Väikeste naiste abielud I osa. Louisa May Alcott. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Louisa May Alcott
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Зарубежная классика
Год издания: 2011
isbn: 9789949459513
Скачать книгу
jaksatud, lõppes see ootamatu ball ja inimesed hakkasid lahkuma.

      “Soovin sulle head, mu kallis, südamest soovin sulle head, kuid arvan, et sa kahetsed seda,” ütles tädi March Megile, lisades peigmehele, kui too teda tõllani saatis: “Olete õnnega koos, noormees, vaadake, et te seda vääriksite.”

      “See oli kõige ilusam pulm, mida ma pika aja jooksul näinud olen, Ned, ja ma ei mõista, miks, sest see polnud põrmugi stiilne,” märkis Mrs. Moffat oma abikaasale, kui nad minema sõitsid.

      “Laurie, mu poiss, kui sa kunagi tahad niisuguse asjaga tegeleda, võta endale appi üks neist väikestest tüdrukutest ja ma olen täiesti rahul,” ütles Mr. Laurence, seades end oma kerges toolis puhkama pärast hommikupooliku erutust.

      “Teen oma parima, et sulle heameelt valmistada, sir,” kõlas Laurie ebatavaliselt kuulekas vastus, kui ta hoolikalt lahti päästis lillekimpu, mille Jo oli ta nööpauku pannud.

      Väike maja polnud kaugel, ja ainus pulmareis, mida Meg sai, oli vaikne jalutuskäik koos Johniga vanast kodust uude. Kui ta endisest kodust välja astus, paistes nii ilus oma valges mantlis ja valge lindiga kübaras, kogunesid kõik tema ümber hüvasti jätma, nii õrnalt, nagu läheks ta kaugele ära.

      “Ära tunne, et olen sinust lahus, mu armas ema, sest ma ei armasta sind sugugi vähem kui Johni,” ütles ta ema kallistades, silmad pisaraid täis. “Ma tulen siia iga päev, isa, ja loodan, et hoiate mu paika oma südameis, kuigi olen abielus. Beth viibib suure osa ajast koos minuga ja teised tüdrukud astuvad aeg-ajalt sisse, et naerda mu majapidamispüüdluste üle. Tänan teid kõiki mu õnneliku päeva eest. Hüvasti, hüvasti!”

      Nad seisid teda vaadates, näod täis armastust ja lootust ja õrna uhkust, kui ta ära kõndis, nõjatudes oma abikaasa käsivarrele, käed lilli täis ja juunikuine päikesepaiste õnnelikul näol – ja nii algas Megi abielu.

      KUNSTILISED KATSETUSED

      Võtab kaua, enne kui hakkad aru saama talendi ja geeniuse erinevusest, eriti kui oled ambitsioonikas noormees või naine. Amy mõistis seda vähehaaval, sest pidades entusiasmi inspiratsiooniks, katsetas ta igasuguseid tehnikaid noorusliku hulljulgusega. Mõnda aega oli graafikaäris olnud suur seisak ja seepärast pühendus ta kaunitele tušijoonistele, milles ta oli nii maitsekas ja osav, et ta graatsiline käsitöö oli niihästi meeldiv kui tulus. Kuid liigne kärsitus sundis teda tušši kõrvale panema ja hakkama julgelt puupõletusjooniseid tegema.

      Kuni see rünnak kestis, elas pere pidevas tulekahjuhirmus, sest põleva puu lõhn levis majas igal ajal, pööningult tuli ehmatavalt sageli suitsu, tulikuumad põletusrauad lebasid pillapalla igal pool ja Hannah ei läinud kunagi voodisse ämbritäie vee ja lõunasöögikellata ukse juures. Raffaeli portree tekitati vapralt mädaneva laua alumisele poolele ja Bacchus õllevaadi kaanele, võluv keerub kaunistas suhkrukasti kaant ja Romeo ning Julia portreed puuhalge.

      Kui näpud on põletada saanud, ravitakse neid õliga ja Amy alustas raugematu kirega õlimaalimist. Kunstnikust sõber varustas teda oma kasutatud palettidega, pintslitega ja värvidega ja ta tekitas niisuguseid karjamaa- ja merevaateid, nagu pole merel või maal kunagi nähtud. Ta pildid loomakarjast oleks võitnud auhindu põllumajandusnäitusel ja hädaohtlikult viltused laevad oleksid ka kõige meresõbralikuma vaataja merehaigeks teinud, kui ta poleks kõigepealt naerma hakanud täieliku asjatundmatuse üle laevaehitusest ja – taglastusest. Tõmmud noormehed ja tumedasilmsed Madonnad, kes vahtisid sind ateljee ühest nurgast, meenutasid Murillot, pruunid varjud nägudel ja ähmased valgussähvatused vales kohas Rembrandtit, trullakad leedid ja vesitõbised lapsed Rubensit ja Turner ilmus sinises tormis, kollases välgus, pruunis vihmas ja purpursetes pilvedes, tomativärvilise laiguga piha ümber, mis võis tähendada päikest või päästerõngast, meremehe särki või kuninga mantlit, nagu vaatajale meeldis.

      Järgnesid söejoonistused ja terve perekonna portreed rippusid reas, paistes sama metsikud ja jõuetud, nagu oleksid nad just söekastist tulnud. Kui need pehmenesid söevisanditeks, muutusid need paremaiks, sest sarnasus oli hea, ja Amy juukseid, Jo nina, Megi suud ja Laurie silmi peeti “äärmiselt tabavaiks”. Järgnesid savi ja kips ning ta tuttavate tontlikud portreed kummitasid maja nurkades või kukkusid kappide riiuleilt inimestele pähe. Ta ahvatles lapsi modellitööle, kuni nende seosetud jutustused ta salapärastest tegemistest tekitasid miss Amyle noore julmuri kuulsuse. Ta katsetused selles vallas katkestas järsku ebameeldiv vahejuhtum, mis ta indu jahutas. Kuna teised modellid olid ta viimaks maha jätnud, otsustas ta kopeerida omaenda ilusat jalga, ja perekonda ehmatasid ühel päeval ebamaised tümpsud ja karjed. Kui abistajad kohale jõudsid, leidsid nad noore entusiasti metsikult kuuris ringi hüppamas, jalg kõvasti kipsivannis kinni, mis oli tahkunud ootamatult kiiresti. Ta kaevati sealt välja suurte raskustega ja pisut ohtlikult, sest Jo oli naerust niivõrd haaratud, et ta nuga läks liiga kaugele, tabas vaest jalga ja jättis püsiva jälje vähemalt sellest kunstilisest katsetusest.

      Pärast seda Amy rahunes, kuni visandusmaania saatis ta ekslema jõe kaldale, põllule ja metsa, otsima kauneid kohti ja soovima ilusaid varemeid, mida joonistada. Ta sai lõputuid külmetusi, istudes niiskel rohul ja visandades “kaunist maastikku”, milles oli üks kivi, känd, üks seen ja katkine vägiheinakõrs, või “taevalikku pilvevalikut”, mis nägi välja nagu hulk sulepatju. Ta ohverdas oma jume, sõites paadiga jõel keskpäevapäikese käes, et õppida valgust ja varju, ja ta sai kortsud nina ümber, püüdes leida “perspektiivi” või kuidas iganes neid jooni ka nimetatakse.

      Kui “geniaalsus on igavene kannatlikkus”, nagu kinnitab Michelangelo, siis pidi Amy kindlasti olema geenius, sest ta jätkas, hoolimata takistustest, ebaõnnest ja untsuminekuist, kindlalt uskudes, et omal ajal teeb ta midagi, mida võiks nimetada “kõrgkunstiks”.

      Vahepeal ta tegeles ka teiste asjadega, õppis ja nautis neid, sest ta oli otsustanud olla võluv ja mitmekülgne naine, isegi kui temast ei saa kunagi suurt kunstnikku. See õnnestus tal seda paremini, et ta oli üks neist õnnelikest olenditest, kes meeldisid jõudu pingutamata, leidsid kõikjal sõpru ja võtsid elu nii graatsiliselt ja kergelt, et kõik pidasid neid õnnetähe all sündinuiks. Ta meeldis kõigile, sest ta heade omaduste hulgas oli taktitunne, ta tunnetas vaistlikult, mis oli meeldiv ja kohane, ütles alati õigeid asju õigetele inimestele, tegi täpselt seda, mis sobis aja ja kohaga, ja oli nii külmavereline, et ta õed tavatsesid ütelda: “Kui Amy vähimagi harjutamiseta õukonda läheks, teaks ta täpselt, mida teha.”

      Üks ta nõrkusi oli liikuda “parimas seltskonnas”, täpselt teadmata, mis see on. Raha, positsioon, moodsad riided ja elegantsed kombed olid tema silmis kõige paremad asjad ja talle meeldis suhelda inimestega, kellel neid oli, sageli vahetades võltsi tõelisega ja imetledes seda, mis polnud imetlemisväärt. Mitte kunagi unustades, et ta kuulus sünnipäraselt kõrgema seltskonna hulka, arendas ta aristokraatlikku maitset. Ta tundis, et kui juhus kord avaneb, võib ta võtta tagasi oma koha, mida vaesus talle hetkel keelas.

      “Mileedi”, nagu ta sõbrad teda kutsusid, soovis siiralt olla ehtne daam, ja oli seda ka südames, kuid ta ei teadnud, et rahaga ei saa osta iseloomu peenust, et kõrge seisus ei tähenda alati õilsust ja et head kasvatust võib tunda ka siis, kui elu on andnud tagasilööke.

      “Tahaksin sinult teenet paluda, ema,” ütles Amy ühel päeval tähtsal ilmel.

      “Noh, väike tüdruk, mis see on?” küsis ta ema, kelle silmis see väärikas noor daam oli endiselt väike laps.

      “Meie kunstiklass lõpeb järgmisel nädalal ja enne, kui tüdrukud suveks laiali lähevad, tahaksin nad üheks päevaks siia kutsuda. Nad tahavad väga jõge näha, joonistada katkist silda ja visandada mõningaid asju, mida nad imetlevad minu kaustikus. Nad on olnud minu vastu väga lahked mitmel viisil ja ma olen selle eest tänulik, sest nad on kõik rikkad ja mina olen vaene, kuid nemad ei tee sellest väljagi.”

      “Miks nad peaksidki?” Mrs. March esitas seda küsimust ilmel, mida tüdrukud kutsusid “nagu Maria Theresa”.

      “Sa tead sama hästi kui minagi, et seda teevad peaaegu kõik, nii et ära turrita siin nagu armas emalik kana, kui sinu tibud saavad nokahoope targemailt lindudelt. Inetu pardipoeg muutub luigeks, tead.” Ja Amy naeratas