tal on veel, mille nimel elada – ta leiab, mille nimel elada. Praegu tuleb olla vapper, olla tublim kui eales varem. Dolly on teinud asju, millele oli tagantjärele häbi mõelda; suurejoonelised ideed olid vaid noorukese tütarlapse tobedad unistused, mis pudenesid sõrmede vahel põrmuks; aga iga inimene väärib uut võimalust, väärib andestust, isegi Dolly – Vivien ise ütles. „Olgu,” lubas Dolly, kui raksudes langes terve seeria pomme. „Ma teen seda.”
Elektripirn lõi vilkuma, aga ei kustunud. Kiikus juhtme otsas ja heitis seintele varje, ja Dolly tõmbas välja oma väikese kohvri. Ta ei teinud väljagi kurdistavast kärast tänaval, õuest sisse immitsevast tulekahjusuitsust, vinest, mis pani silmad kipitama.
Seda, mida ta oleks tahtnud kaasa võtta, polnud palju. Tal polnudki eriti palju oma asju. Dolly kõhkles, mõeldes, et peab Vivieni maha jätma; talle tuli meelde sõbratari pühendus „Peeter Paani” esilehel – tõeline sõber on valguskiir pimeduses –, ja taas ähvardasid pisarad valla pääseda.
Ent valikuvõimalust polnud, tuli minna. Tulevik rullus lahti: uus võimalus, uus elu. Temal tarvitseb see vaid vastu võtta, tagasi vaatamata. Minnagi mere äärde, nagu nad olid plaaninud, ja otsast pihta hakata.
Ta peaaegu ei kuulnudki enam lennukeid, langevaid pomme ega õhutõrjekahurite vastutuld. Maa värises iga plahvatusega ja laest pudenes krohvitolmu. Uksekett lõgises, kuid Dolly ei pannud midagi tähele. Kohver sai pakitud – ta oli minekuvalmis.
Ta tõusis püsti, vaatas Vivienile otsa ja lõi kindla otsuse kiuste ebalema. „Aga teie?” küsis ta, ja hetkeks näis, et nad võiksid koos minna, et võib-olla tuleb Vivien siiski kaasa. Mingil kummalisel moel paistis see suurepärane lahendus, ainuvõimalik teguviis – kummalgi oli olnud oma osa mängida, ning kui Dolly ja Vivien poleks tuttavaks saanud, poleks üldse midagi juhtunud.
Muidugi oli see rumal mõte – Vivien ei vajanud uut võimalust. Tal oli siin olemas kõik, mida süda ihkas. Kena maja, jõukus, ilu … Jah, Vivien ulatas Dollyle proua Nicolsoni tööpakkumise ja naeratas hüvastijätuks pisaraterohkelt. Südames teadsid mõlemad naised, et näevad teineteist viimast korda. „Ärge minu pärast muretsege,” ütles Vivien, kui pommitaja mõurates üle pea tuhises. „Minuga on kõik korras. Ma lähen koju.”
Dolly pigistas kirja kõvasti pihku, noogutas kinnituseks viimast korda ja asus teele uue elu poole, teadmata, mida tulevik võib tuua, kuid ühtäkki täis meelekindlust see vastu võtta.
4
Suffolk, 2011
Õed Nicolsonid lahkusid haiglast Irise autoga. Ehkki Laurel oli kõige vanem ja sai harilikult nautida eesõigust istuda juhi kõrval, oli ta seekord tagaistmel keset koerakarvu. Kuulsus muutis vanema õe staatuse keerukamaks, ei sobinud jätta õdedele muljet, et ta