„Kasta leivatükk sooja rasva sisse, siis on maitsvam,” soovitas Eevi ja tõstis tulikuuma rasvakausi pliidilt Ede ette.
„Tead, mamma,” rääkis Ede edasi, „õpetaja Pääsukest ei olegi enam koolis.”
„Miks?” küsis Eevi ja talle meenus järjekorras kuuldu.
„Me käisime eelmisel nädalal kogu klassiga koolipööningut koristamas. Õpetaja Pääsuke oli kaasas. Seal oli igasugust kila-kola, palju prahti, isegi kasside luukeresid. Me pidime kogu sodi luugist alla autokasti viskama. Ühes nurgas oli puukast ja seal sees olid inimeste pildid. Sama suured, nagu on kooliseintel Stalini ja Lenini omad. Juulius võttis ühe pildi ja viskas autokasti. Kui ta järgmist pilti tahtis visata, haaras õpetaja Pääsuke sellest kinni ja ütles, et neid pilte ei hävita mitte keegi. Pildil oli väga ilus naine, eriti ilusad olid ta juuksed, sellised paksud, lokkis. Juulius ei lasknud pildist lahti, ka õpetaja mitte. Nii nad jagelesid, kuni õpetaja karjus: „Sa, loll, ei tea midagi, see on Lydia Koidula, eesti kirjanduse klassik!””
„Mis edasi sai?” päris Eevi, sest Ede oli imelikult vaikseks jäänud, isegi leivatüki näppude vahele unustanud.
„Edasi…” tüdruk nuuksatas, „läks Juulius direktorile kaebama. Direktor tuli pööningule ja karjus, et kogu pööning tuleb prahist puhastada, ning viskas oma käega kõik pildid autokasti. Õpetaja Pääsuke nimetas direktorit lolliks punaseks ahviks. Siis tuli ka Marina ja vist hakkas direktoriga riidlema. Mulle tundus nii, kuigi ma ei saanud kõigist sõnadest aru. Õpetaja Pääsuke sellel päeval enam tundi ei tulnud. Nüüd polegi meil klassijuhatajat ega ka eesti keele õpetajat. Eesti keele asemel on vene keel ja mõnikord ka joonistamine või käime pioneerijuhiga metsas käbisid korjamas.”
Eevi ei mõistnud midagi kosta, pakkus vaid sooja putru ja kibuvitsateed, ise aga mõtles, et ehk juhtus see samal päeval, kui ta oli istunud direktori kabinetis ja Marina vihasena sisse tormas.
Septembrist sai oktoober. Ede käis igal pühapäeval Marina laste juures. Eevi veetis aega tallenahkadest kasuka õmblemisega, Priidik voolis kadakasi lusikaid. Elu liikus Sepa talus vaikselt, nagu kambris tiksuva seinakella rütmis edasi. Mitu korda oli esimene lumi end näidanud, aga ei jäänud maa peale pikemaks pidama, sest õiget külma polnudki veel.
Ühel pühapäevaõhtul tuli Ede Marina juurest, mahukas pamp kaenlas.
„Vaata, mis Marina mulle andis!” ja tüdruk laotas pambu köögipõrandale laiali. „Vaata, mamma, kolm kleiti, kaks pluusi, mitu seelikut!”
Eevi tardus paigale. Ta tundis, teadis neid riideid. Iseäranis valge kraega halli sametist kleiti. Seda kleidikest oli kandnud Tormi Leili vanim tütar, kui ta väikese Edega viimast korda naabrite juures jõulupuul käis.
„Kas sa polegi rõõmus?” küsis õnnest õhetav Ede ja hakkas esimesena halli kleiti selga proovima. „Vaata, kui hästi sobib! Kui paras! Kui ilus!”
Eevi noogutas. Samas oleks ta tahtnud valju häälega nutta ja Edele öelda, et neid riideid ei pea ta kandma. Need on Siberisse saadetute riided, need on mälestus, kuid küsis: „Kust Marina kleidid sai? Miks ta sulle andis, tal ju omal ka lapsed?”
„Marina leidis ühest kapist. Tanja on veel väike, aga Igor, poiss, ei kanna ju kleite,” vastas Ede asjalikult ja kahetses, et nende kodus ei ole suurt peeglit, nagu on Marinal.
„Marinal on ju Tormi Leili peegel,” soovinuks Eevi öelda, aga ei suutnud lapse rõõmu rikkuda ja mis kasu oleks sellest olnud. Ede-Marie poleks millestki aru saanud.
17
Oktoobripühadeks valmistus Punase Sädeme kolhoos nagu pulmadeks. Laudanaised punusid tööst vabal ajal kadakaokstest vanikuid ja ehtisid punaste lintidega. Juba kuu enne pühi tegeleti ka Metsaküla algkoolis Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 33. aastapäeva tähistamise ettevalmistustega. Uus lauluõpetaja seltsimees Paula Saar tuupis lastele pähe „Internatsionaali” sõnu koos viisiga. Tarmukas õpetaja moodustas musikaalsetest lastest segaansambli ja lauludeks otsis hästi patriootilise sisuga laulud. Kõige rohkem valmistas õpetajale peavalu ansambli esituses „Noorte pioneeride marss”, mis oli esimene pioneeride laul, loodud juba 1922. aastal, ja laulda tuli vene keeles. Aga mitte ükski õpilane ei suutnud sõnu meelde jätta, rääkimata õigest hääldusest. Ka vene keele õpetaja Marina Popova abist polnud suurt kasu ja viimaks otsustati sama laul eesti keeles ette kanda.
Pioneerijuht õpetas vanematele tüdrukutele vene rahvatantsu, tahtis ka poisse kaasata, aga ükski polnud nõus kargama sedasi, nagu tants nõudis. Direktor Ramma hankis sinist ja punast satäänriiet, millest tantsijate usinad emad õmblesid pioneerijuhi antud lõigete järgi sarafanid.
Paar nädalat enne suuri pühi saabus mandrilt uus eesti keele õpetaja Mari Karima, kes sai ka liitklasside klassijuhatajaks ning hakkas lastele usinasti välja valima luuletusi, mida tähtsal aktusel ette kanda. Ka Ede sai luuletuse, mille pidi pähe õppima. Igal õhtul luges ta Eevile luuletust peast ette ja oli kurb, kui mamma ei kiitnud. Eevi oli viimasel ajal kiitustega kitsi, keel ei kuulanud sõna. Milleks seda lolli korda kiita, arutles Eevi sageli enda ette. Vahel oli tal tunne, et eesti tüdrukust Edest on kasvamas venelane, ja see kurvastas vanaema hingepõhjani.
6. novembril said õpilased koolist tunnistused, Edel olid kõik viied. Eevi silmitses klassitunnistust sõnatult. Muidugi oli tal hea meel, et Edel hästi läks, aga ta ei suutnud seda sõnades öelda.
7. novembri hommikul kell kümme algas pidulik aktus ja kontsert koolimajas, sest piirivalvurite ehitatav kultuuritempel polnud veel valmis saanud. Rosin lubas, et 1. mai aktus toimub kindlasti viinaköögist ümber ehitatud kultuurimajas.
Eevi ei läinud aktusele. Ta teeskles ägedat seljavalu ja muidu halba tervist. Seitsmes novembripäev venis. Eevi oli kõik kodused toimetused teinud, aga aeg seisis ikka. Ta tundis aja seisakut just Ede pärast. Kogu elamine, olemine oleks nagu peatunud.
Ede jõudis koju alles õhtul kuue paiku, nägu rõõmsalt elevil. „Sa, mamma, oleksid võinud ikkagi tulla! Kas tead, kui vahva kontsert oli! Sa oleks kindlasti oma seljavalust lahti saanud nii ilusat asja nähes! Tead, kuidas tüdrukud tantsisid, veeresid, nagu oleks rattad all olnud! Ja laulud! Ma ei ole varem midagi sellist kuulnud. Minul läks ka hästi. Kõik plaksutasid. Piirivalvurid tantsisid ja laulsid. Direktor esitas poistega püramiide. Kas sa üldse tead, mis püramiidid on? Pärast aktust oli kino. Näidati hästi põnevat sõjafilmi. Mis sellest, et vene keeles, aga sain kõigest aru. Siis jagati veel kõigile hernesuppi. Pärast pidi tantsupidu hakkama, aga meid, lapsi, saadeti koju.”
Vanaema pakkus süüa. Ede ei soovinud, hernesupp olevat kõhu täis söötnud. Eevi viis pekiga praekartulid sahvrisse ja heitis pikali. Uni ei tulnud. Kogu elatud elu keerles ümber pea nagu kiuslik kärbes. Eevi kuulis kõrvalkambrist kaua tasast klobinat. Ede ei maganud. Eevi ei teadnud, miks.
Järgmisel hommikul tuli Luukere naabritele häid pühi soovima.
„Et su sõnad kurku kinni jääksid,” urises puulusikat vooliv Priidik.
Eevi püüdis natuke lahkem olla ja pakkus eilset soolapekiga praekartulit.
Luukere pani viinapudeli köögilauale. „Sa, Priidik, ää ole nii itu, et mulle selja pöörad. Ma ulun küll koos huntidega, aga ega ma ole siis oma värvi muutnud. Ikka sinimustvalge on au sees. Vaata, punane on härja värv. Näitad punast, hakkab puksima.”
Viinapudelit nähes läks Priidiku meel rõõmsamaks. „Polegi ammu võtnud.”
„Polegi jah,” kinnitas Luukere. „Sakste ajal sai palju magusat prassida, aga nüüd…”
„Õige jah,” meenutas Priidik, „siis olid sul guud šnapsud.”
„Pole sel vene sitalgi häda midagi, ainult teisel päeval on pea haige, süda hõikab silgusoolvett.”
Eevi tõi kambrist kolm väiksemat klaasi.
„No nii!” hüüdis Luukere. „Nüüd läheb õigeks peoks lahti, kui perenaine endalegi topsikese toob. Teate, mul uudiseid nii palju, et suure vaevaga jõudsin kohale