«Jumalad…» Rando hingas hooga välja. «Miks see kuradinäritud arstihunnik siin koos meiega ei olnud?»
«Ah, Rando, juhmakas! Mõtle ka! Templi riituse väärkasutamine, kas sa näitaksid seda kellelegi võõrale? Ja kui siin oleks midagi viltu läinud, päriselt viltu läinud, siis sina ja mina kuulume oma eludega Lehele ja Varrele, aga arst ju ei kuulu.» Bet andis rääkides teisele nipponile märku oma ian külili keerata. Tolle suust voolas seepeale välja süljenire. Kogre avatud silmad olid pahupidi, valged ja liikumatud. »Aga pole viga, Tock toob ta kohe kohale. Umbes nelikümmend sekundit veel.»
Rando mühatas ebamääraselt ning pööras oma tähelepanu teisele kehale, mis lebas ikka veel kergelt helendaval kristallasemel. «Boudica vist ei vea välja.»
«Vaevalt küll, jah,» vastas Bet, emandalt korraks pilku tõstes. «Kui masin märku annab, et võib, katsu siiski järele. Korraldused olid selged.»
Rando seisis aseme kõrvale ja vaatas helendust sellel tasapisi järgi andvat, usaldades oma iani Beti hoolde.
Pimeduse vastu võitled valgusega…
Kui arst hetke pärast sisse astus, heitis ta esmalt pilgu kehale kirstallalusel ja ahmis kuuldavalt õhku. Rando suunas meediku käeviipega edasi Tumeliku juurde.
«See seal,» sõnas ta, juhuks kui veel miski segaseks jäi. «Ja kiiresti. Teisega tegeleme hiljem.»
Põrandallamaja liigutas juba kätt, kui arst pisikese pruuni ampulli sisu tema nahale laiali määrima hakkas.
Ian Tumelik oli pärast ärkamist väga vaikne olnud.
Kui ta arsti teise, nüüdseks kanderaamile tõstetud keha juurde juhtis, oli tal ainult mõni sõna öelda selle kohta, mida too otsima, mida just ravima peaks. Erinevad rebenenud koed kõhupiirkonnas, sealsetes organites. Põletused. Närvikahjustused.
«Ian,» küsis Bet emanda selja tagant vaikselt. «Kas midagi läks viltu? Kas me saame midagi teha?»
«Ei,» Tumelik pöördus. Ei naeratanud. «Ei läinud viltu. Läks täpselt nii nagu plaanitud – ta jääb vist isegi ellu. Aga mõned ohvrid ikkagi olid. Ma tapsin – ja ma tunnen neile kaasa.
Meie valikud on vahel – paratamatult mõne osapoole jaoks ebaõiglased.»
«Ah,» ütles ihukaitsja ja toetas oma kõva käe tavapäratu leebusega emandale õlale, pigistas seda kergelt. »Õiglus on inimeste väljamõeldis, ian. Seda ei leidu kusagil, üheski looduses, ühelgi planeedil. Üheski Süsteemis. Aga kannatused, need on ehtsad.» Ta naeratas viltuselt ja hellalt. »Laske mina ja meiesugused sõdurid tegeleme väljamõeldiste kaitsmisega. Õigluse ja õiguse ja seadustega. Sina – mu ian, sina tee oma ehtsat, päris tööd. Mis on õiglus, mida jagatakse halastuseta?»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.