Beth on muutunud saledamaks, kahvatumaks ja vaiksemaks kui kunagi varem. Ilusad, lahked silmad on suuremad ja neis on ilme, mis muudab nukraks, kuigi need ise pole nukrad. See on valu vari, mis on jätnud noorele näole nii haletsusväärse ilme, kuid Beth kaebab harva ja räägib alati lootusrikkalt, et “tal hakkab varsti parem”.
Amyt peetakse õigusega pere iluduseks, sest kuueteistkümneselt on tal täiskasvanud naise ilme ja käitumine. Ta pole ilus, kuid temas on kirjeldamatut graatsilist sarmi. Seda võib näha tema kehajoontes, käte kujus ja liikumises, kleidi kukkumises, juuste langemises, ebateadlikus, kuid harmoonilises, mis on paljudele sama kütkestav kui ilu ise. Amy nina valmistab talle muret, sest see ei muutu kunagi kreeka omaks, nagu ka tema suu, mis on liiga suur, ja ta otsustav lõug. Need teda pahandavad jooned annavad ta näole iseloomu, kuid ta ei mõista seda ja lohutab end oma suurepärase jume, teravate siniste silmade ja rikkalike kuldsete lokkidega.
Kõik kolm kandsid hõbehalle kleite (nende parimaid suvekleite), roosad roosid juustes ja rinnal, ja kõik kolm paistsid just nendena, kes nad olid, värske jumega õnnelikud tüdrukud, kes jätsid hetkeks oma rohked tegevused, et tulla osa saama tähtsaimast sündmusest nende õe elus.
Ei pidanud olema mingeid tseremooniaid, kõik pidi olema nii loomulik ja kodune kui võimalik, nii et kui tädi March saabus, ehmus ta väga, kui nägi, et pruut jooksis teda tervitama ja juhatas ta sisse ning peigmees kinnitas üles lillevanikut, mis oli maha langenud. Seejärel märkas ta isalikku kirikuõpetajat trepist üles marssimas, nägu tõsine ja veinipudel kummagi kaenla all.
“Armas taevas, on see vast asjade korraldus!” hüüdis vana leedi, istudes enda jaoks valmistatud aukohale ja seades oma kahvatulilla kleidi volte suure kahina saatel. “Sind ei tohi keegi näha enne, kui alles viimasel hetkel, laps.”
“Ma pole etendus, tädike, ja keegi ei tule mind vahtima, et kritiseerida mu kleiti või arutama söökide hinna üle. Olen liiga õnnelik, et hoolida, mida keegi ütleb või mõtleb, ja ma veedan oma väikesi pulmi just nii, nagu mulle meeldib. John, kallis, siin on su haamer.” Ja Meg läks aitama oma meest tema äärmiselt ebakohases töös.
Mr. Brooke ei öelnud isegi tänan, aga selle ebaromantilise tööriista järele kummardudes suudles ta oma väikest pruuti lükandukse taga niisuguse pilguga silmis, et tädi March võttis välja oma taskurätiku, sest ta teravad vanad silmad olid niiskeks muutunud.
Raksatus, karjatus ja Laurie naer, mida saatis sobimatu hüüatus: “Jupiter Ammon! Jo on jälle koogi maha pillanud!” tekitas hetkeks ärevust, mis oli vaevalt möödas, kui saabus hulk nõbusid ja “pidu tuli sisse”, nagu Beth tavatses lapsena öelda.
“Ära lase seda noort hiiglast minu lähedale, ta teeb mulle rohkem muret kui sääsed,” sosistas vana leedi Amyle, kui toad täitusid ja Laurie must pea kõrgus teiste kohal.
“Ta lubas täna eriti hästi käituda ja ta oskab olla äärmiselt elegantne, kui tahab,” vastas Amy ja lipsas minema, et hoiatada Heraklest draakoni eest. Seejärel ei lahkunud Laurie vanast leedist enam sammugi, nii et too pidi peaaegu hulluks minema.
Pruudirongkäiku polnud, kuid ruumis tekkis äkki vaikus, kui Mr. March ja noorpaar asusid oma kohale rohelise võlvi all. Ema ja õed kogunesid ühtekokku, nagu tundes vastumeelsust Megi äraandmise ees. Isalik hääl katkes rohkem kui ühel korral, muutes teenistuse seda tunneterohkemaks. Peigmehe käsi värises nähtavalt ja keegi ei kuulnud ta vastuseid. Kuid Meg vaatas otse oma abikaasa silmadesse ja ütles “jah!” nii õrna usaldusega näol ja hääles, et ta ema süda rõõmustas ja tädi March nuuksatas kuuldavalt.
Jo ei nutnud, kuigi ta oli sellele lähedal, ja teda päästis sellest vaid teadmine, et Laurie vahib teda pingsalt, vallatutes mustades silmades koomiline segu lustakusest ja erutusest. Beth peitis näo ema õla taha, kuid Amy seisis nagu graatsiline kuju, äärmiselt sobiv päikesekiir puudutamas tema valget laupa ja lille tema juustes.
Polnud vist eriti kohane, kardan, kuid hetkel, kui ta oli sündsalt abielus, hüüdis Meg: “Esimene musi emale!”, pöördus ja tegigi seda. Järgmise viieteistkümne minuti jooksul paistis ta rohkem roosina kui kunagi varem, sest kõik kasutasid oma privileege täies ulatuses, alates Mr. Laurence’ist kuni vana Hannah’ni, keda kaunistas värisevate kätega valmistatud imeline soeng ja kes talle kaela langes, hüüdes nuttes ja naerdes: “Ole sa õnnistatud, kallis, sada korda! Kook pole põrmugi rikutud ja kõik on imekena.”
Siis vabanesid kõik otsekui kammitsaist ja ütlesid midagi head või püüdsid seda teha, mis sobis just sama hästi, sest naer on valmis, kui südamed on kerged. Polnud mingeid kinkide esitlusi, sest need olid juba väikeses majas, ega viimistletud lõunasööki, vaid oli külluslik, lilledega kaunistatud eine koogist ja puuviljadest. Mr. Laurence ja tädi March kehitasid õlgu ja naeratasid teineteisele, kui leidsid, et vesi, limonaad ja kohv on ainus nektar, mida kolm Hebet ringi kandsid. Keegi ei öelnud midagi, kuni Laurie, kes nõudis, et saaks pruudile serveerida, ilmus tema ette, täislaaditud kandik käes ja hämmeldunud ilme näol.
“Kas Jo on kogemata kõik pudelid ära lõhkunud?” sosistas ta. “Või on mul ainult hallutsinatsioon, et nägin mõningaid hommikul ringi vedelemas?”
“Ei, su vanaisa pakkus meile lahkesti oma parimat veini ja tädi March saatiski mõned pudelid, kuid isa saatis need edasi Sõdurite Kodule. Ta arvab, et veini tasub kasutada vaid haiguse korral, ja ema ütleb, et ei tema ega ta tütred paku seda kunagi ühelegi noormehele tema katuse all.”
Meg rääkis tõsiselt ja ootas, et Laurie kas kortsutab kulmu või naerab, kuid too ei teinud kumbagi, vaid ütles oma hoogsal viisil:
“Mulle meeldib see! Sest ma olen näinud küllalt halba, mida see teeb.”
“Loodan, et need pole mitte sinu enda kogemused, mis on sind targaks teinud?” Ja Megi hääles oli murelik toon.
“Ei. Annan sulle oma sõna. Kuid ära mõtle minust ka liiga hästi. Vein ei ole lihtsalt mulle kiusatuseks. Mind kasvatati üles selles vaimus, et vein on sama tavaline kui vesi ja peaaegu sama kahjutu, seepärast ei hooli ma sellest, aga kui ilus tüdruk seda pakub, siis ei taha ju keelduda.”
“Aga miks mitte keelduda, teiste pärast, kui mitte sinu enda. Palun, Laurie, luba seda mulle, siis oleks mul veel üks põhjus nimetada seda päeva oma elu kõige õnnelikumaks.”
Nii äkiline ja tõsine nõue pani noormehe hetkeks kõhklema, sest naeruväärsust on sageli raskem taluda kui enesesalgamist. Meg teadis, et kui Laurie lubaduse annab, peab ta seda iga hinna eest, ning tundes oma jõudu, kasutas seda, nagu iga naine teeks oma sõbra heaks. Ta ei rääkinud, vaid vaatas Laurie poole, nägu õnnest väljendusrikas, ja ta naeratus ütles: “Keegi ei suuda mulle täna midagi keelata.”
Laurie kindlasti ei suutnudki, naeratas vastu, andis talle käe ja ütles südamest: “Ma luban, Mrs. Brooke!”
“Tänan sind väga, väga, väga.”
“Ja mina joon pikka iga su otsusele, Teddy,” hüüdis Jo, ristides teda paari limonaaditilgaga, kui ta oma klaasi viibutas ja heakskiitvalt Lauriele naeratas.
Niimoodi joodi terviseks ja anti mitmeid tõotusi sel päeval, sest vaistliku tarkusega kasutasid mitu tüdrukut seda õnnelikku hetke, et panna oma sõpra samasugust asja tõotama, mille eest too tänas neid terve oma elu.
Pärast einet jalutasid inimesed paari- ja kolmekaupa majas ja aias ringi, nautides päikesepaistet väljas ja sees. Meg ja John juhtusid seisma koos muruplatsi keskel, kui Lauriet haaras inspiratsioon, mis pani punkti sellele ebamoodsale pulmale.
“Kõik abieluinimesed, võtke kätest kinni ja tantsige ümber värske abielumehe ja – naise, nagu sakslased teevad, ja meie, poissmehed ja vanatüdrukud, hüppame paarikaupa väljaspool!” hüüdis Laurie, tantsides mööda aiateed koos Amyga nii mõjukalt ja osavalt, et kõik midagi ütlemata sedasama tegid. Mr. ja Mrs. March, tädi ja onu Carrol alustasid seda, teised ühinesid nendega kiiresti, isegi Sallie Moffat viskas pärast hetkelist kõhklust vediku käsivarrele ja tõmbas