Esimene kõne selle muuseumi ja instituudi pidulikul avamisel paluti pidada professor Larissonil. See kestis üle kuue tunni ja kuulati ära pingsa tähelepanuga. Ka Mr. Sollyt ei unustatud sellel pidustusel ning ta enesearmastus rahuldati täielikult. Sest lõpuks olid ju tema igavus ja ülearune raha need, mis aitasid Atlantise avastada. Erinevaid arheoloogilisi leide jätkus piisavalt, et rajada ülirikkalikud muuseumid ka Euroopas. Nende hulgast said kõige täielikumateks muuseumid Moskvas, Pariisis ja Londonis.
Sellega lõpetamegi lühikese loo Atlantise avastamisest. Edasi tuleb juba Atlantise enda ajalugu. Selle kirjutas energiline vanamees Larisson. Niisugune entusiast nagu Larisson ei saanud kirjutada kuiva õpetatud traktaati. Ta kirjutas pigem romaani kui ajaloo. Ent romaani, mille iga oletus põhines teaduslikel andmetel. Kahjuks suri Larisson ootamatult ja käsikirja, millest teadsid paljud ta sõbrad, peeti kadunuks. Alles hiljuti avastati see ta üksildase maja pööningul vedeleva koli hulgast.
Käsikiri on varustatud Larissoni märkustega, mis me alles jätsime. Siin see käsikiri ongi.
VIIMANE INIMENE ATLANTISEST
Kirjutan iseenda jaoks. Olen Atlantise uurimisele raisanud pikki aastaid. Olen temaga liiga kokku kasvanud. Olen uidanud ookeani põhjas Atlantise varemetes. Seal kerkisid mu silme ette pildid ta endisest ülevusest – ja kohutavast lõpust. Paljude ookeanipõhjast ja maapinnalt eri riikidest leitud dokumentide varal olen tutvunud tema asukate ja isegi üksikisikute saatusega. Ja mul tekkis ebamäärane vajadus kõik see kirja panna. Ma ei kavatse seda käsikirja trükki anda.
Mu jutustus Atlantisest on romaani kohta liiga teaduslik ja teaduse jaoks liiga romantiline.
Kuid ma ei saa seda kirjutamata jätta, sest sealt pärit nägemused jälitavad mind nagu hallutsinatsioonid.
Kui olen need kirja pannud, siis saan ehk rahulikumalt oma teadustöid jätkata.
Päike hakkas läände kalduma. Õhtune rannikutuul kandis õitsvate apelsinipuude, magnooliate ja lõhnavate mäestikutaimede aroomi päris laevani välja.
Reisijad tõusid viiekorruselise laeva ülemisele tekile ja imetlesid suursugust vaatepilti.
Nende ees tukkusid kuuma päikese kiirtes vägeva Atlantise kaldad.
Päris ranna ääres kõrgus üks maailmaimedest – kuulus Poseidoni majakas1. Sel oli koonuse kuju, mille mahalõigatud tipp näis toetuvat vastu taevavõlvi. Majakas oli laotud hiigelsuurtest punastest, mustadest ja valgetest kivimürakatest, mis moodustasid ilusa mustri. Ümber majaka kulges spiraalina lai tee, millel võis vabalt kõrvuti sõita kuus kaarikut.
Päeval ja öösel venisid mööda seda teed veokid. Ühed toimetasid majaka tippu vaiguseid puid, teised tõid tagasi tuhka ja süsi. Majaka tipus oli ümmarguse kujuga platvorm, millele oleks vabalt mahtunud terve linnake. Siin olid tohutud puudevarud, augud tuha ja süte jaoks, võred lõkete tarvis ning terve kumerate lihvitud pronkspeeglite süsteem. Väävli ja naftaga segatud vaigused puud andsid ereda leegi, mida ei suutnud kustutada isegi maru. Paduvihma puhuks oli paigaldatud pronksist varikatus. Pronkspeeglid koondasid valgust ja heitsid kiiri ookeanile mitmekümnete miilide kaugusele.
Majakas seisis sadamas, ümbritsetuna aedadest, millesse olid laiali puistatud mustadest, punastest ja valgetest kividest kuubikujulised majad. Kaugemal kerkis pinnas pikkamööda, minnes üle mäeahelikuks.
Mäenõlvadel hiilgasid päikese all sulakullana pronksplaatidega viimistletud hooned. See oli Poseidon – Atlantise ja maailma pealinn. Veel kõrgemal kerkis vahitornidena hiiglaslike lumiste tippudega mägede poolkaar.
Ja piki kogu mäeahelikku sirutus atlantide üks imelisemaid kunstiteoseid, mille oli loonud Atlantise suur kunstnik Adishirna-Huanch – Päikesejumal, keda kujutati vasakul küljel poollebava noorukina. Puusale sirutatud paremas käes hoidis ta sarve, millest voolas tohutu kosk. Küünarnukile toetudes oli ta välja sirutanud vasaku peopesa ja vaatles naeratades sellel asuvaid pühamuid, Poseidoni suurt templit, tohutuid püramiide ja obeliske. Kogu jumalakuju oli välja raiutud mäeahelikust.
Et kuju kõverdatud küünarnukist jala lõpuni kõndida, kulus kaks ja pool päeva. Selle kallal olid töötanud kümned tuhanded orjad.
Kaldast mitme sõidutunni kauguselt merelt vaadatuna jättis see kuju ebatavalise, mitte millegagi võrreldava mulje. Tohutud templid ja püramiidid kuju peopesal näisid väikeste kaunite mänguasjadena.
Lumised tipud raamisid Päikesejumala kuju nagu troopikataeva sinasse uppuv valge pilv.
Reisijad vaatasid tummas harduses seda suursugust vaatepilti.
«Jah, võimas on Atlantise jumal,» lausus üks neis tmõtlikult.
Ta istus triibulise baldahhiini all kullast troonil, purpurivärvi siidrõivastes, millele olid tikitud erksad mustrid. Punased rubiinid helkisid loojuva päikese kiirtes ta rõivastel nagu söed. Pikk must habe oli põskedel kähardatud tillukesteks rõngasteks, allpool aga patsi punutud. Koonusekujuline tiaara ta peas oli üle külvatud kalliskividega.
See oli kauge Assüüria valitseja, üks Atlantisele alluvatest kuningatest.
Ta saabus tavapäraste andidega iga-aastastele Päikesepidustustele.
Laev sisenes lahte.
Madrused lasksid alla tohutud purpursed purjed, millele värviliste siidniitidega olid tikitud tiivulised pullid. Ja purjed langesid alla piki kolmnurgakujulisi maste nagu kokkupandud vihmavarjud. Rida rea järel lasid sõudjad õhukeste vasklehtedega ülelöödud rasketel aerudel langeda. Ainult kõige alumise korruse aerud lõid veel rütmiliste flöödihelide saatel vastu vett.
Viimaks sai langetatud ka väheldane kolmnurkne puri laeva ninas. See väreles liblikatiivana tuules ja tardus siis paigale.
Laev suundus laia kanalisse, mille kaldaid kammitsesid valged kivid.
Kanal läbis kolme üksteise järel asuvat sadamat. Esimesele sadamale lähenemisel kostsid merevalve määratutest pronkspasunatest valjud helid.
Kuus teravate ja üleskergitatud ninade ning madalate kolmnurksete mastidega tollipargast ujusid lähemale ja peatusid saabunud laeva juures poolkaares. Pargastel seisid pikkade odade, lühikeste mõõkade ja läikimahõõrutud pronkskiivritega sõdurid.
Merevalve ülem tõusis laeva pardale.
Austuse märgiks sirutas ta käe – vabad atlantid ei põlvitanud isegi kuningate ees – ja palus neil teekonda jätkata. Aerud laskusid taas rütmiliselt vette.
Aga siis sai kanal ootamatult otsa ja laev jõudis Poseidoni Suursadamasse, mida valgustas loojuv päike. Tuul sikutas lippe terve mastimetsa tippudes. Inimhäälte hõiked, lauluhelid, vintside krigin, pronksahelate kõlin segunesid ühtlaseks müraks.
Laev suundus edasi suurde, üheksa kilomeetri pikkusesse kanalisse. Kanali kallastel venisid mööda majad, pühamud, laohooned ning rikkalikud maisi- ja nisupõllud, mida niisutas väikeste kanalite võrk. Aedade rohelusse olid laiali pillatud madalad kuubikujulised majad valgetest, punastest ja mustadest kividest, mis moodustasid lihtsa, kuid ilusa mustri.
Paremal kõrgus loojuva päikese viimastes kiirtes Merebörsi hoone koos kõrgete, raidkirjadest kirendavate obeliskidega. Selle ees käratses ja närvitses paljurahvuseline kirev rahvamass: skandinaavlased, kes isegi siin ei loobunud oma karusnahksetest rõivastest koos nende all peituvate salakavalate mõõkadega; punastes peakottides ja kullaga kirjatud pikkades rüüdes asiaadid; oma amulette kõlistavad koonusekujulistes tiaarades nuubialased – elevandiluu müüjad; kollasenäolised hobusekaupmehed ja liiakasuvõtjad…
Viimaks peatus laev kolmandas sisemises merebasseinis, mille pinnal liuglesid väledate veepõrnikatena väikesed paadid, felukid ja gondlid.
Rändurid