Usk on uskmatus. Jaan Kaplinski

mida ta ehk isegi hästi formuleerida ei osanud. Tema askeetidest õpetajad ei süvenenud mina-probleemi, ei püüdnud mõista, mida tähendab see, et mina olen mina. See küsimus on aga väga oluline, kui tahame mõista kannatuse olemust ja võimalust sellest pääseda. Gautamal oli ilmselt tekkinud tunne, et kannatamisest ja surmast pääsmiseks peame aru saama, mis need õieti on, kes on see “mina”, kes kannatab ja sureb. Talle tundus, et arusaamises, teadmises võib olla vabanemise võti. Askeedid, kellega ta kokku puutus, nii ei mõelnud. Viimaks võis tal tekkida kahtlus, kas nende tee viib õigele sihile: kas askees päästab surmast ja vaevast või teeb inimese lihtsalt palju vägevamaks, pooljumalaks, vabastamata teda ometi kaduvuse võimu alt.

      Kahtlemata õppis Gautama tundma ka teistsuguseid usuõpetusi, kus esikohal oli filosoofia, püüd mõista inimhinge igavikulisust ja jumalikkust. “Mina olen Jumal,” ütlesid selle suuna õpetajad, seletades, et selle elu ja maailma illusoorse kirju koore all on meis kõigis varjul igavene jumalik alge, meie tõeline “mina”, mis on seesama mis kõige kõrgem jumal Brahman. Sellele, kes inimhinge ja Jumala samasusest aru saab, lakkab see illusoorne maailm olemast, ta leiab oma tõelise identsuse ja jumaliku absoluutse vabaduse. Selleni jõuab filosoofiliste mõlgutuste, pühakirjade uurimise ja maailmast ärapöördumise kaudu.

      Selle filosoofia järgi on Jumalik üks ja ainus, igasugune paljus on eksitus. Nii on siis eksitus ka maailm ja inimesed. Kui sellest aru saame, siis eksitus haihtub ja jääb ainult igavene ja muutumatu Uks, Brahman.

      Brahmanistliku praktika alus oli arusaam, et meid seovad maailmaga kirgede, soovide ja hirmude tuhanded niidid. Need niidid tuleb katki rebida, see vabanemine oma sümpaatiatest ja antipaatiatest peab käima koos meditatsioonidega Jumalikust. Jumalik on kujuta ja vormita, väljendamatu, erinev kõigest, mida me suudame tajuda meeltega või mõelda mõttega.

      Joogidest ei ole õige öelda, et nad suretasid oma liha, mõne brahmanistliku askeedi kohta kehtib see küll. Võis ju arvata, et meelte ja kirgede kas või vägivaldne tuimestamine pidi tooma inimese ligemale Jumalikule. Mida vähem ta nägi, kuulis ja tundis ning mida vähem ümbritsev, ka oma keha talle korda läks, seda suurem oli tema šanss kohata Brahmat iseendas.

      Loomulik on, et selle õpetuse pooldajad võisid askeesis minna äärmuseni. Nende hulgas oli inimesi, kes nälgisid nädalate ja kuude kaupa, ei pesnud end, ei lõiganud juukseid, istusid liikumatult meditatsiooniasendis, kuni jalad kuivasid, ja muud seesugust. Nende lihasuretajate hulgas veetis mõned aastad ilmselt ka Gautama. Ta paistis silma erakordse tõsidusega ning oli valmis kõige rängemateks askeesiharjutusteks. Kui lähedase kontakti ta leidis Brahmaga endas ja endast väljas, ei ole teada. Igatahes hakati askeetide hulgas temast lugu pidama ja tema juurde tulid ka mõned õpilased.

      Viimaks aga pettus Gautama ka brahmanistlikus askeesis. Miks? Sellele leiame mingil määral vastuse tema hilisematest juttudest. Gautamal oli ilmselt noorusest peale vastumeelsus äärmuste vastu. Ta oli maitsnud äärmuslikke naudinguid; tegeldes äärmusliku askeesiga, hakkas ta taipama, et see on nautlemisele imelikult sarnane. Ka siin muutub inimene hoolimatuks oma keha ja terve mõistuse vastu, et saavutada mingit erilist kogemust. Kas pole Brahmaniga ühinemine lihtsalt kõige suurem nauding ja askeet tegelikult vaid omamoodi joovastuseotsija, kes ekstaasi nimel jätab hooletusse kõik muu? Kui me vahetame kirju maailmapaljuse kirjeldamatu ja mõttega haaramatu täiusliku Jumala vastu, kas me ei vaheta siis lihtsalt üht illusiooni teise vastu, kas ei ole kujutelm Ainsast ja ülimast lihtsalt sündinud kontrastina paljule ja tavalisele, kas ei allu ta samadele psühholoogia seadustele, mis tähendaks, et otsides Jumalat, et otsi me vabadust ja selgust, vaid lihtsalt üht ja maksimaalset stiimulit paljude ja nõrgemate asemele?

      Jumalat kirjeldatakse kui maailmale igas mõttes vastandlikku: ta on Ainus, Igavene, Täiuslik, Muutumatu, Mõistusega haaramatu. Ons Jumal siis vaid maailma negatiiv, maailmast eituste abil konstrueeritud kujutlus? Ons ühtesulamine Jumalaga vaid taas üks maailmast isoleeritud loss, kuhu põgenetakse kannatuse ja segaduse eest, mis aga ei anna tõelist ja lõplikku turva? Kas seda turva ongi või on asjatu seda otsida? Võibolla ei ole kannatusest, vanadusest ja surmast üldse pääsu, võibolla ei ole inimesel ka üldse võimalik maailmast aru saada ja kõige mõistlikum on otsida naudingut ja unustust. Gautamale oleks see tähendanud tagasipöördumist lossi, naise, lapse, sõprade, tantsutüdrukute ja lilleaia juurde. Aga sealt ta põgenes, ta oli tunnud, et see ei olnud tõeline. Kas tõelist üldse ongi? Aga kust tuli siis see arusaam ebatõelisest? Võibolla oli hoopis see arusaam ise eksitus.

      Gautama ei rääkinud hiljem oma kahtlustest ja otsingutest, nii võime neid ainult aimata. Selge on ainult see, et ta ei leidnud usust seda, mida ta otsis. Ta ei saanud ka pöörduda tagasi unustuse juurde, minna tagasi lossi, kust oli öösel põgenenud.

      Me võime ainult oletada, et ta puutus lähemalt kokku ka kolmandat liiki usklikkusega, jumalate kummardamisega. India on maa, kus nüüdki austatakse paljusid jumalaid. Austamisel on erinevaid vorme: ohverdamised, rituaalne tants ja laul, kombetalitused ja jumalakujude ehtimine lilledega ja palju muud. Ning muidugi palvetamine, harras pöördumine jumala poole, kes ei saa jätta kuulda võtmata seda, kes teda tõesti puhta südamega palub, kes temasse usub ja teda armastab. Selline religioossus on eriti levinud kristluses ja islamis, kus Jumala ning inimese armastuse- ning ususidet peetakse kõikvõimsaks ning väidetakse, et ainult Jumala arm saab meid lunastada, päästa kannatusest. Me ei tea kuigi palju sellest, kas säärast usklikkust oli Gautama eluajal Indias mujalgi kui lihtrahva hulgas. Hiljem on ta seal levinud ja kõrgkultuuris oma koha leidnud kindlasti suurel määral islami mõjutusel. Meile on India armastuse ja andumuse religioossus ehk kõige tuttavam Rabindranath Tagore’i luule kaudu.