«Keegi ei saa seda kinnitada.»
«Siis keskmist?» ütles MacNabbs, et pooli lepitada.
«Ka seda ma ei tea.»
«See on juba liig,» hüüdis Glenarvan. «Rändurid, kes on neid näinud…»
«Rändurid, kes on neid näinud,» vastas geograaf, «ei ole kaugeltki ühel arvamisel. Magalhāes ütleb, et tema pea ulatus vaevalt nende vöökohani!»
«Noh!»
«Jah, aga Drake väidab, et inglased on suuremad kui kõige suurem patagoonlane!»
«Oh, inglased – võib-olla,» vastas major põlglikult. «Aga kui jutt oleks šotlastest…»
«Cavendish kinnitab, et nad on suured ja tugevad,» jätkas
Paganel. «Hawkins teeb neist hiiglased. Lemaire ja Schouten ütlevad, et nad on üksteist jalga pikad.»
«Noh, neid mehi võib usaldada,» ütles Glenarvan.
«Jah, aga sama usaldusväärsed on Wood, Narborough ja Falkner, kes leidsid, et patagoonlased on keskmist kasvu. Tõsi küll, Byron, La Giraudais, Bougainville, Wallis ja Carteret ütlevad, et patagoonlaste pikkus on kuus jalga ja kuus tolli, kuna härra d’Orbigny – teadlane, kes siinseid maid kõige paremini tunneb – kinnitab, et nende pikkus on keskmiselt viis jalga ja neli tolli.»
«Aga kus on siis tõde nii paljude vasturääkivuste seas?» küsis leedi Helena.
«Tõde, proua,» vastas Paganel, «on selles, et patagoonlastel on lühikesed jalad ning arenenud ülakeha. Nii võiks nalja pärast oma arvamust sõnastada sedasi: need inimesed on istudes kuus jalga pikad, seistes aga kõigest viis jalga.»
«Braavo, mu kallis teadlane,» vastas Glenarvan. «Hästi öeldud!»
«Ehk olgu siis,» võttis Paganel uuesti sõna, «olgu siis, et neid pole olemaski, mis kõikide arvamised lepitaks. Lõpuks aga, mu sõbrad, lisan lohutava märkusena, et Magalhāesi väin on tore, isegi ilma patagoonlasteta!»
Sel hetkel sõitis «Duncan» ümber Brunswicki poolsaare. Vaatepilt mõlemal pool oli suurepärane. Kuuskümmend miili pärast seda, kui oli sõidetud ümber Gregory neeme, möödus laev Punta Arenase parandusvanglast.
Hetkeks vilksatas puude vahelt Tšiili lipp ja kirikutorn.
Edasi kulges väin massiivsete, ülevalt mõjuvate graniitkallaste vahel; mägede jalamid kadusid määratute metsade rüppe, kuna igilumega üle puistatud mäetipud pilvedesse peitu pugesid. Edela pool kerkis mägi 6500 jala kõrgusele. Pärast pikka videvikku saabus öö. Valgus sulas märkamatult mahedates varjundites. Taevas kattus sätendavate tähtedega ja Lõunarist näitas reisijaile lõunanaba suunda. Keset seda helkivat pimedust nende taevakehade valgusel, mis asendasid tsiviliseeritud maade tuletorne, jätkas jahtlaev julgelt oma teed, heitmata ankrusse mugavates abajates, mida siin külluses leidus. Sageli riivasid raad antarktiliste pöökpuude oksi, mis vete kohale kummardusid, sageli peksis laeva kruvi suurte jõgede vett nende suudmetes, äratades unest hanesid, parte, neppe – kõiki kohalikke sulelisi.
Varsti ilmus nähtavale varemeid ja lagunenud hooneid, mis öises pimeduses näisid grandioossetena. Need olid masendavad riismed mahajäetud asundusest, mille nimi oli igaveseks protestiks ranna viljakuse ja saagirohkete metsade rikkuse vastu: «Duncan» möödus Näljasadamast. Sinna asus 1581. aastal hispaanlane Sarmiento ühes neljasaja väljarändajaga. Ta rajas sinna San Felipe linna. Ülikarmid külmad hävitasid hulga asunikke; nälg tappis need, keda talv oli säästnud, ja 1587. aastal leidis mereröövel Cavendish viimase õnnetu neljasajast – ta oli nälga suremas kuueaastase linna varemetel, mis näisid kuuesaja-aastastena.
«Duncan» sõitis piki tühja rannikut edasi. Päikesetõusu ajal liikus ta ahtas sõiduvees pöökpuu-, saare- ja kasemetsade vahel, mille rüpest kerkis haljendavaid kupleid, erkroheliste astelpõõsastega kaetud künkaid ja teravaid mäetippe, mille seas Bucklandi obelisk õige kõrgele tõusis. Siis möödus laev San Nicolase lahest, mis kunagi oli kandnud Bougainville’i poolt antud nime: Prantslaste laht. Eemal võis märgata karjades mänglevaid hülgeid ja ka vaalaskalu, kelle suuruse üle võis otsustada nende poolt ülespaisatud võimsate veejugade järgi, mis paistsid nelja miili kaugusele. Lõpuks mööduti Frowardi neemest, mis viimase talvejää mõjul oli alles päris ligipääsmatu. Teisel pool väina, Tulemaal, tõusis Monte Sarmiento 6000 jala kõrgusele. See on määratu kuhi kaljusid, mida lahutavad pilvejooned ja mis moodustab taeva taustal omapärase õhulise saarestiku. Frowardi neeme juures lõppes päriselt Ameerika manner, sest Kap Hoorn on ainult merre eksinud kalju 56. laiuskraadil.
Sealt edasi kitseneb väin Brunswicki poolsaare ja Meeleheitemaa – pika, tuhande saarekese keskel asetseva saare – vahel, mis meenutab lamedate kivide keskel lebavat tohutu suurusega vaala. Kui palju erineb see Ameerika nii lõhestatud tipp Aafrika, Austraalia või India selgest ja sirgjoonelisest lõunarannikust! Ei tea, milline katastroof on pihustanud niimoodi kahe ookeani vahele paisatud määratu maanina?
Taimestikuga kaetud rannikule järgnesid paljad, metsiku ilmega rannad. Keeruka labürindi tuhanded merekitsused tegid rannajoone sopiliseks. «Duncan» liikus ühegi eksimuseta ja vähimagi kõhkluseta mööda tujukalt looklevat teed, segades oma suitsukeeriseid kaljudest lõhestatud uduga. Käiku tasandamata möödus ta mõnedest üksildastele kallastele ehitatud hispaania faktooriatest19. Tamari neeme juures väin laienes. Jahil avanes võimalus pöörduda Narborough’ saarte suunas ja läheneda lõunapoolsele rannikule. Viimaks, pärast kolmekümnetunnist väinas sõitmist, kerkis esile Kap Pilares Meeleheitemaa äärmises tipus. Ääretu, vaba ja sädelev meri õõtsus «Duncani» ees ja Jacques Paganel tervitas seda vaimustust väljendava žestiga. Ta oli mitte vähem liigutatud kui võis olla Fernando Magalhāes ise hetkel, mil «Trinidad»20 kiikus Vaikse ookeani tuules.
X
KOLMEKÜMNE SEITSMES PARALLEEL
Nädal aega pärast Kap Pilaresist möödumist sõitis «Duncan» täie auruga Talcahuano lahte – suurepärasesse kaheteistkümne miili pikkusesse ja üheksa miili laiusesse jõesuudmesse. Ilm oli imeilus. Tolle maa taevas pole ühtki pilve novembrist märtsini ja piki Andide ahelikust varjatud rannikut puhub tuul alati lõunast. Vastavalt Edward Glenarvani korraldustele oli John Mangles Chiloe saarestikust ja kõigist neist loendamatuist Ameerika mandri kurdudest lähedalt möödunud. Mõni laevajäänus, purunenud raatükk, inimkäega töödeldud puukild võis «Duncani» viia laevahuku jälgedele. Kuid midagi ei nähtud, ja oma teed jätkates heitis jaht ankru Talcahuano sadamas nelikümmend kaks päeva pärast seda, kui lahkuti Clyde’i udustest vetest.
Otsekohe käskis Glenarvan paadi vette lasta ja maabus ühes Paganeliga sadamakail. Geograaf tahtis juhust kasutades tarvitada nii hoolikalt omandatud hispaania keelt, kuid tema suureks üllatuseks ei saanud pärismaalased ühestki tema sõnast aru.
«Mul puudub õige hääldamine,» ütles ta.
«Läki tollivalitsusse,» vastas Glenarvan.
Seal teatati talle mõne ingliskeelse sõna ja ilmekate käeliigutuste varal, et Briti konsuli asukohaks on Concepcion. Sinna oli tunni tee. Glenarvan leidis hõlpsasti kaks nobedat hobust ja veidi aja pärast saabus ta ühes Paganeliga suurde linna, mis oma olemasolu eest võlgnes tänu Valdivia, Pizarro vapra kaaslase ettevõtlikule vaimule.
Kui palju oli see linn kaotanud oma muistsest hiilgusest! Sageli pärismaalaste poolt rüüstatud, 1819. aastal maha põlenud, tühjaks jäänud, varemeteks varisenud ja leekide hävitustööst veel mustunud müüridega linnas oli vaevalt kaheksa tuhat elanikku. Isegi Talcahuano jättis ta varju.
Linna tänavad rohtusid elanike laiskade jalgade all. Polnud äritsemist, mingit tegevust, mitte mingisugust asjaajamist. Igal palkonil helises mandoliin, läbi akende varbkardinate kostis raugeid laule. Concepcion, muistne meeste linn, oli muutunud naiste ja laste külaks.
Glenarvanil polnud tahtmist selle mandumise põhjusi uurida, kuigi Jacques Paganel teda sel teemal ründas.