Tema esimeseks mureks oli kõigepealt söekambrite suurendamine, et võimalikult rohkem sütt kaasa võtta, sest küttevarusid on teel raske uuendada. Ka kambüüsi laskis ta sel määral suurendada, et võis sinna mahutada kahe aasta toidutagavara. Rahast puudus ei tulnud. Seda jätkus isegi alusel pööratava kahuri ostmiseks, mis asetati laeva ninasse. Kes teab, mida kõike teel ette võib tulla, seepärast pole halb, kui suudetakse kaheksanaelane kuul nelja miili taha paisata.
Peab ütlema, et John Mangles oli omal alal asjatundja; olgugi ainult lõbusõidujahi kapten, oli ta siiski Glasgow’ parimaid laevajuhte. Ta oli kolmekümne aastane, pisut karmide näojoontega, mis aga väljendasid vaprust ning headust. John oli Malcolmi lossis üles kasvanud, Glenarvanid olid talle hariduse andnud ja temast esmajärgulise meremehe teinud. John Mangles oli oma pikkadel meresõitudel sageli ilmutanud osavust, energiat ja külmaverelisust.
Kui lord Glenarvan talle «Duncani» kapteni kohta pakkus, võttis ta selle suure heameelega vastu, sest ta armastas Malcolmi lossi käskijat nagu venda ja püüdis end igati tema heaks ohverdada.
Laevaohvitser Tom Austin oli täiesti usaldusväärne vana meremees. Koos kapteni ja laevaohvitseriga koosnes «Duncani» meeskond kahekümne viiest mehest. Kõik nad olid kogenud meremehed Dumbartoni krahvkonnast, lord Glenarvani rentnike pojad, kes moodustasid laevas tubli ühtse pere, kus ei puudunud isegi traditsiooniline torupillimees. Niisiis oli lord Glenarvan «Duncanile» kogunud meeskonna alamaist, kes oma elukutset armastasid, olid ustavad, vaprad ja osavad nii relvade kui ka purjede käsitsemises – sobivad kaaslased hädaohtlikuimalgi retkel.
Kui «Duncani» meeskond kuulis, kuhu neid kavatseti viia, ei suutnud nad oma rõõmsat erutust varjata ja Dumbartoni kaljud kaikusid nende vaimustatud rõõmuhüüetest.
Tagavarade muretsemist ja laeva laadimist juhtides ei unustanud John Mangles ka lord ja leedi Glenarvani eluruume pikaks teekonnaks korda seadmast. Ühtlasi tuli tal kohendada kajutid kapten Granti lastele, sest leedi Helena ei saanud ära öelda Maryle, kes palus end «Duncanile» kaasa võtta.
Mis puutub nooruk Robertisse, siis oleks ta pigem jahtlaeva moonaruumi peitu pugenud kui sõidust maha jäänud. Ta oleks «Duncaniga» kaasa läinud kas või laevapoisina nagu Nelson15 ja Franklin. Kes oleks suutnud vastu panna sellise väikemehe palveile! Seda ei püütudki teha.
Tuli koguni nõustuda sellega, et «talle keelduti» andmast reisija tiitlit, sest ta tahtis töötada – olgu laevapoisina, noormadrusena või madrusena. John Mangles’ile tehti ülesandeks talle meremehe ametit õpetada.
«Tore!» ütles Robert. «Ja ärgu ta piitsa säästku, kui ma ei tee, mis tarvis!»
«Ära muretse, mu poiss,» vastas Glenarvan tõsiselt ega lisanud juurde, et «üheksasabalise kassi» tarvitamine oli keelatud ja «Duncanil» pealegi täiesti ilmaaegne.
Reisijate nimestikku kuulus lõpuks ka major MacNabbs, viiekümneaastane mees rahuliku ja korrapärase näoga ning haruldase iseloomuga. Ta läks, kuhu kästi, oli tagasihoidlik, vaikiv, rahulik ja pehmeloomuline, alati nõus kõigiga ja ükskõik kellega. Ta ei vaielnud millegi üle ega kellegagi, ei muutunud iialgi ägedaks; ühtviisi rahulikult võis ta üles minna oma magamistoa trepist ja varemeteks tulistatud kindlusevalli nõlvast. Miski maailmas ei erutanud teda, miski ei häirinud teda, isegi kahurikuul mitte.
Kahtlemata surebki ta vihastamiseks juhust leidmata. Sel mehel polnud mitte ainult tavalist sõjamehejulgust, seda ainuüksi lihaste tugevusest võrsuvat kehalist vahvust, vaid ta paistis silma ka oma vaimse vapruse ja hingelise tugevusega. Tema ainsaks veaks oli vast ehk see, et ta oli pealaest jalatallani absoluutne šotlane, puhastverd kaledoonlane, oma kodumaa vanade kommete kangekaelne järgija. Seepärast ei tahtnud ta iial teenida Inglise sõjaväes, ja majori aukraadi sai ta Mägismaa Kaardiväe 42. rügemendis, mille väeosad koosnesid ainuüksi šoti aadlikest. Glenarvanide nõona elas MacNabbs Malcolmi lossis ja majorina pidas ta täiesti loomulikuks «Duncanil» kaasa sõita.
Säärane oli siis reisijaskond laeval, millele ootamatud asjaolud tegid ülesandeks teha teoks üks meie aja üllatavamaid reise. Glasgow sadamasse jõudmisest peale muutus laev kogu elanikkonna uudishimuobjektiks. Iga päev käis arvukas rahvahulk seda vaatamas. Ainult selle laeva vastu tunti huvi, ainult temast räägiti – ja seda kõigi teiste sadamas olevate laevade kaptenite, nende seas ka kapten Burtoni, «Scotia» kapteni suureks meelepahaks. «Scotia» oli suurepärane aurik, mis seisis «Duncani» kõrval ja pidi sõitma Kalkutasse.
Arvestades «Scotia» suurust, oli tal õigus vaadata «Duncanile» kui labasele «kärbeslaevale». Ometi koondus üldine huvi lord Glenarvani jahile, ja see huvi suurenes päev-päevalt.
Ärasõiduhetk lähenes. John Mangles oli tegutsenud osava ja leidliku kaptenina. Kuu aega pärast proovisõitu Clyde’i lahes oli «Duncan» lastitud, süte ja toidumoonaga varustatud, ning võis merele minna. Ärasõidupäevaks määrati 25. august; see võimaldas maakera lõunapoolseisse meredesse saabuda kevade algul.
Niipea kui lord Glenarvani kavatsus teatavaks sai, ei jäänud tulemata hoiatavad vihjed teekonna raskustele ja ohtudele, lord aga ei osutanud neile vähimatki tähelepanu ning valmistus Malcolmi lossist lahkuma. Muide – paljud, kes teda laitsid, tundsid oma südames tema vastu siiski imetlust. Hiljem muutus avalik arvamus üheselt šoti lordi pooldavaks ja kõik ajalehed peale valitsuse häälekandjate laitsid üksmeelselt admiraliteedi komissaride käitumist selles küsimuses. Ent lord Glenarvan oli ükskõikne nii laituse kui ülistuse suhtes: ta täitis oma kohust ja hoolis vähe muust.
24. augustil, pärast liigutavat jumalagajättu teenijaskonnaga, lahkusid Malcolmi lossist lord ja leedi Glenarvan, major MacNabbs, Mary ja Robert Grant, mister Olbinett, jahtlaeva stjuuard, ja tema naine missis Olbinett, kes seisis leedi Glenarvani teenistuses.
Mõne tunni pärast olid reisijad «Duncani» pardal. Glasgow elanikud tervitasid siira vaimustusega leedi Helenat, noort ja vaprat naist, kes loobus rikka elu mugavustest ja lõbudest ning ruttas merehädalistele appi.
Lord Glenarvani ja ta naise eluruumid, mis koosnesid kahest magamistoast, salongist ja kahest riietustoast, täitsid kogu laeva ahtri. Peale selle oli laevas ühiskajut, mida ümbritses kuus kajutit. Viis nendest kajutitest olid määratud Mary ja Robert Grantile, mr. ja mrs. Olbinetile ja major MacNabbsile. John Manglesi ja Tom Austini kajutid asetsesid vastaspoolel ning avanesid ülemisele tekile. Meeskond oli paigutatud vahetekile, ja õige mugavalt, sest laeval polnud mingit koormat peale vajaliku söetagavara, toidumoona ja relvade. Ruumi oli olnud lahedasti ja John Mangles oskas seda meeskonna vajadusteks hästi ära kasutada.
«Duncan» pidi teele asuma ööl vastu 25. augustit kella kolmese mõõnaga. Kuid enne seda olid Glasgow elanikud liigutava talituse pealtnägijaiks. Õhtul kell kaheksa lahkus lord Glenarvan laevast koos oma külaliste ja kogu meeskonnaga, kütjaist kuni kaptenini, kes kõik kuulusid ennastsalgavale teekonnale minejate hulka, ning suundus nendega Glasgow vanasse peakirikusse.
Muistne Saint Mungo kirik, mis keset reformatsioonimöllu puutumatuks oli jäänud ja mida Walter Scott nii võluvalt on kirjeldanud, võttis oma raskete võlvide alla «Duncani» reisijad ja meremehed. Neid saatis määratu rahvahulk. Avaras kirikus, mis on haudu täis nagu kalmistu, palus pastor Morton taeva õnnistust ja andis teeleminejad jumala hoolde. Siis kõlas vanas kirikus Mary Granti hääl. Tütarlaps palvetas oma heategijate eest ja valas jumala ees leebeid tänupisaraid. Seepeale mindi sügavas meeleliigutuses laiali. Kell üksteist olid kõik jälle laeval. John Mangles ja meeskond tegid viimaseid ettevalmistusi. Kell kaksteist süüdati tuled, kapten andis käsu tublisti