Täheaeg 9. Joosta oma varju eest. Siim Veskimees. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Siim Veskimees
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Научная фантастика
Год издания: 2011
isbn: 9789949459940
Скачать книгу
ian. Vabandust, ma läksin pisut innukaks. Teeme ta lihtsalt kõigest kahtlasest puhtaks, sugeme siledaks ning sätime padjale istuma ka, kui tarvis.»

      «Kas võtame päris alasti?» küsis Tock asjalikult. «Neil on Ida ja Aina tehnikud, nood on igasugu pudinaid välja mõeldud. Mingi tehnovärk võib olla absoluutselt igal pool.»

      «Käi… põ’gu!» pomises Boudica põrandalt pooleldi arusaamatu kähinaga. «Ma tu’in ju ihe, geeniu’h.»

      Koger oleks eelistanud ihukaitsjale ükskõikse kuninglikkusega öelda, et ei, pole vaja, aga kui asi juba nii kaugele läinud oli, ei saanud riskida. «Ma vabandan ekstreemsuste pärast, Boudica, aga minu turvalisus on oluliselt häiritud. Võtke kõik maha. Ja,» ta tõstis häält, et kosta ukseni, mille taga ootas ootamatult raske päeva üle elama pidanud aednik, «Anrod, siin on vaja meeste nööritavat päevamantlit ja paari sandaale!»

      Dali ilmselt polnud vormis, et selle kõige kohta veel midagi öelda.

      Lõikaja pööras nipponile ja nende tegevusele selja ja vaatas ust, mille taga Rando, pilk kolmel kuulipildujapuldil ja majaskanneerijatel, tosinkonda Boudica saatesalklast silmas pidas. Nõnda jättis ta vangile vähemalt mingisuguse privaatsuse, kui rõivad ta ümbert puruks lõigati ning keha üsna kapitaalselt läbi kobati.

      Prints kähises midagi.

      «…küll ke’a, a’ mitte nii ke’a,» jõudis poolsosinana Kogre kõrvu välja.

      «Kui ian seda tahtma peaks, läheb hiljem kõvasti kirurgitööd, et sust jälle midagi keskpäraseltki kena välja tuleks,» vastas Tock rahulikult.

      Tockile ei meeldinud, kui tema peremeestele füüsiliselt ligi pääseti.

      «Ja juuksed? Kas võtame need ka maha, ian? Sinna on väga lihtne igasuguseid asju peita!»

      «Seda pole nüüd küll vaja,» ütles Koger ümber pööramata, kuid omaette naeratamisest hoidumata. «Ja käituge lugupidavalt, nagu käitutakse ohtliku külalise, mitte vaenlasega! Vajadus asju tõsiselt ajada ei pea meis mitte äratama julmuse naudisklemist!» Tema kael ja kurk valutasid, valuvaigistajast hoolimata.

      «Hea külaline küll, keda ma näen esimest korda oma iani kägistamas,» vastas Tock, aga lisas siis: «Istuge ja keerake pea taha, see silm ei taha ilmselt allapoole olla!» mis selgesti ei olnud tema ianile mõeldud.

      Ei Tock ega Bet olnud lollid. Nad taipasid rahu väärtust Süsteemis väga hästi.

      «Prints – sündmused muutusid pisut teravaks.» Lõikaja pöördus, leides Dali seina najal istumas, Beti punane kaelarätt strateegilisi piirkondi katmas, pea kuklas, kaitsmaks viga saanud silma. «Vabandust nende ettevaatusabinõude pärast. Mulle öeldi, et te kinnitasite end rahus tulevat, kuid te – olete väga ohtlik, nagu me ennist nägime.

      Ometi, minu eesmärk on meie vahel tekkinud probleemid lahendada ilma neid klannitasemele tõstmata. Vestlus jäi ennist – pooleli. Tulite te tagasi selle jätkamise plaaniga?»

      Boudica pilgutas paremat silma. Vasak oli kaane all nähtamatu ja liikumatu. Väikese pausi järel mees noogutas – kaunis napilt. Pigistamisjälg tema kaelal nägi järjest halvem välja, aga Koger oli endale esmaabi andes peeglist näinud, kuidas ka tema enda kõri tasapisi lillaks tõmbus.

      Ja siis oli Anrod igatahes mantli ja sandaalidega kohal.

      Kui välja arvata paar sosistatud kirumist, Boudica vaikis, kui tema kõrv kinni plaasterdati, käed valla päästeti, mantel selga aidati ja siis randmed uuesti raudu pandi, sedakorda keha ees.

      Anrod juhatas printsile Rohelisse tuppa teed. Tock kõndis oma vaiksetel kõveratel jalgadel kuuldamatult otse vangi järel, sõrmed piitsavarrel valvamas, ja ian ning tigedalt vahtiv Bet omakorda nende järel.

      Rohelises toas oli istepatju, millele toetuda, järid ja sarnast tüüpi madal laud kui lehtlaski. Öö oli juba pimeduse üle mõisa langetanud ning sel kellaajal ei tasunud vajaduseta väljas istuda.

      Ka oli Roheline tuba akendeta ning hästi kaitstav.

      Laipea seadis süngelt vaikides nende ette teeserveeringu, seekord kõige lihtsamates savinõudes.

      «On teil enam-vähem talutavalt mugav?» küsis Tumelik Koger mahedalt, kui Daliga taas omavahele oli jäänud. «Nüüd võite soovi korral saada ka midagi kangemat, kosutuseks. Ma ise ei tarvita muid erguteid peale tee, aga on nii maritat, teivat kui boizi ja võin lasta tuua ka erinevaid alkoholivariante.»

      Boudica, kes Lehe ja Varre traditsioonilise moe järgi laias rohelises siidmantlis ja plaasterdatud silmaga enam sugugi endisel moel printslik välja ei näinud, hingas ikka veel pisut raskelt.

      Kui ta rääkima hakkas, kõneles aeglaselt ja vahepeal vaikides, otsides sõnu ja puhates häält. Koger laskis tal seda vahele segamata teha.

      «Te olete väga lahke, ian Tumelik. Väga lahke. Ma olin naastes valmis turmtuleks ja tapmise peal väljas olevateks klannisõdalasteks. Ometi mitte säärasel moel pantvangi sattumiseks. Teie ihukaitse töötab mõnel moel väga hooletult, mõnel moel aga – täiuslikult.

      Minu kaaskond tuli minuga lihtsalt kaitseks, vannun. Et hoida mind elus, kuni ma püüan läbirääkimisteks kontakti luua ja leida võimaluse teiega uuesti kõnelda. Mitte ründamiseks, mitte hirmutamiseks, ei midagi sellist. Minu tahe oli hea, kuigi see välja ei tulnud.

      Teie, ian Tumelik, olete aga taas osutunud leebemaks, kui ma ootasin. Kas te olete nõus seda leebust veel pikendama; kuulama ära mu andekspalumise?»

      «Paluge. Ma mäletan, et te lasite mu lahti enne, kui selleks sunnitud olite. Nii et elu kallale kippumises ma teid ei süüdista – küll aga paljudes muudes asjades. Mis teil on vabanduseks tuua?»

      Filip Söreni pilk jäi korraks naise näole pidama ja ta pooliti kummardas, pooliti noogutas tänutäheks selle möönduse eest. Tõusis ja seisis, ainsa nägeva silma pilk vastasseinale suunatud.

      «Ian Tumelik Kogre perekonnast, Lehe ja Varre klannist, ma palun võimalust teie andestus ära teenida. Mu vead on mu enda ja ma palun teil määrata neile hind – olgu see nagu ta olema saab, ma ei kaeba.»

      «Istuge,» ütles Koger vastuseks. «Räägime. Ma tahan aru saada. Enne, kui otsuse teen.»

      Boudica kuuletus, pilk korraks uksele eksimas, kulmude vahel vastumeelsusjoon: «Mul on teie ees häbi. Tänased teod tulenesid minu eksitusest, raevust ja argusest. Mitte miski neist ei ole vabanduseks. Kas te soovite, et ma võtaksin ühendust oma inimestega väljas ja saadaksin nad teie kodu ümbert minema? Ilma mingite lubadusteta teie poolt, lihtsalt hea tahte žestina.»

      «Pole vajalik,» vastas Koger. «Parem kõnelge sellest, mispärast te mind ründasite – ja pagesite. Ja eriti hoolikalt valige sõnu selgitades, mispärast te tagasi tulite.»

      Mees kergitas suunurki. Ta oli mingil tabamatul moel teistsugune kui varem, oma päevase külastuse ajal. Vähem poseeriv, mõtles lõikaja. Pingsam. Murelikum – ja murettekitavam.

      «Ma ei põikle vastamisest kõrvale,» lausus Dali vaikselt. «Ja ma tunnistan oma võlga. Püüan vastata igal juhul – aga palun siiski, kui te võite, lõikaja Tumelik: kas te seletaksite mulle enne – seda, mida te ennist ütlesite? Mida te – minu kohta teate? Kuidas te teate asju, mida keegi teada ei saa? Kes te olete, ian?»

      «Ma olen täpselt see, keda te näete, Boudica. Tumelik Kogre perekonnast, Lehe ja Varre klannist, 38 aastat vana, ameti poolest lõikaja. Ja muidugi pühendunu. Aga,» lisas ta hetke pärast, «ma tulen teile vastu ja selgitan. Sest ma säästsin teie elu ja ei taha mõelda, et see oli vale otsus.

      Lisaks laialt teada omadustele on mul üks teatav eripära. Nägemuste anne.

      Pärast pühendumist on Looja mind õnnistanud terava pilguga. Kui ma teid Zurmas puudutasin,» Koger vaatas oma pruune, lühikeseks lõigatud küüntega sõrmi, «nägin ma teist tasandit. Hingeilma, kui soovite. Teid isiklikult – ja teie… valu. Ja veel – olevust, keda ei olnudki tegelikult otse näha, kes lihtsalt oli.» Koger ei leidnud mugavat suunda, kuhu nii intiimsel teemal rääkides silmad pöörata. Käte pikem vaatamine tundus