«Seal pole jõgesid, proua,» vastas Paganel.
«Siis jõekesed?»
«Ka neid pole.»
«Ojad?»
«Ei ole neidki.»
«Noh,» ütles major, «siis uurite metsi.»
«Et oleks metsi, peaks olema puid. Ent puid seal pole.»
«Kena maa!» hüüdis major.
«Lohutage end, kallis Paganel,» ütles siis Glenarvan, «te leiate seal vähemalt mägesid.»
«Oo, madalaid ja vähehuvitavaid, milord. Pealegi on see töö juba tehtud.»
«Tehtud!» ütles Glenarvan.
«Jah, mul ei vea kunagi. Kanaari saartel oli Humboldt mu eest töö ära teinud, siin on minust ette jõudnud geoloog Charles Sainte-Claire Deville!»
«On see võimalik?»
«Kahtlemata,» vastas Paganel haleda häälega. «See teadlane oli riigi korveti «La Decidee» pardal, kui see Roheneeme saarte juures peatus, ning käis saarestiku kõige huvitavamal mäetipul, Fogo saare vulkaanil. Mis ma peaksin seal tegema pärast teda?»
«Sellest on tõesti kahju,» vastas leedi Helena. «Mis teist saab, härra Paganel?»
Paganel vaikis mõne hetke.
«Kindlasti oleks olnud parem, kui oleksite maabunud Madeiras,» ütles Glenarvan, «kuigi seal pole enam veini.»
Geograafiaühingu õpetatud sekretär vaikis jälle.
«Mina teie asemel ootaksin,» ütles major täpselt niisugusel toonil, nagu oleks ta öelnud: mina ei ootaks.
«Mu kallis Glenarvan,» jätkas siis Paganel, «kus te kavatsete peatuda järgmisena?»
«Oo! Mitte enne kui Concepcionis.»
«Kurat võtaks! See viiks mu Indiast kummaliselt kaugele.»
«Aga ei, kui möödute Hoorni neemest, hakkate Indiale jälle lähenema.»
«Selles ma ei kahtle.»
«Ja huvitav on kõikjal,» ütles Glenarvan suurima tõsidusega. «On ju ükskõik, kas satute Ida- või Lääne-Indiasse.»
«See pole ükskõik!»
«Liiati on pampade elanikud Patagoonias niisama kütkestavad kui Pandžabi pärismaalased.»
«Tont võtku, milord,» hüüatas Paganel, «sellise mõtte peale poleks ma iialgi tulnud.»
«Pealegi, mu kallis Paganel, võib kuldauraha vääriliseks saada ükskõik kus. Igal pool, nii Kordiljeeride mäeahelikus kui Tiibeti mägedes, on midagi teha, otsida, avastada.»
«Aga Yaru-Dzangbo-Tšu uurimine?»
«Noh, selle asemel jälgite Rio Coloradot. See on vähetuntud jõgi, ja kaartidel voolab see pisut liialt geograafide ettekujutuste järgi.»
«Tean, armas lord, seal on mitmekraadilisi eksimusi. Oo, ma ei kahtle, et geograafiaühing oleks mu läkitanud sama hästi Patagooniasse kui Indiasse, oleksin ma seda vaid palunud. Aga mul ei tulnud seda mõttessegi.»
«Põhjuseks on teie harilik hajameelsus.»
«Niisiis, härra Paganel, kas tulete meiega kaasa?» küsis leedi Helena kõige meelitavama häälega.
«Ja minu ülesanne, proua?»
«Teatan teile, et me läheme läbi Magalhāesi väina,» ütles Glenarvan.
«Milord, te olete kiusaja.»
«Lisaks külastame Näljasadamat!»
«Näljasadamat!» karjatas prantslane, keda rünnati igast küljest. «See maateaduslikult kuulus sadam!»
«Arvestage ka seda, härra Paganel,» ütles leedi Helena, «et meie ettevõte annab teile õiguse kõrvutada Prantsusmaa nime Šotimaa nimega!»
«Jaa, kahtlemata.»
«Maateadlane võiks meie retkele kasulik olla; ja mis oleks ilusam kui teaduse asetamine inimkonna teenistusse?»
«Hästi öeldud, proua!»
«Uskuge mind. Usaldage juhust, või pigemini saatust, nagu meie. Saatus läkitas meile sedelid ja me asusime teele. Saatus paiskas teid «Duncanile», nii et ärge lahkuge siit enam.»
«Kas teate, mis ma teile ütlen, mu tublid sõbrad?» sõnas Paganel. «Te nähtavasti soovite väga, et ma jääksin!»
«Ja teie, Paganel, soovite ise veel rohkem jääda,» vastas Glenarvan.
«Pagan võtku!» hüüdis maateadlane. «Ma kartsin ju olla pealetükkiv.»
IX
MAGALHĀESI VÄIN
Kõik laevalolijad rõõmustasid Paganeli otsust kuuldes. Noor Robert haaras niisuguse tulisusega tema kaela ümbert kinni, et auväärt sekretär pidi selili kukkuma.
«Terane jõmpsikas!» ütles ta. «Hakkan talle maateadust õpetama.»
Kuna John Mangles kavatses poisikesest teha meremehe, Glenarvan vapra ja major külmaverelise inimese, leedi Helena hea ning helde olendi ning Mary Grant tänuliku õpilase säärastele õpetajatele, siis pidi Robertist kord ilmselgelt tõeline täitsamees saama.
«Duncan» lõpetas ruttu söevõtmise ja lahkus siis sellest nukrast paigast ning pöördus läände, Brasiilia ranniku suunas. 7. septembril ületas ta soodsa põhjatuulega ekvaatori ning jõudis lõunapoolkerale.
Sõit jätkus eriliste raskusteta. Kõik lootsid, et reis kulgeb hästi. Ekspeditsiooni kordamineku tõenäosus tundus iga päevaga kasvavat. Kapten Granti päästmisse uskus kõige enam John Mangles, ent tema usk tekkis peamiselt heatahtlikust soovist näha miss Maryt õnnelikuna. Ta oli noorest neiust iseäralikult huvitatud ja varjas seda tunnet nii hästi, et igaüks laevas peale Mary Granti ja tema enda seda märkas.
Mis puutub geograafi, siis oli ta arvatavasti lõunapoolkera kõige õnnelikum inimene. Päevad otsa uuris ta kaarte, mis tänu temale katsid kogu ühiskajuti laua, nii et tal iga päev tekkis vaidlusi mister Olbinetiga, kes ei saanud söögiaegadeks lauda katta. Kuid Paganeli poolt olid kõik laeva külalised peale majori, keda geograafia-alased küsimused väga ükskõikseks jätsid, eriti söögiaegadel. Lisaks oli Paganel kapteni abi pakkide seast leidnud terve laadungi õige mitmesuguseid raamatuid, nende seas hulga hispaaniakeelseid teoseid. Ta otsustas hakata Cervantese18 keelt õppima, kuna keegi laevas seda ei osanud. See pidi hõlbustama otsinguid Tšiili rannikul. Kuna tal oli keelte peale annet, lootis ta, et suudab õpitavat keelt vabalt kasutada, kui Concepcioni saabub. Ta õppis väsimatult, ning teised kuulsid teda alatasa võõrapäraseid silpe pomisevat.
Vabal ajal andis ta noorele Robertile süstemaatiliselt praktilisi teadmisi ja tutvustas teda ühtlasi tolle ranniku ajalooga, millele «Duncan» nii kiiresti lähenes. 10. septembril oldi laiusel 5°37’ ja pikkusel 31°15’. Sel päeval sai Glenarvan teada midagi, mida arvatavasti kõige õpetatumadki ei tea. Paganel jutustas Ameerika avastamise lugu. Et jõuda suurte meresõitjateni, kelle jälgedes «Duncan» sõitis, alustas ta Kolumbusest. Ta ütles lõpuks, et see kuulus genualane olevat surnud, teadmata, et oli avastanud uue mandri. Kogu kuulajaskond imestas, sest lugu tundus olevat väheusutav. Paganel jäi aga oma väite juurde.
«See on kindlam kui kindel,» lisas ta. «Ma ei taha vähendada Kolumbuse kuulsust, kuid tõsiasi jääb tõsiasjaks. Viieteistkümnenda sajandi lõpul liikusid mõtted vaid ühes suunas: hõlbustada läbikäimist Aasiaga ning otsida Idamaid lääne kaudu – ühesõnaga: jõuda lühimat teed mööda «vürtsidemaale». Seda Kolumbus taotleski. Ta sooritas neli teekonda ja riivas Ameerikat Cumana, Honduurase, Mosquito, Nikaraagua, Veragua, Kostariika ja Panama rannikutel, mida ta pidas Jaapani ja Hiina maa-aladeks. Ta suri, ilma et oleks teadlik olnud suure kontinendi olemasolust, millele ta ei saanud isegi oma nime pärandada.»
«Ma