Hirm on kõige olulisem emotsioon. Viha, pinge ja häbi on kõik hirmu laiendused. Tunneme viha, sest kardame jääda ilma armastusest kellegi või millegi meile kalli kaotamise läbi; oleme pinges, sest kardame usaldada, või oleme eksinud kõrvale meie jaoks loodud Jumalikult rajalt; häbeneme hirmust olla ebapädevad.
Need neli emotsiooni on peamisteks emotsionaalse liigsöömise vallandajateks. Vastupandamatu isu mingi toidu järele tuleneb just nendest tunnetest.
Mulle kui psühhoterapeudile on väga tähtis, et inimene endale oma emotsioone ausalt tunnistaks. Emotsioonile tuleb otsa vaadata ja siis edasi minna. Ma ei soovita patsientidel kunagi elu üleliia analüüsida ega näha end ohvrina. Ometi tekitab soovimatus ebamugavatele tunnetele vastu astuda väga palju asjatut emotsionaalset valu. Mitte kellelegi ei meeldi tunnistada, et ta tunneb ebakindlust, aga teine võimalus – seda mitte tunnistada – on veelgi halvem!
Kui tugevaid emotsioone maha salata, muutuvad need veel tugevamaks. Jõudu kogudes otsivad nad võimalust valla pääseda. Mahasalatud emotsioonid avaldavad end mitmel ebameeldival moel, sealhulgas ülemäärase isu, füüsilise valu või haigustena, depressiooni, ärevuse, foobiate ja unehäiretena.
Kokkuvõtvalt saab öelda: nii ebamugav kui negatiivsele emotsioonile ausalt otsa vaatamine ka ei ole, mõjub tunde eitamine veelgi halvemini. Igaüks on mõnikord vihane, solvunud või kade – pole kahtlustki. Mõnikord ei lase eluolu või meie enda valikud meil rahule keskenduda. Sel juhul on ainus õige viis otsustada, kas tegeleme emotsioonidega kohe nüüd või veidi hiljem.
HIRM: turvatunde puudumine; tunne nagu kõnniksid munakoortel; generaliseeritud hirmud; hirm olla mahajäetud; eksistentsiaalsed hirmud; kontrolli teemad; seksuaalsed hirmud; muretsemine; ärevus; depressioon; hirm intiimsuse ees
VIHA: teise inimese, ebaõigluse ja enda vastu suunatud viha; reetmise tunne; tunne, et sul on nahk üle kõrvade tõmmatud; tunne, et sind on ära kasutatud
PINGE: stress; masendus; vana viha, mis on muutunud kibestumuseks või põlguseks; kadedus; kärsitus; ületöötamine ja rõõmu puudumine
HÄBI: enesesüüdistus; madal enesehinnang; enesevihkamine; kahtlemine enda asjatundlikkuses või headuses; oletus, et sa ei meeldi teistele; tunned end teistest halvemana; väärtusetusetunne
Tugevate tunnete enesesse peitmine on sama kui panna kork pudelile, milles loksub äädika ja küpsetuspulbri segu. Ignoreeritud emotsioon ei kao kuhugi, vaid muutub tugevamaks. Mida rohkem üritame mingit tunnet maha suruda, seda enam kogub see jõudu! Palju kergem on emotsiooniga kohe silmitsi seista; seni kuni seda on veel võimalik „ära parandada”.
Sellepärast peangi lugu söögiisude analüüsist. Kõigepealt tuleb teha kindlaks, millise toidu järele tekib sul kõige suurem isu ja siis saad hakata detektiivi kombel mööda lõngajuppi kera poole liikuma. Kui teatud toit on kindlaks määratud, näiteks šokolaadijäätis pähklite ja vahukommidega, siis torkab isu tekitav emotsioon sulle vägisi silma: oled masenduses või vihane, sest tunned, et oled millestki ilma jäetud.
Tõde isu tekitava emotsiooni kohta tabab meid kõiki kõrvakiiluna. Me mõistame hetkega: „Jah, selle emotsionaalse probleemiga olen ma tõesti võidelnud.” Äratundmine võib innustada sind asja põhjalikumalt uurima ja edasist sammu astuma. Võib-olla küsid endalt: „Mis mind masendusse või vihale ajab?” ja „Miks ma viha enda peale välja valan?” Tavaliselt ilmub vastus kohe nähtavale.
Meie eitussüsteem pakub uskumatult tõhusat kaitset endale ausalt otsa vaatamise eest. Eitus tuleneb hirmust tunnistada: „Jah, see vaevab mind.” Sest taolise ülestunnistuse tagajärg võib olla veelgi hirmutavam, näiteks: „Nüüd pean olukorra parandamiseks hakkama muutusi läbi viima ja nende eest vastutama.” Muutus hirmutab, sest me kardame, et olukord võib paranemise asemel hoopis halveneda.
Inerts ja hirmud hoiavad meid eemal lakkamatut isu tekitavate põhjuste lähemast vaatlemisest. Kuna eitamine ei lase meil ilmseid põhjusi näha, on vaja, et keegi neile näpuga näitaks. Teiste inimeste probleeme on hoopis kergem ära tunda; enda suhtes on palju keerulisem objektiivseks jääda. Kui õpid isusid tõlgendama, suudad olla avatum oma probleemide äratundmisele.
Ah, milline kergendus on endale ausalt tunnistada: „Jah, see tunne põhjustab mul vastupandamatut söögiisu”! Nii hea on olla enda vastu aus, kas pole? Emotsionaalne kergendus vähendab või isegi kaotab soovi liiga palju süüa.
Füüsilise põhjusega isud
Mõnikord on meil isu kindla toidu järele sellepärast, et keha kisendab valkude või mõne toitaine järele, nagu B- või C-vitamiin. Kui toitainete varud on ammendumas, siis on isu hea näide meie keha suurepärasest võimest oma vajaduste rahuldamise eest hoolt kanda. Sellised isud on füüsilise põhjusega.
Ometi selgub põhjalikumal uurimisel, et ka sellistel isudel on emotsionaalsed juured. Pinge on füüsiliseks väljenduseks sinu elus valitsevale stressile. Stress põhjustab elustiilivalikuid, mis omakorda viivad toitainete puuduseni. Minu kolm patsienti avastasid, kuidas stressirohke elu pigistas nende kehast välja energia ja toitained ning vallandas omakorda söögiisu.
• Tiheda ajagraafiku tõttu oli Dianna veendunud, et tal ei jätku sportimiseks lihtsalt aega. Ilma füüsilise koormuseta tundis naine end alatasa uimase ja väsinuna. Selle asemel, et leevendada olukorda jalutuskäigu või rattasõiduga, sõi Dianna „särtsakat” toitu.
• Ülipingeline töö tekitas Macias pinget ja suutmatust lõdvestuda. Ärevuse ja pinge leevendamiseks nosis naine pakkide viisi kartulikrõpse ja soolapulki. Rämpstoit röövib organismilt B-vitamiini, sest tühjad kalorid vajavad seedimiseks toitaineid. Kui toitained kuluvad seedimiseks, aga toitainete varusid ei täiendata, siis tekibki toitainetepuudus. Marcial oli pidev vitamiinipuudus, mille tõttu oli ta kogu aeg näljane!
• Brenda tarvitas närvide rahustamiseks alkoholi. Nagu on kirjas 8. ja 16. peatükis, põhjustab alkoholi liigtarvitamine aju keemilise aine serotoniini taseme langust. Kui serotoniinitase on madal, põhjustab see tavaliselt isu süsivesikute järele – just sellega Brenda võitleski. Tema isu jahu- ja pastatoodete järele ei allunud enam kontrollile ning Brenda oli oma kehakaalu pärast üha õnnetum.
Jah, Dianna, Marcia ja Brenda kannatasid kõik füüsilise põhjusega isude all, kuid isude juurteks oli ikkagi emotsionaalne pinge.
Pinge kasvatab ülesöömisele viivate aju keemiliste ainete hulka. Doktor Sarah Leibowitz Rockefelleri Ülikoolist avastas, et hormoon kortisool ergutab ajus neuropeptiid Y nime kandva keemilise aine tootmist. Neuropeptiid Y mängib aga pearolli selles, kas isu süsivesikute järele on meie kehas sisse või välja lülitatud. Siit leiame ühenduse pingega: pinge toodab kortisooli rohkem! Veelgi hullem, doktor Leibowitz raporteerib, et neuropeptiid Y sunnib keha kinni hoidma viimati toodetud rasvast (küllap see on mingi iidne atavism meie koopas elanud eellase ajast). Teisisõnu, pinge mitte ainult ei vallanda isu süsivesikute järele, vaid muudab raskemaks ka üleliigsetest kilodest vabanemise.
Mida su hing ja ihu igatseb?
Kui osaleksid mõnel minu kursusel või viibiksid tele- või raadiosaate publiku hulgas, siis võiksin tõlgendada, mida sinu konkreetsed isud tähendavad. Sa nimetaksid selle toidu, mida su hing ja ihu igatsevad, näiteks topeltjuustu burger kastme ja marineeritud kurkidega, ja mina ütleksin täpselt, mida see tähendab. Küsiksin, kas eelistad pehmet või röstitud hamburgerikuklit, ning kas soovid, et soola ja pipart oleks rohkem või vähem. Vastustest oskaksin välja lugeda, mida isud sinu puhul tähendavad.
Käesoleva raamatu abil on sul aga võimalus ise oma isusid tõlgendada. Mina näitan toidu taga olevat tähendust, nii et saaksid ise oma söögiisu analüüsida ja vähendada. Iga peatükk peatub kindlal toidurühmal ning raamatu viimases peatükis on tabel, mis sisaldab kõige levinumaid isusid ja nende tähendusi.
Kuid kõigepealt jätkakem söögiisu mehhanismi uurimist. Vaatame lähemalt, mis vahe on emotsionaalsel ja füüsilisel näljatundel,