Mees hakkas uuesti rääkima, nii tasakesi, et Laurel ei kuulnud, ja ema noogutas kergelt. Ta kuulas mehe juttu, pea veidi viltu kallutatud. Nägu kerkis päikese poole ja silmad sulgusid vaid sekundiks.
Järgnev juhtus kiiresti.
See otsekui vedel hõbedane välgatus püsib Laurelil igavesti meeles. Viis, kuidas päike metallist noateral helkis, ja et see põgus viiv oli kaunis.
Siis nuga langes, see eriline tordinuga, sukeldus sügavale mehe rinna sisse. Aja kulg aeglustus, siis tormles. Mees karjatas, ta nägu moondus üllatusest, valust, õudusest, ja Laurel vaatas pealt, kuidas mehe käed tõusevad noa luust käepideme juurde, sinna kohta, kus veri on päevasärgile pleki teinud; kuidas mees maha kukub; kuidas soe tuuleke ta kaabut tolmus mitu tiiru ringi keerutab.
Koer haukus valjusti, vennaraasuke halises kruusa peal nutta, pisaramärg nägu punane ja pisike süda lõhkemas, kuid Laurel kuulis kõike järjest ähmasemalt. Ta kuulis seda läbi omaenda vere tuiklemise vesise galopi, läbi omaenda katkendliku hingamise kähina.
Lipsuke oli lahti tulnud ja noapead ehtinud paela ots lohises lillepeenra äärekividel. See oli viimane asi, mida Laurel nägi, siis hakkasid silme ees vilkuma tibatillukesed tähekesed ja kõik läks mustaks.
2
Suffolk, 2011
Suffolkis sadas vihma. Lapsepõlvest jäänud mälestustes küll kunagi ei sadanud. Haigla asus teises linnaservas, auto sõitis aegamisi mööda lompe täis pikitud peatänavat, pööras sissesõiduteele ja jäi selle lõpus seisma. Laurel võttis puudritoosi, tegi lahti, vaatas peeglisse ja lükkas põsenahka ülespoole; vaatas rahulikult, kuidas nahk lükates kortsu läheb ja lahti lastes kotti vajub. Ta kordas tegevust teise põse juures. Rahvale tema kortsud meeldivad. Nii väitis agent, sedasama korrutas luulekeeli näitlejaid valiv režissöör ning ümisesid pintslikesi ja oma ehmatavat noorust demonstreerivad jumestuskunstnikud. Paari kuu eest korraldas üks netiajaleht küsitluse, kus lugejaid kutsuti valima üleriigilist lemmiknägu, ja Laurel sai teise koha. Öeldi, et tema kortsud tekitavad inimestes turvalise tunde.
Olgu neil siis tore. Laurelis tekitavad kortsud tunde, et ta on vana.
Ma olengi vana, mõtles ta ja lõi puudritoosi plaksti kinni. Ja mitte proua Robinsoni mõttes. Sellest on juba kakskümmend viis aastat, kui ma Nationalis „Koolilõpetaja” etenduses mängisin. Kuidas see küll nii läks? Keegi keeras seda paganama kella edasi, kui ma parajasti ei vaadanud, mis muud.
Autojuht avas ukse, aitas ta välja ja avas ta pea kohal suure musta vihmavarju.
„Tänan, Mark,” lausus Laurel varikatuse alla jõudes. „Kas teil on teada, kuhu te mulle reedeks järele tulete?”
Autojuht pani koti Laureli ööbimisasjadega maha ja raputas vihmavarju kuivemaks.
„Talumaja, linnast väljas, tükk maad mööda kitsast külateed, päris lõpus. Kell kaks, nagu kokku lepitud?”
Laurel kinnitas, et kell kaks sobib, mees noogutas ja ruttas läbi vihma autosse tagasi. Auto võttis paigalt, Laurel saatis seda pilguga ja tundis ühtäkki teravat igatsust soojuse ja mõnusa üksluisuse järele, mida pakub pikk reis mööda vihmamärga maanteed, sihtkohast olenemata. Kuhu tahes, ainult mitte siia.
Laurel mõõtis pilguga sissepääsu, kuid ukse juurde ei läinud. Ta võttis hoopis sigaretid välja ja pani ühe põlema, pahvis ehk innukamalt kui sünnis. Seljataga oli luupainajalik öö. Ta nägi katkendlikke unenägusid emast, kodupaigast, õdedest lastena ja Gerryst, kui vend oli alles poisike. Tõsine väike poiss, kes tõstis tema nina alla plekist omatehtud kosmoselaeva ja rääkis, et leiutab ühel päeval ajakapsli, siis saab sellega tagasi minna ja kõik asjad ära parandada. Mis asjad siis? oli Laurel unes küsinud. Eks ikka kõik need, mis valesti läksid – Laurel võib kaasa sõita, kui tahab.
Tahtis küll.
Haigla uksed avanesid sahinal ja kaks medõde tuiskasid välja. Üks vaatas Laureli poole ja ta silmad läksid äratundmisest pärani. Laurel noogutas tervituseks ebamääraselt ja viskas suitsukoni maha, õde aga kummardus kaaslase poole ja sosistas talle midagi kõrva.
Rose istus vestibüüli toolireas ja ootas ning murdosa sekundi vältel nägi Laurel õde sellise pilguga, nagu võiks näha võhivõõras. Rose oli mähkunud heegeldatud lillasse salli, mis seisis eest roosa lipsukesega kinni, ning tema metsikuvõitu juuksed, nüüd juba hallid, olid lõdvalt patsi punutud ja üle õla heidetud. Nähes, et õe patsikummiks on leivakotikinnis, tabas Laurelit peaaegu väljakannatamatult äge kiindumussööst. „Rose,” tervitas ta, peites tundetulva ülevoolava südamlikkuse varju ja ennast selle eest tsipake põlastades. „Jumal, tundub, nagu oleks möödas terve igavik. Meie sinuga oleme nagu laevad öös.”
Nad embasid teineteist ning Laurelit tabas lavendlilõhn, tuttav, aga justkui vales kohas. Lavendlilõhn kuulus suvevaheaja pärastlõunatesse vanaema Nicolsoni Meresina pansioni saalis, mitte väikeõe juurde.
„Ma olen nii rõõmus, et sa tulla said,” surus Rose Laureli käsi ja hakkas teda mööda koridori edasi juhatama.
„Ma ei oleks tahtnud puududa.”
„Loomulikult.”
„Oleksin varem tulnud, aga see intervjuu.”
„Ma tean.”
„Ja jääksin kauemaks, aga need proovivõtted. Kahe nädala pärast hakatakse filmima.”
„Tean.” Rose klammerdus veelgi kõvemini Laureli käe külge, otsekui öeldut rõhutades. „Ema on kindlasti põnevil, et sa üldse tulla said. Ta on sinu üle nii uhke, Lol. Me kõik oleme.”
Peresisene kiitus oli murettekitav ja Laurel jättis vastamata. „Ja teised?”
„Pole veel kohal. Iris istub liiklusummikus ja Daphne saabub pärast lõunat. Ta tuleb lennujaamast otse. Lubas tee pealt helistada.”
„Ja Gerry? Mis ajaks tema pidi jõudma?”
See oli nali, ja isegi Rose, see viisakas Nicolson, ainuke neist, kel polnud lausa reegliks teisi õrritada, kihistas korraks naerda. Vend oli võimeline kaugete galaktikate asupaiga määramiseks kosmiliste vahekaugustega kalenderplaane koostama, ent tarvitses temalt vaid küsida, mis kellaks ta ise kuhugi kohale jõuab, kui ta sattus segadusse.
Õed keerasid ümber nurga ja jõudsid ukse juurde, millel oli silt Dorothy Nicolson. Rose sirutas käe lingi poole ja lõi ebalema. „Lol, ma pean sind hoiatama,” sõnas ta, „ema on viimasest korrast saadik viletsamaks jäänud. Kord nii, kord naa. Vaatad, et ta on peaaegu samasugune nagu vanasti, aga juba järgmisel hetkel …” Rose’i huuled lõid värisema ja sõrmed klammerdusid pikka kaelakeesse. Ta tasandas häält ja rääkis edasi. „Ta läheb omadega sassi, Lol, vahel läheb päris endast välja, ajab mineviku kohta imelikku juttu, räägib asju, millest ma iga kord arugi ei saa – põetajad ütlevad, et see ei tähenda midagi, et seda tuleb tihti ette, kui inimene on… kui inimene on omadega sealmaal. Talle antakse siis tablette, need rahustavad ta maha, aga teevad hirmus uimaseks. Tänaselt päevalt ma eriti palju ei ootaks.”
Laurel noogutas. Sedasama rääkis ka arst, kui Laurel talle eelmisel nädalal helistas. Arsti jutt oli tüütute eufemismide litaania – pikk elu seljataga, aeg igaviku kutset kuulda võtta, pikka unne suikuda – ja hääletoon nii imal, et Laurel ei jaksanud kiusatusele vastu panna ja küsis: „Doktor, kas te tahate öelda, et mu ema hakkab surema?” Ta esitas küsimuse kuningannaliku tooniga ja kuulas rahuldusega, kuidas mees puterdama hakkas. Rahuldus, ehkki magus, oli väga napp, kestis vaid seni, kuni kostis vastus.
Jah.
Reetlikem kõikidest sõnadest.
Rose lükkas ukse lahti – „Ema, vaata, kelle mina leidsin!” – ja Laurel taipas, et hoiab hinge kinni.
Laureli lapsepõlves oli aegu, mil ta kartis. Pimedust, zombisid, hirmsaid mehi, kes vanaema Nicolsoni jutu järgi luuravad nurga taga, püüavad väikesi tüdrukuid ja teevad neile nii hulle asju, et keel ei paindu välja ütlema. (Mis asju siis? Ei või