“See paistab võimalik olevat. Mida te süüa soovite? Kooki, võileibu, puuvilju ja kohvi, see on kõik, mida vajate, arvan?”
“Oh, taevas, ei! Me peame saama külma keelt ja kana, prantsuse šokolaadi ja jäätist. Tüdrukud on niisuguste asjadega harjunud ja ma tahan, et mu söök oleks sobiv ja elegantne, kuigi ma töötan raha saamiseks.”
“Kui palju noori leedisid siia tuleb?” küsis ema, kes hakkas tõsiseks muutuma.
“Neid on klassis umbes neliteist, kuid arvan, et nad kõik ei tule.”
“Taevake, laps, me peame nende ringi sõidutamiseks bussi tellima.”
“Ah, ema, kuidas sa võid seda mõelda? Neid ei tule tõenäoliselt rohke kui kuus või kaheksa, nii et ma üürin rannavankri ja laenan Mr. Laurence’i väikebussi, kui vaja.”
“See kõik on kallis, Amy.”
“Mitte väga. Olen hinna välja arvestanud ja maksan selle eest ise.”
“Kas sa ei arva, kallis, et kuna need tüdrukud on niisuguste asjadega harjunud ja parim, mida me pakkuda suudame, pole neile midagi uut, siis võiksime parem asja lihtsamalt võtta, see oleks neile vähemalt vahelduseks kui mitte millekski muuks, ja palju parem meie jaoks, sest me ei pea ostma ega laenama asju, mida me ei vaja, ja me ei pea püüdma käituda nii, nagu me tavaliselt ei tee?”
“Kui ma ei saa seda teha nii, nagu tahan, siis ma parem ei tee seda üldse. Tean, et suudan oma plaani väga hästi täide viia, kui sina ja tüdrukud mind pisut aitate, ja ma ei mõista, miks ma ei saa seda teha, kui ma tahan ise maksta,” ütles Amy otsustaval ilmel, mida vastuvaidlemine pidi muutma kangekaelsuseks.
Mrs. March teadis, et kogemused on suurepäraseks õpetajaks, ja kui oli võimalik, jättis ta oma lapsed üksi saama õppetunde, mida ta oleks neile rõõmuga kergemaks teinud, kui nad poleks vaielnud vastu tema nõuannetele sama palju kui väiksena arstirohu võtmisele.
“Hüva, Amy, kui sa oled seda otsustanud ja näed, kuidas võid seda saavutada liigse raha-, aja- ja närvikuluta, ei ütle ma midagi. Räägi see tüdrukutega läbi, ja mida sa ka ei otsustaks, teen oma parima, et sind aidata.”
“Tänan, ema, sa oled alati nii lahke.” Ja Amy läks õdedele oma plaani tutvustama. Meg nõustus otsekohe ja lubas teda aidata, pakkudes rõõmsalt kõike, mis tal oli, alates tervest väikesest majast kuni parimate teelusikateni. Kuid Jo kortsutas selle peale kulmu ega tahtnud sellega alguses midagi tegemist teha.
“Miks, taeva pärast, peaksid sa kulutama oma raha, perekonda erutama ja maja pahupidi pöörama paari tüdruku pärast, kes sinust põrmugi ei hooli? Arvasin, et sul on küllalt uhkust ja mõistust, et mitte lömitada kellegi ees vaid seepärast, et ta kannab prantsuse saapaid ja sõidab moodsas autos,” ütles Jo, keda oli segatud ta romaani traagilises kõrgpunktis ja kes polnud just parimas tujus ühiskondlikeks ettevõtmisteks.
“Ma ei lömita ja mulle ei meeldi, et sa minuga nii üleolevalt käitud!” vastas Amy põlglikult, sest nad nääklesid alati selliste asjade üle. “Need tüdrukud hoolivad minust ja mina nendest ning nad on nii lahked, targad ja andekad, kuigi sina arvad, et nad on albid ja rumalad. Sa ei hooli inimestele meeldimisest, heast seltskonnast ega oma kommete ja maitse arendamisest. Mina hoolin ja kavatsen kasutada iga juhust, mis selleks avaneb. Sina võid minna läbi maailma, küünarnukid välja sirutatud ja nina püsti, ning kutsuda seda sõltumatuseks, kui soovid. Kuid mina valin teise tee.”
Kui Amy oma keelt teritas ja südant kergendas, tegi ta seda tavaliselt hästi, sest ta unustas harva terve mõistuse, kuna aga Jo leegitses oma vabadusarmastusest ja konventsionaalsuste vihkamisest nii äärmuslikult, et ta väited viimaks otsa lõppesid. Amy definitsioon Jo sõltumatusele oli nii hea, et nad mõlemad pahvatasid naerma ja vaidlus võttis sõbralikuma pöörde. Üsna vastu tahtmist nõustus Jo viimaks üht päeva ohverdama ja aitama oma õde tema “mõttetus ettevõtmises”.
Kutsed saadeti laiali, peaaegu kõik olid tulemas ja järgmisel esmaspäeval pidi toimuma suursündmus. Hannah oli tujust ära, sest tema tööd segati, ja ta väitis, et “kui pesupesemine ja triikimine ei saa tehtud tavalisel ajal, ei lähe kusagil midagi hästi”. See tõke koduse masinavärgi töös mõjus halvasti tervele ettevõttele, kuid Amy moto oli nil desperandum1, ning olles juba oma otsuse teinud, jätkas ta kõigist takistustest hoolimata. Kõigepealt ei tulnud Hannah kokatöö hästi välja. Kana oli kõva, keel liiga soolane ja šokolaad ei läinud korralikult vahtu. Siis maksid kook ja jää rohkem, kui Amy oli arvanud, nagu ka auto ja mitmed teised asjad, kuid mis siiski paistsid tühised, kui summat üsna vapustatult hiljem kokku võeti. Beth külmetus ja jäi voodisse. Meg pidi oma kodus vastu võtma ebatavalist hulka külalisi ja Jo oli nii hajameelses olekus, et ta pillamised, õnnetusjuhtumid ja eksimused olid erakordselt rohked, tõsised ja tüütud.
„Kui esmaspäeval pole ilus ilm, tulevad noored leedid teisipäeval,” see korraldus pahandas Jod ja Hannah’d viimse võimaluseni. Esmaspäeva hommikul oli üsna ebamäärane ilm, mis on tüütum kui laussadu. Tuli pisut uduvihma, oli pisut päikest, puhus pisut tuult, miski neist ei suutnud otsustada, kelle käes oli kord. Amy oli juba koidu ajal üleval, ajades inimesi voodeist välja ja kiirustades hommikust sööma, et maja korda saaks. Elutuba tundus talle ebatavaliselt närusena, kuid ohkamiseks peatumata, milleks tal aega ei olnud, tegi ta oskuslikult parima, seadis toolid kulunud kohtadele vaibal ja kattis plekid seintel isetehtud piltidega, mis andsid toale kunstipärase ilme, nagu tegid ka ilusad lillevaasid, mida Jo laiali paigutas.
Eineettevalmistused sujusid hästi ja Amy lootis siiralt, et toit maitseb hästi ja et laenatud klaas, portselan ja hõbe ohutult tagasi jõuavad. Autod olid tellitud, Meg ja ema olid valmis teda aitama, Beth suutis köögis Hannah’d aidata, Jo oli lubanud olla nii elav ja sõbralik, kui ta hajali meel, valutav pea ja väga otsustav sallimatus kõigi ja kõige vastu tal olla lubasid, ja olles viimaks vastuvõtuks valmis, lõbustas Amy end mõtetega õnnelikust hetkest, kui eine on kenasti möödas ja ta suundub oma sõpradega pärastlõunal kunstilistele otsingutele, millesse kindlasti olid haaratud minibuss ja katkine sild.
Siis tulid piinavad tunnid, mille jooksul ta kõndis elutoa ja veranda vahet, kui ilm kõikus nagu tuulelipp. Hoovihm kell üksteist oli ilmselt jahutanud noorte leedide entusiasmi, kes pidid saabuma kell kaksteist, sest kedagi ei tulnud, ja kell kaks istus kurnatud perekond lõõmavas päikesesäras tarbima kergestiriknevaid pidusöögiportsjoneid, et midagi kaotsi ei läheks.
Kui päike Amyt järgmisel hommikul äratas, arvas ta: “Täna tuleb ilus ilm, nii et nad kindlasti tulevad. Me peame nende jaoks valmis olema.” Ta rääkis reipalt, kuid salaja soovis, et ta poleks teisipäeva kohta mitte midagi ütelnud, sest ta huvi asja vastu oli juba nagu tema kookki pisut tahkeks tõmbunud.
“Ma ei saa kusagilt vähki, nii et sa pead täna salatita läbi ajama,” ütles Mr. March vaikselt ja meeleheitlikult, jõudes koju pool tundi tavalisest hiljem.
“Kasutame siis kana, salatis pole tähtis, et see kõva on,” arvas ta naine.
“Hannah jättis selle hetkeks köögilauale ja kassid sõid selle ära. Mul on väga kahju, Amy,” ütles Beth, kes oli ikka veel kassiomanik.
“Siis pean saama vähi, sest keelest üksi ei aita,” ütles Amy otsustavalt.
“Kas sõidan linna ja ostan ühe?” küsis Jo märtri suuremeelsusega.
“Sa tooksid selle koju kaenla all ja paberita. Ma lähen ise,” vastas Amy, kes hakkas närviliseks muutuma.
Paksust loorist varjatult ja relvastatud peene reisikorviga, asus ta teele, tundes, et jahe sõit rahustaks ta räsitud vaimu ja sobiks tema päevatöödega. Pärast mõningast viivitust oli tema sooviobjekt ostetud, nagu ka kastmepudel, et vältida ajakadu kodus, ja ta asus tagasiteele, olles rahul oma ettenägelikkusega.
Kuna bussis oli veel ainult üks reisija, unine vanem daam, pani Amy loori taskusse ja hakkas igavust peletama, püüdes aru saada, kuhu kogu tema raha läinud on. Ta oli tõrksaid numbreid täis paberiga nii ametis,