Enamasti on enesehinnangust sõltuva sööja võitlused toidu ja kehakaaluga pärit kolmest allikast:
– Nad ei suuda taluda mõtet, et võiksid kaotada lähima sõbra ehk toidu. Ainuüksi mõte sellest, et nad võiksid loobuda jäätise, kookide või burgeritega liialdamisest, tekitab neis kõheda ja haavatava tunde. Kui nad ei saa enam toidust lohutust, seltsi ja rahu, siis kelle või mille poole pöörduda?
– Nad ei usu, et saaksid hakkama tervisliku elustiiliga. Enesehinnangust sõltuvad sööjad on tavaliselt palju lugenud, seega väga teadlikud tervisliku toitumise ja liikumise kasulikkusest. Nende raamaturiiulid võivad olla vastavat teemat käsitlevate raamatute all lookas. Ometi ei usu enesehinnangust sõltuvad sööjad, et neil jätkuks visadust või kannatlikkust järjekindlaks sportimiseks. Ja sellepärast nad isegi ei ürita.
– Nad on toiduga liialdamise pärast enda peale pahased. Enesehinnangust sõltuvad sööjad on eriti hädas süü- ja häbitundega. Enda meelest ei ole nad midagi väärt ja sügaval sisimas arutlevad nad selle üle, mis neil viga võiks olla. Neil hetkedel karistavad nad ennast liigse söömisega, kuni kõht valutab. Enesehinnanguist sõltuvad sööjad ei arva, et vääriksid heaolu, mida pakub terve ja trimmis keha.
Enesehinnangust sõltuvatel sööjatel on teiste tüüpide esindajatega võrreldes kõige enam kasu õigest psühhoteraapiast. See ei tähenda, et neil oleks vaimseid probleeme, vaid neil on seda tüüpi teraapiast lihtsalt kõige rohkem võita.
Teraapia käigus kogevad nad tõenäoliselt esimest korda elus, mida tähendab olla emotsionaalselt haavatav teise inimese ehk väljaõppinud terapeudi juuresolekul. Kui enesehinnangu-sööja avastab, et terapeut ei põlga teda selle pärast, milline inimene ta on, siis suudab ta hakata oma elus ka teisi inimsuhteid looma. Enesehinnangu-sööjad võivad hakata sõlmima sõprussidemeid, mis pakuvad toidu asemel seltsi ja lohutust.
Isude tõlgendustest on enesehinnangust sõltuvatel sööjatel kasu eelkõige sellepärast, et see pakub võimalust endaga aus olla. Kui nad avastavad isu tekitava tegeliku põhjuse, siis astuvad nad sellega sammu edasi neid kummitava üksinduse leevendamisel. Ausus enda vastu tõstab alati enesehinnangut. Isude tõlgendamine on tõhus moodus ausalt leppida enda selliste külgedega, millele me seni pole söandanud pilku heita.
Stressisööja – seda inimest ajendab sööma eelkõige pinge. Mina leian, et stressisöömist vallandavad kaks nähtust: õnnetu tööelu ja rahuldust mittepakkuv armuelu. Mõlemat eluvaldkonda on raske muuta, ning nende parandamiseks kulub tavaliselt palju aega ja vaeva. Kuna armuelu ja töö „parandamine” ei käi lihtsalt ja sõrmenipsuga, siis püütakse pinget söömisega leevendada.
Stressisööjatel on tavaliselt palju erinevaid isusid, mis kõik on intuitiivselt valitud leevendama pinget ja frustratsiooni. Pingul närve rahustavad stressisööjad alkoholiga, energilisust ja pealehakkamist püüavad suurendada kohvi ja kokakoolaga; pettumusi armuelus ravitakse šokolaadiga; rahuneda aitavad ka saia- ja piimatooted; ning viha üritatakse kontrolli alla saada krõbedate näksidega.
Isude tõlgendamine aitab jaole saada masenduse allikatele, nii et nendega saaks hakata tegelema. Soovitan stressisööjatel lülitada ellu neli elutähtsat koostisosa, mis aitavad pingeid maandada palju tõhusamalt kui söök ja jook.
a) Liikumine. Palun ära arva, et tahan sinu taldrikul kuhjuvale kohustustehunnikule veel midagi lisada. Ma saan aru, et kehaline aktiivsus on tülikas. Ometi on just liikumine üks kergemaid võimalusi end paremini tunda, stressi vähendada, energiat juurde saada, viha kontrollida ja söögiisu vähendada. Parim sportimist motiveeriv vahend, on luua hoiak, et „liikumine on tegevus, millele pole alternatiivi”. Aseta liikumine samasse lahtrisse igapäevase duši all käimisega ja suhtu sellesse kui millessegi, mida lihtsalt tuleb paratamatult teha. Unusta ära „aga”, „kui” või „siis”!
b) Rõõm ja meelelahutus. Üks suuremaid meelepaha allikaid on tunne, et kõik teised saavad lõõgastuda ja lõbutseda, samal ajal kui meie õlule jäävad kõik tööd ja kohustused. See tugev emotsioon on pärit lapsepõlvest. Paljude meelest on lõbutsemine aja raiskamine või nõrkuse märk. Ometi, lõbu – nii nagu liikumine – on vajadus, mitte luksus.
Kas sulle meeldiks tunne, et ööpäevale on kaks tundi juurde antud? Nii hakkad tundma siis, kui manustad iga päev väikseid rõõmudoose. Rõõm laeb uuesti täis sinu hinge ja vaimu, varustab sind igapäevaste kohustuste täitmiseks vajaliku energia ja pealehakkamisega. Lõbu ei maksa mitte midagi ega võta rohkem aega kui 10–15 minutit. Kõige tähtsam on iga päev lõõgastuda ja rõõmu tunda.
c) Nelja seina vahelt välja. Stressisööjate elu on sageli nagu oravatel rattas. Nad sebivad peadpööritava kiirusega alates ärkamise hetkest kuni õhtul voodisse minekuni. Taoline laastav tempo ei jäta aega ega ruumi, et märgata elu ilusaid pisiseiku.
Nüüd kirjeldan üht kiiret stressimurdjat, mis meenutab justkui mängu, mida saad iga päev endaga mängida: kui sõidad kodunt tööle, töölt koju või lõunale, siis märka looduses vähemalt kolme asja. See võib olla mõni pilv, linnulaul, peegeldus veelombis või loojuva päikese värvid.
Kui soovid pingeid põhjalikult maandada, siis mine lõunapausi ajal jalutama või söö lõunat looduses (kus on muru või puid). Looduse lähedus vähendab stressi koheselt. Loodus rahustab närve, paitab hinge ja võtab kindlasti tempot maha. Arvatavasti sellest ongi pärit ütlus: „Peatu, et tunda lillelõhna”.
d) Vaimsus. Kui südant täidab armastus ja tänu, siis ei leidu naljalt asja, mis võiks sulle närvidele käia. Vaimsed või usklikud inimesed on tavaliselt vähem haavatavad maistele stressoritele, sest nad usuvad, et kõik laabub parimal moel. Selle asemel et higistada argielu tühiste pisiasjade pärast, lasevad nad usaldavalt „lahti”. See ei tähenda, et nad alluksid pimedalt teiste inimeste diktaadile. Vaimse tee leidnud inimeste hulgas on mõned maailma kõige edukamad inimesed.
Kõiki nelja stressi vähendavat elementi – liikumine, lõbutsemine, looduses viibimine ja vaimsus – saab omavahel edukalt kombineerida. Näiteks, kui lisada looduses liikumisele meditatsioon või palvetamine, siis tekitab see uskumatu positiivsete mõtete ja energia puhangu. Kui enesetunne on suurepärane, siis kaob igatsus toidu järele.
Veereva-lumepalli-efekti stiilis sööja – mana silme ette mäest alla veerev lumepall, mis üha kiirust ja suurust kasvatab. Nüüd kujutad ette lumepalliefekti stiilis söömist. Sedalaadi sööja otsustavus tervisliku toitumise juurde jääda ja sportida kõigub ühest äärmusest teise. Lugu Brendast illustreerib lumepalliefekti stiilis söömisega kaasnevat võitlust.
Eelmise aasta detsembris vaatas Brenda endast tehtud fotot jõulukuuse kõrval ning see tekitas temas õudu. „Oh, jumal! Vaata, kui paks ma välja näen!” hüüdis ta ja võttis sealsamas vastu tõotuse uuel aastal kaalust alla võtta.
Vahetult pärast pühi oli Brenda väga motiveeritud tervislikku toitu sööma, nii et tema õhtusöögid koosnesid nahata kanarinnakust, rasvavaba kastmega salatist ja aurutatud riisist. Juba paari nädalaga oli 3 kilo kadunud. Siis aga jõudis kätte jaanuari keskpaik ja Brenda abikaasa otsustas pesapalli karikamängu puhul peo korraldada. Brenda pakkus end suupistete menüüd koostama. Pitsa küpsetamise, dipikastmete segamise ja teiste hõrgutiste valmistamise ajal tundis Brenda perenaisena kohustust pakutavat ka ise maitsta.
Pärast pidu rauges Brenda stiimul dieeti pidada. Ta maitses rasvaseid toite ning tema suu tahtis veel ja veel. Nii oli peagi õhtusöögiks nahata kanarinnaku asemel pool grillkana koos krõbeda nahaga. Rasvata kastmega salati vahetas välja kapsas