Meie usk on tihti otsekui olemasoleva maailma täiendus ja parandus – paneme talle juurde selle, mis siin puudu on. Kristlase usk annab talle igavese hea isa, igavese elu tema juures, õigluse, andeksanni ja armastuse. Muslimit ootab pärast surma paradiis – kaunis aed kaunite neidudega. Hindu ja buddhist loodavad vabaneda halvast karmast, oma pahade tegude koormast ning koguda head karmat ja selleläbi sündida järgmises elus soodsamas kohas. Kommunist usub nagu teisedki, et praegustel vaevadel ja puudustel on mõte ja õigustus – me kannatame tulevase õnneliku elu pärast ja nimel.
Meie ajal on loodetud inimest usust vabastada. Tegelikult oli siin pigem tegemist tema pööramisega uude usku, varasemal ajal tähendas see usku revolutsiooni ja proletariaadi diktatuurisse, hiljem rohkem sellesse, et Nõukogude Liit on kõige parem riik maailmas ja kõik, mis meie riigijuhid ütlevad ja teevad on tingimata õige. Selline usk ei saa muidugi kaua kesta, mõne aja aga täitis ta oma funktsiooni päris korralikult. Nüüd näib ta olevat hääbumas ja huvitav on, mis tuleb tema asemele. Ilmselt mitte valgustatud ateism või agnostitsism, vaid taas mingi segu usust ja unustusest, usust ja meelelahutusest.
Praegu näib religioon Ida-Euroopas olevat populaarsem kui kunagi ja ka populaarsem kui Lääne-Euroopas, kus inimesed elavad palju turvalisemas ja huvitavamas maailmas. Võiksime öelda, et Idas domineerib ja ilmselt jääb veel mõneks ajaks usk domineerima unustuse üle, Läänes on vastupidi.
Nagu ma alguses juba nimetasin, on usk ja meelelahutus – kõhklen ikka, kas eelistada “meelelahutust” või “unustust” – üksteisele lähedased. Võiks peaaegu öelda, et meelelahutus on rikaste usk ja usk on vaeste meelelahutus. Ning kuna Läänemaailm on rikas, lubab ta inimestel leida lohutust ja elada paremas, korralikumas ja hubasemas maailmas ilma sellesse uskumata: see maailm luuakse lihtsalt tehniliste vahenditega, mille hulgas eriline koht on illusioonitehnoloogial – kinol, televisioonil, videol, meelelahutusmuusikal, ent ka alkoholil ja narkootikumidel, mis aitavad inimestel rohkem või vähem ignoreerida seda ebameeldivat nähtust, mida nimetatakse tõeluseks, kui parafraseerida Itaalia filosoofi ja kirjanikku Umberto Ecot. Vaevalt on usul Läänemaailmas erilisi perspektiive seni, kui läänemaailm ei muutu vaesemaks. Ega ilmaaegu usumehed ole eriti vihased kõlvatuse, meelelahutuse ja toreduse peale – nendes nähakse konkurente. Kui püüda mõelda roheliselt, on usk ilmselt keskkonnale ja sedakaudu ka inimsoo tulevikule ohutum ja seega perspektiivsem nähtus nagu tuuleenergeetika ja päikesesoojaga majade kütmine. Tuleviku-utoopias võivad siis meile kangastuda maastikud tuulerataste ja kirikutega või näiteks pühade hiitega.
Ent peale tehniliselt organiseeritud unustuse-meelelahutuse kohtame tihti ka lihtsat elementaarset unustust, inimese soovimatust tõde teada, tõelusega kokku puutuda. Ma mäletan, et mina kohtasin seda murdeeas, kui äkki tundsin, et olen üksi: sõbrad, kellega seni olin igasugu asju arutanud, tõmbusid eemale ja ei soovinud enam rääkida tõsistest asjadest nagu elu, surm, armastus, luule. Ma ei saanud siis aru, mida see tähendab, nüüd olen aga jõudnud veendumusele, et inimese elu kõige tõsisem kriis ongi tema kokkupõrge tõelusega, mis üldjuhul tuleb murdeeas, siis kui noore inimese elujõud kahaneb, osa sellest pöördub seksuaalsfääri, valmistub uue elu sigitamiseks ja seeläbi jätab inimese enda vähem kaitstuks kui seni. Lapse elujõud on nii tugev, et ta kannatab tõelust välja ja tunneb selle vastu rohkem huvi kui hirmu. Murdeeast saadik on asi teisiti: täiskasvanu tunneb rohkem hirmu tõeluse ees kui huvi tema vastu. Muidugi on erandeid, aga neid ei ole palju. Ning need erandid võivadki alguses olla hämmastuses sellest, miks keegi nende senistest sõpradest ei taha enam millestki tõsisest rääkida, miks nad räägivad šabloonselt bravuursete fraasidega, käituvad rituaalselt ja hoiavad isegi eemale sellest inimesest, kes tunneb huvi tõsiste asjade vastu ning oleks valmis nendest rääkima. Ma ei ole selle kohta kuskil midagi lugenud, arvan aga, et selline elementaarne unustus on hoopis olulisem ja tugevam jõud, kui võiks mõelda. Temast ja temaga seotust tuleks veel juttu teha.
USK JA USKMATUS
Kui saame aru, et elu ja maailm, millesse oleme sattunud, on paradoksaalsed, absurdsed, et neid ei saa päriselt mõista, seletada ja nendega ei saa päriselt leppida, on meil kaks teed – uskuda, et elu ja maailm ei ole paradoksaalsed ja absurdsed, või oluline osa elust ja maailmast üldse unustada. Tundub, et me ei suuda ei intellektuaalselt ega emotsionaalselt võtta asju nagu nad on – kogu tõde oleks lihtsalt väljakannatamatu. Sellised on juba mõned tema osakesedki nagu tõde surmalaagritest – Auschwitzist või Kolõmast, tõde Etioopia näljahädast või lihtsalt tõde armsa inimese pikast ja vaevalisest suremisest. Pealegi ei ole me üksi kannatamas – kannatavad ka loomad ja mine tea, võibolla ka taimed.
Segu kahest rohust – usust ja unustusest – on inimsoo kannatusi mõnevõrra leevendanud, kuigi pole meid teinud leebemaks oma väiksemate vendade – loomade vastu. Me käitume endiselt samamoodi kui meie kauged esivanemad – ei söö oma lähemaid sugulasi, tapame ja praeme aga rahulikult kaugemaid, loomi, linde, kalu. Ning ka humaansetes Lääne demokraatlikes ühiskondades mõeldakse välja loomade surmalaagreid – linnu-, sea- ja veisevabrikuid. Võibolla on kord tulevikus meie järglastele suur mõistatus, kuidas me saime nii põhjalikult unustada selle, mis oli karbonaad või kalaroog enne ja kuidas ta meie lauale jõudis. Ka need meie hulgast, kes peavad end vagaks, ei mõtle sellele; veel vähem lasevad nad end häirida, et nende Jumala poegki alustas pidulikku jumalagajättu sõpradega sellest, et lasi tappa ühe kauge sugulase – lambatalle.
Näiteid meie soovist ja võimest uskuda ning unustada peaaegu kõike võib tuua väga palju, nii palju, et see võib sünnitada meelemasendust. Ja pealegi, ei ole arvatavasti mõtet usu ja unustuse vastu võidelda. Inimene ei pöördu nende poole halvast tahtest, vaid sellest, et usuta ja unustuseta ei jaksa ta lihtsalt elada.
Tegelikult on meie kalduvus võidelda teiste inimeste, uskude, parteide ja muu vastu ka väga lähedalt seotud ühe levinud usuga, usuga Kuradisse, sellesse, et meie maailmas tegutsevad jõud, kes tahavad teha just nimelt kurja, ning kui meil õnnestub nad võita, hävitada, saab maailm õnnelikuks. Vabadus, lunastus, õnn tulevad siis, kui hävitatakse need, kes on vabaduse, lunastuse ja õnne vastu. Inimsugu saab õnnelikuks, kui on kadunud kapitalistid, kommunistid, juudid, vabamüürlased, ketserid, usklikud jne. Kuradil, kelle vastu võitleme, on palju nägusid ja iga tema vastu võitlev partei näeb teda erineval kujul. Ning vahel juhtub nii, et kaks kuradivastaste parteid hakkavad üksteises nägema Kuradi käsilasi ja võitlema omavahel. Kahjuks on see võimalus olemas ka praegu Eestis.
Ilmselt on tõesti inimesi, kes tahavad teha nimelt kurja. Sadism on reaalne fakt. Kuid äärmuslik sadism on haruldane ja erilist tähtsust temal ei ole. 99 % maailmas tehtavast kurjast ei tee äärmuslikud sadistid, vaid enam-vähem normaalsed keskmised inimesed, kellest enamus pealegi ei taha üldse teha kurja, vaid tahab lihtsalt õnnelik olla, pääseda hädast ja vaevast. Ja õnnetuseks tekib mõnel keskmisel inimesel vahel tunne, et ta pääseb hädast ja vaevast siis, kui saab lahti mõnest teisest inimesest, eksiõpetusest või halvast harjumusest, näiteks alkoholismist, prostitutsioonist või narkomaaniast.
Ega minagi arva, et narkomaania ja prostitutsioon on head asjad, kuid ma ei usu ka, et neist saab lahti nende vastu võideldes. Kuigi see võitluski vahel muutub tarvilikuks. Aga siis on parem võidelda nii, et me ei peaks vastast Kuradi käsilaseks. Nagu näiteks võideldi Eesti Vabadussõjas vihaga, aga vihkamiseta. USAs ette võetud suur võitlus narkomaania vastu ei ärata minus usaldust, kuni ei püüta jõuda asja juurteni, küsimuseni, miks inimesed ikkagi otsivad nii meeleheitlikult pääsu sellest tõelusest, sellest ühiskonnast, sellest elust, sellest iseendast.
Võitlus narkomaaniaga meenutab väga võitlust alkoholismiga siinses impeeriumis. Mõlemad saavad