Tsa tõstis käed taeva poole.
Laskmata tal vastata, hakkas Sel kiirustades rääkima:
«Kuule, Tsa, sa ju armastad mind?.. No muidugi! Ma tean. Ära suudle mu keebi serva. Siis kuula, Tsa! Istu vaat siia, selle kuldse lõvi otsa – ära karda, ta ei ärka ega puutu sind. Istu vaikselt ja oota mind. Tulen kohe tagasi… Käin üksi ära!..»
Enne kui Tsa oleks jõudnud suudki lahti teha, jooksis Sel juba kuldset rada mööda alla.
Teisel terrassil paistsid nappides orjarõivastes inimesed. Mõned kandsid vaid niudevööd. Nad kohmitsesid purskkaevude juures.
Kummargil orjade rühma juures seisis sihvakas noormees lühikeses mustas särgis, mida hoidis koos lai nahkvöö. Ta käsivarred küünarnukist ülespoole ja lai rind olid paljad. Paksud lokkis juuksed olid kitsa paelaga kokku tõmmatud. Neile lihtsatele rõivastele vaatamata oli noormees kaunis nagu noor jumal.
See oli ori Adishirna-Huanch, geniaalne kunstnik, skulptor ja juveliir.
Sel jooksis ta selja taha ja peatus häbelikult.
Orjad katkestasid töö ja tõstsid pea. Adishirna pööras ümber ja tardus imestusest…
«Sina?!»
«Tulin su tööd vaatama,» ütles tüdruk. «Mida sa siin teed?..»
Et häbelikkust ja rõõmu varjata, hakkas kunstnik innukalt seletama:
«Eks vaata. Purskkaevu veejoad on tehtud briljantidest. Kohe äratame need ellu!»
Maapinnas oleva kaevu kohale kummardudes hõikas ta berberi murdes:
«Shiran, anna valgust!»
Purskkaevu valgustas maa alt tulev valguskiir. Valgus veikles vikerkaarevärvides, libises läbi purskkaevu briljantjugade ning tekitas voolava vee illusiooni.
Sel oli lapselikus vaimustuses.
«Jah, sa oled võlur,» lausus ta naerdes ja kohendas punast roosi oma rinnal. «Näita, mis siin veel huvitavat on.»
«Näe, seal on tiik…»
«Lähme!» ütles tüdruk käskivalt. Sel ja Adishirna eemaldusid orjadest ja astusid üksildase tiigi juurde.
«See vesi on tehtud mäekristallist!»
Adishirna kummardus, pööras varjatud kangi ning tiigis hakkasid uimi ja sabakesi liigutades aeglaselt ringi ujuma kuldkalad.
«Võlur! Võlur!» Ning lapselikus vaimustuses plaksutas Sel käsi.
«Pole siin mingit võlukunsti,» ütles kunstnik ja heameelepuna kattis ta tõmmusid põski. «Mehhaanikaseadused, muud midagi! Kõik need linnud,» ja ta viipas käega okstel istuvate lindude poole, «võivad laulda ja tiibu lehvitada. Tahad näha?»
«Ei, pole tarvis…» ütles Sel ja vajus mõttesse. «Ütle mulle, Adishirna, kuidas sulle tuli pähe see võluaed luua?»
«Kuidas mulle tuli pähe see mõte?» lausus kunstnik aeglaselt, pead longu lastes.
Ta juurdles millegi üle ja paistis kõhklevat. Viskas siis pea otsustava liigutusega kuklasse ja vaatas Selile otse silma.
«Aga vaat niimoodi tuligi… Minu jaoks on see aed sümbol.»
«Mida see tähendab?» küsis Sel kunstniku uuriva pilgu all mõnevõrra kohmetudes, kuid ei langetanud silmi.
«Vaata seda aeda!» alustas kunstnik innukalt. «Sa näed siin imekauneid vilju, aga ei saa nende maitset nautida. Sa näed haruldasi õisi, aga ei saa neid noppida. Ja kui tahad seda siiski teha, torkavad nad üksnes valusasti su kätt. Siin lummab kõik pilku, aga midagi pole võimalik endale saada… Elu – see ongi Kuldne Aed…»
Kunstnik ohkas, langetas pea ja jäi vait.
Vaikis ka Sel.
Astus siis talle lähemale ning küsis vaikse, erutatud häälega:
«Kas… kas sa tahaksid, et kõik maailma lilled oleksid sinu omad?»
«Ainult üks!» hüüatas kunstnik, talle taas tulist pilku heites.
«Milline siis?» küsis Sel.
«See lill oled sina!» hüüatas noormees kirglikult.
«Aga sa unustasid, et aed, milles see lill kasvab, on sulle keelatud,» vaidles Sel kelmikalt vastu, pööras ringi ja jooksis ootava Tsa juurde tagasi.
Atlantist kattis tähistaeva sinine kuppel.
Tohutu püramiidi tipus, Poseidoni templi juures jälgis preester, astronoom ja astroloog Elzair taevaste valguseandjate liikumist.
Mustade ja valgete marmorplaatidega sillutatud avaral platsil seisid mitmesugused astronoomilised pronksinstrumendid.
Astronoom pani oma tähelepanekud pronkstahvlikestele kirja. Ta kastis stülose, mis oli valmistatud kangetes hapetes lahustumatust ainest, ammuli suuga lõvi kujulisse klaasanumasse ja kandis tahvlikesele märke, mis meenutasid assüüria kiilkirja. Hape söövitas need märgid kustumatute tumedate süvenditena tahvlitele. Väike delfiinikujuline savilamp, millel oli õlisse pistetud lõngast taht, heitis poleeritud tahvlikestele nõrka valgust.
Preester oli oma tegevusse nii süvenenud, et ei kuulnudki koputust vastu luuki, kustkaudu väljakule pääses.
Koputus kordus.
«Kes seal on?»
«Päikese nimel!»
Preester tõstis luugi ja väljakule tõusid viis preestrit: arhitekt ja matemaatik Kuntinashar, ajaloolane, seadusetundja ja diplomaat Anuguan, keemik ja metallurgiainsener Zanutsiram, arst Agushatsa ning filosoof ja kultuse hoidja Nugi-Esttsak.
«Kuidas sul läheb, Elzair?» küsis Kuntinashar. Elzair laiutas käsi.
«Kas minu peas või siis ehk taevas endas toimub midagi imelikku. Planeedid lahkuvad oma orbiitidelt ja isegi kõik kinnistähed oleksid nagu neile igaveseks määratud kohtadelt natuke paremale nihkunud… Vaata ise…»
Kuntinashar astus instrumentide juurde, uuris neid tähelepanelikult, tegi nurgamõõtmisi, kontrollis numbreid tabelites ja kehitas õlgu.
«Mnjah, mõistatuslik nähtus…»
«Teatan sellest Atso-Shanile, Kõrgeimate Saladuste hoidjale. Kui ka tema ei oska seda seletada, siis teavad ainult jumalad, mis taevas toimub!»
«Kas vaatasid eelmiste aastate raamatuid?» küsis ajaloolane Anuguan.
«Olen juba neli tuhat viissada aastat läbi vaadanud. Midagi taolist üleskirjutustes ei esine.»
«Nojah, vaat mis,» lausus Zanutsiram, «teie olete täheteadlased ja matemaatikud, huvitute ainult taevast, aga meid köidab ka see, mis toimub siin maa peal. Nugi-Esttsak, vaata, kas maaalune uks on korralikult kinni!»
«Mida?..» küsis Nugi-Esttsak hajameelselt. Filosoof ei kuulnud küsimust. Ta mõtted olid kaugel. Zanutsiram vaatas talle otsa, lõi lootusetult käega, läks luukukse juurde, tõstis selle üles, veendus, et selle taga keegi pealt ei kuula, pani kõvasti kinni ja lausus poolihääli:
«Oleme üksi… Agushatsa, räägi, mida sa täna õukonnas teada said.» Agushatsa vaatas ringi, nagu ei usaldaks isegi seda üksildast paika, ning hakkas sama vaikselt rääkima:
«Halvad uudised… Kuningas kaebas valu pealihases4 ja ma käisin tema juures… Ei midagi tõsist.»
«Ei midagi tõsist? Jaa, need on halvad uudised,» lausus Zanutsiram irooniliselt.
«On halvemaidki,» jätkas Agushatsa. «Kuninga magamistoast tagasi pöördudes kohtasin kuninga kiirkirjutajat. Ja ta jõudis mulle sosistada, et Huan-Atahuerahan vähendas meie sissetulekuid poole võrra ja muutis ülemkogu koosseisu meie kahjuks.»
«Seda oligi oodata…»
«Nii