Franciscust ei saa küll kuidagi süüdistada selles, et ta oleks tõe ja elu eest mängu ja unustusse põgenenud, üsna isesugune oli tema uskki ja huvitav ning loov tema aeg, olgu muusikas, luules või usuelus. Kas ei käigi läbi ajaloo, läbi aja ja ruumi loovuse kõrglained, mida saadab tingimata ka mängulisuse kasv inimeste käitumises? Nii oli XI– XIII sajandil, trubaduuride ja armumängude ajal. Nii oli XIV-XV sajandi Burgundias, mille juba nimetatud Johan Huizinga meie ette toob oma raamatus Keskaja sügis. Nii oli ilmselt Indias, kui seal kirjutati nüüd ka eesti lugejale kättesaadav Kaamasuutra. Nii oli Tang-ajastu Hiinas, kus kõik kirjaoskajad inimesed luuletasid. Nii oli dadaismi ja sürrealismi sünniaegadel Lääne-Euroopas. Ja nii oli, kuigi tagasihoidlikumal kombel, kindlasti ka Eestis Noor-Eesti ja Siuru ajal.
Sellised loovuseplahvatused sobivad ühte pigem unustuse kui usuga ja tihti on järgnev ortodokssem ja puritaanlikuni periood vaba ja kontrollimatut vaimumängu alla surunud. Nii tegi vastureformatsioon Itaalias, kus renessansi loovus aegamööda hingusele läks, nii oli ka XIII sajandil, kui ristisõdijad hävitasid katarid ja tegelikult terve Provence’i kultuuri ja tugevnev ortodoksia alustas vabamõtlejate, vagantide ja muu kahtlase elemendi jälitamist. Samamoodi lõpetasid stalinistid Venemaal sajandi alguses hoo sisse saanud ja veel kahekümnendatel aastatel üht-teist olulist saavutanud kultuuriliikumise. Ka siin keelati mäng mõttega ja vormiga, selle asemele astus tige dogmaatiline tõsimeelsus, absoluutne usk ja ustavus parteile ja tema geniaalsele Juhile.
Kui mõtleme sellele, kuidas hävitati kultuur Provence’is ja Venemaal ja mis tuli selle asemele, on meil raske võtta tõsiselt seda kultuuri tõsinemist, uskuda, et uus ja jäigem hoiak sai inimese tuua elutõele ligemale. Võime küsida, kas ei pääse mängides siiski tõele ligemale kui mängu kartes ja vagalt Jumalat või võimumehi teenides. Ehk ei ole mäng siiski nii unustuse teenistuses, kui arvasime?
Minu praegune arusaam asjast on umbes niisugune. Mängul on mitu palet. Palju oleneb sellest, kas me võtame mängu mängult või tõsiselt. Mängult võetud mäng ei pruugi olla põgenemine tõelusest, vaid võib aidata meid sellele hoopis ligemale, vabastada meid eelarvamustest, tabudest ja šabloonidest, nagu on teinud modernism sellel sajandil. Tõsiselt võetud mäng aga viib meid tõelusest eemale, mängumaailma, millel pole päris maailmaga palju tegemist. Vahe nende kahe suhtumise vahel ei paista kohe silma, aga ta on ometi olemas ja oluline. See, kes võtab mängu mänguna, teab ja peab meeles, et on midagi, mis ei ole mäng. See, kes võtab mängu tõsiselt, võib selle unustada.
Tänapäeva Lääne kultuur on ilmselt üks kõige kreatiivsemaid, mis on maailmas olnud, kuigi tema kreatiivsus avaldub veidi teistel aladel kui vanasti, rohkem tehnikas kui näiteks teoloogias. Selles kultuuris on mäng ja tõsielu, unustus ja loovus keeruliselt läbi põimunud ja ebakindlas tasakaalus. Tervet seda kultuuri, teadust, äri ja kunsti võib võtta imelise mänguna, on aga väga palju neidki, kes võtavad seda kõike äärmiselt tõsiselt, kelle jaoks rahategemine, golf või heavy rock on elu kesksemad asjad ja kes on pahased nende peale, kes seda ei tunnista. Läänemaailmas toimub pidevalt loovuseplahvatusi, mis on sünnitanud näiteks murrangu pop-muusikas, punkliikumise ja palju muud. Samal ajal aga töötab tohutu masinavärk selleks, et pakkuda inimestele unustust ja pidevalt tekib uusi usuliikumisi, koondutakse kõikvõimalikkudesse rühmadesse ja sageli muututakse fännideks, kes tunnistavad vaid üht iidolit ja ei salli teisi.
Võibolla on Läänemaailma kõige kreatiivsem periood möödas ja algamas vaikne liikumine tõsimeelsuse ja jäigenemise suunas. Kui see on nii, siis oli ehk kreatiivsuse haripunkt Läänes 60ndate aastate lõpul. See ei ole aga sugugi selge, sest 60ndate aastate liikumistele võib ette heita just jäikust, totalitaarsust ja liigset tõsimeelsust, mis tegi nad ka sallimatuteks. Mulle tundub, et praegus-aja Lääne kultuur on nii kirju ja nii segane, et tema arengus mingit trendi näha ei ole nii lähedalt vaadates vist võimalik. Seda näevad ehk alles meie lapselapsed.
UNUSTUSE NÄOD
Inimene on nagu Kuu, tal on valguse- ja varjupool ja teise inimese poole on ta enamasti pööratud valgusepoolega. Sotsiaalse kontrolli toimimise eeldusi on meie usk, et mingi oluline osa inimesi, need, kellega me arvestame, kelle ees tunneme häbi, on meist paremad. Me saame seda uskuda, sest me ei tea teistest inimestest kuigi palju, me ei tunne ja enamasti ka ei taha tunda nende varjupooli. Siia kuulub ka meie soov uskuda, et inimesed ei ole õnnetud, et elu on keskeltläbi siiski elamist väärt. Sel kombel oleme kõik osalised illusionistide vandenõus, mille eesmärk on näidata inimest paremana ja õnnelikumana, elu ilusamana, kui ta tegelikult on. See vandenõu on mingis mõttes elu enese vandenõu selle nimel, et ta saaks kesta. Sest on kahtlane, kas siis, kui inimene teab kogu tõtt valust, kannatusest ja alatusest, tal üldse jätkub julgust ja jaksu edasi elada.
Ka siis, kui meil pole usku endasse, on meil siiski usk inimkonnasse, usk kollektiivi, kellega arvestame, kellega end kohandame. Kui see usk kaob, on inimene potentsiaalne kurjategija, ta ei hooli enam teistest, ei arvesta teistega. Paradoksaalne on, et mõnigi kord on just niisuguste hoolimatute egoistide ümber kujunenud isikukultus, inimesesse, kes ei uskunud teistesse, hakkasid uskuma teised. Näited on meie sajandil käepärast – kas või Hitler ja Stalin, kaks jumaldatud misantroopi. Miks said just nemad ja nendesugused nii populaarseks? Ma ei oska sellele vastata. Mõtlen, et võibolla kohtusid siin massi igatsus leida inimest, kes oleks teistmoodi, teistest üle, ja paari absoluutse egotsentriku valmisolek massile vastu tulla. Normaalne inimene ei saa ilmselt võtta sangari, pooljumala rolli, teda segab häbelikkus, teistega arvestamine, ta ei saa olla häälestamata end teiste järgi. Suurel diktaatoril niisuguseid tõkkeid ei ole. Teised on temale vaid objektid, malevigurid, kellega tema võib teha, mis tahab.
Meie sajandi tragöödia pole niivõrd selles, et leidus kurjategijaid, kes olid valmis massiga absoluutse hoolimatusega manipuleerima. Selliseid olevusi leidub arvatavasti igal ajal. Tragöödia on pigem selles, et meie sajandil on diktaatorid leidnud endale massid, kes on valmis neid pimesi uskuma ja nende nimega huultel tegema ükskõik mida, hävitama linna või ehitama lossi nagu Aladdini lambi vaim.
Miks on just kahekümnenda sajandi, aatomisajandi, bioloogiasajandi inimene osutunud nii vastuvõtlikuks manipulatsioonile, püüdnud nii meeleheitlikult põgeneda vabaduse eest, mida ta sama meeleheitlikult on taga nõudnud ja mille pärast palju verd ja pisaraid valanud? Taas ei tea ma vastust, taas aga on mul oma arvamine. Ma kaldun lihtsalt uskuma, et inimpsüühika vajab tasakaalu. Ja kui ajavaim nii tugevasti kaldus teadusliku ratsionalismi poole, pidi sellele tekkima vastukaal – irratsionalism pidi tulema tagasi vägevamalt kui varem, otsekui kurat kordatehtud majja Jeesuse mõistujutus.
Mõistus ja tõde, mille poole mõistus püüab, on inimesele ambivalentsed asjad. Me ühtaegu armastame ja vihkame neid nagu elu, naist, meest, lapsi ja paljut muud. Ja pole siis ime, et tõearmastuse kasvades peab kasvama ka tõevihkamine, mille klassikalisteks näideteks jäävad vist pikka aega juut Einsteini loodud relatiivsusteooria jälitamine natside poolt ja elu muutmatust kinnitava geneetika põlustamine stalinistide poolt, aga ka ajaloo ja kaasaegsete sündmuste piiramatu võltsimine Nõukogude Liidus, totaalne desinformatsioon. See on meie negatiivse tõessesuhtumise agressiivne, destruktiivne pool, mis ründab tõde, mida ta mingil põhjusel kardab. Teine võimalus on seda hirmuäratavat tõde lihtsalt vältida, ta unustada, mis on liberaalses Läänemaailmas valitsev reageerimine. Ning pole ime, et meie sajand on selleski vallas saavutanud rekordilisi tulemusi. Kahekümnes sajand, mõistuse ja mõistusevastasuse sajand on väärt kandma ka unustuse sajandi nime.
Kahekümnes sajand tõi psühhoanalüüsi ja eksperimentaalpsühholoogia, inimese radikaalse demütologiseerimise. Ent ta tõi ka remütologiseerimise, olgu Alfred Rosenbergi “XX sajandi müüdina”, stalinistlikute sangari-müütidena või Hollywoodi story’dena, mis struktuurianalüüsil osutuvad üsnagi lähedasteks vanadele kreeka müütidele, meenutades meile, et algselt on nii mythos kui story enamvähem sama tähendusega. Mõlemate sisuks on segase, arusaamatu ja ohtliku tõeluse ümberstruktureerimine või veel vabamalt öeldes elu literatuuristamine. Enamus meist võtab ju tõde vastu ainult kirjanduslikus, story või mythose vormis, enamuse tões peab olema Hea ja Kuri, kangelane ja vaenlane,