«Prints Filip, see on praegu ainult ettevalmistus.» Ian Tumelik nägi väsinud välja. Tema töötas järjepidevalt läbi raamatuid, faile, sidusinfosid. Päevad otsa. Küllap ka osadel öödest. «Puhastumine ei toimi nii, et mina ütlen suurelt laialt, miks ja mida ja kuidas, ning sina siis midagi väikestviisi omas nurgas teed. Sääraselt toimib käsundussüsteem, mitte tunnetuse ja tõe leidmine!» Ian Tumelik oma siidmantlis nägi jäätmekangast riietes Boudica kõrval nüüd rõhutatult aristokraatlik välja. «Tarkust leitakse teistpidi – mina ütlen sulle, mis suunas liikuda, ja sina mõtled välja, mispärast, mismoodi. Sinu enese alandlikkus peaks sind juhtima, mitte minu soov sind alla suruda. Mina ei soovi sind alla suruda.»
Filip Sören pooliti kuulas – pooliti püüdis kuulata.
Ta oli väsinud. Ja näljane.
«Ma annan oma parima,» vastas ta.
Nagu alati.
Koger vangutas vastuseks pead ja surus sõrmeotsad ninajuurel nii kõvasti kokku, et küünejäljed näha jäid.
«Filip. Ma saan aru, et sul on raske. Aga ikkagi oled sa seesmiselt praegu täpselt sama printslik sõdalane, kes varemgi. Lihtsalt ebamugavatesse oludesse sattunud, vangilaagri ellujäämisrežiimil. Mida sa tegema pead, on sellest endapildist loobumine. Anna see ära! Ära ole oma seisus, kogemused ja kasvatus, ole inimene!»
Filip vilksas Kogrele otsa vaadata, laup kipra kiskumas, suunurgas kibe muie.
«Jah. Hea meelega. Milles küsimus?! Kui ma aga taipan, kuidas seda teha.»
Tumelik oli alustuseks saatnud talle kaks teost. Neid uurinud, pidi Filip Sören tunnistama, et Boudica avalikkus ei teadnudki tuntud maailma Jumalast nii palju enam kui usklikud ise.
Mõlema (templi poolt heaks kiidetud, kuigi ilmsesti mitte laialt levitatud) uurimuse autori avalik kirjeldus jumalast kui nähtusest oli selgesõnaliselt bioloogiline ja teaduslike mõistete ohtra kasutamise tõttu pigem raskesti mõistetav – kuid igatahes ka põhjendatud aegruumilisi füüsikadetaile välja toov.
Mida tema oli teadnud? Et see on Ypsiloni päritolu organism, mille kasvud inimestes elada tavatsevad ning mis painutab neid tasapisi oma tahte alla?
Ilmselgelt olid templi enda teadlased asja pisut põhjalikumalt uurinud. Tahte alla painutamisest palju juttu polnud, küll aga mõjust ühiskondlikule käitumisele.
Eriti hämmastas Filippi aga see, kui palju oli tegelikult religioossetel aladel uuritud antijumalaid ehk lihtsuse mõttes demonoidideks nimetatud olevusi.
Kaptenil läks veidi aega, et taibata: juttu oli samadest rakutüvedest, mida Boudica planeetidel loeti parimateks usuvastasteks, peaaegu kõrvaltoimeteta vaktsiinideks.
See kõlas tõsiseltvõetava teabena ja ta oli lugenud innuga, põhjalikult. Nagu saaks prints Filip Sören Dali väga piinavalt isiklikku ja samas metafüüsilist probleemi korraga mõistuse kategooriatesse mahutada.
Aga rohkem Koger talle infot ei andnud. «See oleks ohtlik,» selgitas naine vaiksel, aga jääkindlal häälel. «Kui sa ei saa psühhosomaatilise barjääri tõttu oma tehingust rääkidagi, mis juhtub siis, kui su saatan avastab, et ma olen võib-olla leidnud võimaluse selle lepingu tühistamiseks? Ta tapab su selle ennetamiseks. Parem, kui sa ei tea.»
Ilmnes, et lisaks organismides oma kasve laiali ajavale taruteadvusega olendile olid Jumala kui mõistega kuidagi ikkagi seotud ka palved, pühakirjad ning templi tohutult rikas ning võimukas institutsioon.
Kusagil Filipile kunagi süstitud usuvastase vaktsiini sees olid aga olnud kasvuootel antijumala eosed, demonoidid, kes võisid mingite tingimuste täitudes inimorganismi palju otsesemal moel kasutama asuda kui jumalik pühendatus.
«Enamasti demonoid inimorganismis teadvust ei omanda ja jääb märkamatuks. Kuid inimese vaimu väändumise korral, mis üldjuhul leiab ka füüsilise väljenduse mõne eriti keelatud mõrva, võikamat laadi vägistamise või muu eriti jõhkra ühiskonnavastase kuriteo näol, toimub demonoidi areng kiiresti ning inimeses võtab kuju saatan,» oli raamatfailis kirjas, ja Filip luges seda lauset ikka ja jälle ning tundis higi mööda selga nirisemas.
Loomulikult, süü oli ta enda.
Ja lõikaja Tumelik pidi seda samuti teadma. Tema, kes ta veetis saatanateemalise info lugemisega nädalaid, juba kuid!
Filip ootas küsimusi. Valmistas end nendeks ette. Otsis sõnu.
Mingeid küsimusi ei tulnud.
Filip Sören Dali ärkas sageli keset ööd paanikas, higisena ja hambad nii kõvasti kokku surutud, et pea valutas.
Selles polnud midagi uut.
Aga millegipärast ei olnud ta kõigi nende aastate jooksul suutnud harjuda. Valu oli ikka veel valus. Hirm ikka veel hirmus.
Kört ei olnud iseenesest halb toit. Kui ära harjuda sellega, et seal väga midagi närida ei olnud, siis maitsed vaheldusid ning vitamiinid, mineraalid, kalorid, valgud, rasvad, süsivesikud – keha sai kõik kätte. Kui võtta nii, et siinsed talupojad said oma kördiannuse päevas ilma, et selle hinda palgast maha võetaks, olid nad ilmselt toitumuse koha pealt paremas seisus kui keskmine Boudica linnakodanik.
«Veel üks täis?»
Toitu jagas suur pruun pikkade röövlipatsidega sell.
Lihtrahvas erines siinkandis oma ianidest eeskätt pikema kasvu, raskema kondi ja selle poolest, et nende juuksed olid krussis. Mõne päeva pärast ütlen ma talle jah, mõtles Filip ja üllatas seejärel iseennastki järgnenud noogutusega. Kulbiga mees irvitas, valas talle ka teise kruusi täis ja täitis siis omaenda mannergumõõtu nõu peaaegu pooleni. «Ian on ka lõpuks meie körti armastama hakanud,» märkis ta ning istutas end väljakutsuva rohmakusega Filipi kõrvale maha. «Sa oled ju ian?»
Filip Sören rüüpas lonksu lõunaeinet, kehitas õlgu ja naeratas. «Teie mõistes ilmselt midagi sinnakanti küll. Kas sellest tuleb probleeme, man?»
«Ahhaa, ma teadsin! Iani jutt. Iani käed, iani jalad. Rätikusõlm ka iani moodi seotud. Ja mida siis sinusugune ian siin pasapeenras teeb?»
«Mul on ülemeeleline armastus prügi vastu, ilmsesti.»
Suur mees hakkas naerma. «Jah, seda armastust me jagame kõik. Selle märgiks kanname prügi oma munade ümber ja nühime sellega perset.»
«Pepe, söögilaud!» ütles mees teiselt poolt lauda hoiatavalt.
«Mis sa virised? Kas ma ütlesin midagi valesti või? Millest sinu allarid tehtud on? Millest me pühkimislehti tehakse?»
Filip Sören pidi kausi lauale panema, et vabalt naerda. Talle meeldis naerda ja korraga leidis ta, et viimasest korrast oli liiga palju aega möödas.
«Sa meenutad mulle üht sõpra,» ütles ta patsidega mehele. «Samasugune suur kolakas nagu sina. Ja tema ei saanud ka kunagi suud koomal hoitud.»
«Meenutan su sõpra? Head sõpra?» küsis Pepe.
«Jah, üpris head.»
«Mis taga juhtus?»
Naer Filipi huultel hangus. «Kes sulle ütles, et temaga midagi juhtus?»
«Noh, kui ta oli hea sõber ja oleks ikka veel hea sõber, siis ta oleks su siit sitaaugust eemal hoidnud.»
Ja see, mõtles Filip, on lause, mis asjaolud päris hästi kokku võtab. «Ta on surnud. Sõda. Nii et jah, sul võib õigus olla.
«Hea sõber oleks mulle võib-olla öelnud, et Natakele ei tule vabatahtlikult keegi peale hullude päevakoerte. Tahad vast tema asemel mulle mõned kavalad nõuanded anda?»
Suur mees naeris jälle, paljastades paari sinakat tooni plekiga hambad. «Mees, sa ei tea seda, aga sul on tõega sõpra vaja. Sina ei tea siin pooli asjugi, ma olen vaadanud. Näiteks arvad sa, et töö sisu on põldu puhastada.»
Filip