Eevi surus naerukrambi kurku, lõi selja sirgeks ja ütles: „Seltsimees Ramma, te teate, et Ede ema on surnud, sellest peaks olema külanõukogus ka dokument. Ta oli tapetud ja nagu arvati, et sakslaste poolt. Vene sõdurid leidsid ta ju aasta pärast surma. Aga Ede isast ei tea ma midagi. Läks sõtta ja jäi.”
„Huvitav,” kehitas direktor kentsakalt õlgu ja tõmbas pead paar korda paremale, Stalini pildi poole. Eevi mõtles, et küllap küsib nõu. „Väga huvitav! Ma olen kuulnud, et ta käis teil ka külas. Tal oli seljas olnud Saksa sõjaväevorm. Mida te, seltsimees Rand, selle kohta ütlete?”
„Seljas?” Eevi kehitas ka õlgu ja vaatas Rammast mööda Lenini pilti. „Oli suvine aeg, kust mina mäletan, mis tal seljas oli. Püksid olid küll jalas, aga mis värvi, mitte ei tea.”
„Ärge naljatlege,” sai Ramma kurjaks. „Mulle ei meeldi see.”
„Ka mulle ei meeldi, et Edet piinatakse tema vanemate pärast. Laps pole oma vanemate saatuses süüdi.”
Ramma köhatas tähendusrikkalt ja tahtis midagi öelda, ent kabinetti astus Marina ning vadistas ärritatult vene keeles. Eevile näis, et Ramma lasi hetkeks kõrvad longu, aga seejärel tõstis häält. Ka Marina kõrgendas kõnet ja Eevil oli hirmus kahju, et ta ühtki sõnakest ei mõistnud. Niipalju sai ta aru, et käis äge vaidlus millegi väga tähtsa üle.
Äkki märkas Marina Eevit ja ta pahameel taandus. Õpetaja istus Eevi kõrvale ning võttis naise külma käe oma soojade pihkude vahele. „Tere, babuška,” lausus Marina rõõmsalt ja käskis Rammal tõlkida, mida tal on Ede vanaemale öelda.
Direktor väänas pead jälle Stalini pildi poole ja alustas tõlkimist: „Seltsimees Popova kiidab Edet ja tahab, et Ede käiks nende pool tema lastega mängimas. Seltsimees Popoval on soov, et tema lapsed õpiksid eesti keelt rääkima. Saarel on küll venekeelne internaatkool, aga seltsimees Popova ei soovi oma lapsi sinna saata. Kool asub liiga kaugel. Kas seltsimees Popova tohib juba pühapäeval Ede oma laste juurde külla kutsuda?”
Eevi oli hämmingus, aga vastas jaatavalt.
„Väga tore!” tõlkis Ramma. „Ede ei pea jalgsi nii pikka maad käima, seltsimees Popova mees tuleb autoga järele ja toob ka tagasi.”
Veel sai Eevi teada, et Saara on oma isa Tormile toonud, et Marina lastel silma peal hoida ja lastega eesti keeles suhelda.
Koolist tagasi tulles tundus Eevi kodutee pikem kui minnes. Ilm ei olnud oma palet muutnud. Tuul vilistas vihaselt ja rebis puid. Raevust vinguv tuuleiil puges Eevi pearäti alla ja sikutas kõigest väest. Eevi sidus rätisõlmed kindlamalt lõua alla kokku ja lisas sammu. Pori lirtsus ja pritsis kalosside alt vastu halle villaseid sokke. Eevi mõtles hirmuga, mis siis veel saab, kui tuleb talv ja külatee mattub lumme. Kuidas Ede suudab läbi hangede kooli minna ja ka tema ise poodi? Ka täna oleks võinud poest läbi astuda, asus ju pood koolimaja lähedal, aga ta oli unustanud rahakoti koju. Ja mis ikka sellest rahakotist, kust vaid kesiseid kopikaid võis lugeda.
Eevi tundis, kuidas elu hakkab untsu keerama. Väga raske oli ots otsaga kokku tulla. Kartulisaagi üle ei saanud eriti kurta, aga… Eevi teadis, et sellest ei jätku neile ega ka seale. Kui peaks jõuludeni vastu. Kartul oli põhiline toit, samuti leib, mida Eevi ise küpsetas. Kui leivajahu otsa saab, siis… Eevi kartis edasi mõelda. Talongid olid küll kaotatud, kuid… Oleks ta noorem, kas või viis aastakest, ka Priidik võiks noorem olla, siis… Siis oleks kindlasti kergem. Aga Priidik oli kuuskümmend kaks ja tema natuke noorem. Annaks jumal veel jõudu ja elupäevi, et Ede inimeseks kasvatada. Selliste mõtetega astus ta tuule kaisus kodu poole, kui Luukere, käed küünarnukini taskus, vastu tuli.
„Tere, naabrinaine! Näe, mul kiirem käik, tuul tõukab tagant. Tunnen, nagu oleks rattad jalgade asemel. Muudkui vuran ja vuran. Ja sina, kust tuled?”
„Käisin koolimajas.”
„Kas juhtus midagi?”
„Ei, niisama oli asja. Kuhu sina lähed?”
„Ma lähen suhkru ja jahu sappa.”
„Mis asja?”
„Ma panen täna järjekorra kinni, esmaspäeval hakatakse müüma. Iga nina saab kilo suhkrut ja kilo jahu. Kellel pere suurem, saab rohkem.”
„Kuidas?” imestas Eevi. „Kas plaanid siis kaks päeva poe ukse taga passida? Jumal, külm võtab su ära.”
„Pole midagi, naabrinaine! Mul puha kõik kokku lepitud. Ma sain öövahi koha poe juurde.”
„Mis jutt see on?”
„Tõsine jutt. Ma pole mitu päeva teil käinud uudiseid toomas, nüüd neid kuhjaga, rohkem kui angerjaid meres. Mul on veel üks amet: olen kooperatiivi kingsepp.”
Eevi ei saanud millestki aru.
Luukere asus täpsemalt selgitama: „Vaata, Eevike, kui kodus kotasid parandan, olen nagu kulak, aga kui ma neid putkas parandan, olen lihttööline. Poe kõrval on kuur, vist oli kunagi mingi ladu, vaat sinna seadsin oma töökoja sisse. Kännu Sass pidi tegema ka sildi „Kingsepa töökoda”. Mis mul siis häda, panen järjekorra kinni, sulle ja Priidikule ka. Esimees Rosin pidi seanahka tooma, et ka uusi jalanõusid teha.”
„Seanahka?”
„Mida sa imestad? Tõelist nahka, noh, pargitud, vist ka värvitud ja puha. Ole siis esmaspäeval platsis!” Ja Luukere tõttas tuulest lükatuna vapralt edasi.
Kodukorstnast keerutas tuul suitsu, kui Eevi maja silmas. Eevi südamesse valgus midagi sooja. Ikkagi tore mees see Priidik, ootab ja hoolitseb.
„Ma panin hernesupi keema,” lausus Priidik, kui Eevi sooja kööki astus.
Eevi riputas riided varna, pani kalossid kuivama, porised sokid vette ja kuivad sokid jalga.
„Mis uudist?” uuris Priidik.
Eevi tõmbas suurräti üle õlgade ja istus köögilaua äärde. Kui ta oli kõik kooli ja Luukere uudised ära rääkinud, lausus Priidik: „Küll see elu on ikka naljakas. Mida kõike ka ei juhtu.”
Eevi ei vastanud midagi. Võib-olla oli Priidikul õigus. Ta vaatas märga, hernesupiaurus aknaklaasi ja tal tuli meelde, et oli lubanud Edega pühapäeval surnuaeda minna. Aga nüüd oli Ede kutsutud pühapäevaks Marina laste juurde külla. „Ongi parem,” ohkas Eevi hingepõhjast.
15
Pühapäevaks oli tuuleraju vaibunud.
Hommikusöögi lõpetanud, küsis Ede: „Mamma, kas hakkame minema?”
„Kuhu?”
„Surnuaeda. Leppisime ju kokku.”
„Sa pidid Marina laste juurde külla minema.”
„Alles kell kaksteist tullakse järele, jõuame surnuaias ära käia,” seletas Ede õhinaga.
Mamma oli vastusega kitsi. „Praegu on veel vara.”
„Kuidas vara? Kell saab kümme,” vaidles Ede vastu.
„Ma pean mõned küünlad otsima, muidu ei või minna.”
„Miks küünlad?” imestas Ede.
Eevi ohkas ja püüdis selgitada: „Alati kui surnuaeda minna, tuleb midagi kaasa võtta, sinna viia. Kui on lilli, siis lilled, aga küünlad peavad alati kaasas olema. Lahkunute kalmudel tuleb küünlad süüdata.” Eevi läks sahvrisse küünlajuppe otsima.
Küünlad leitud, käskis Eevi tüdrukul soojalt riidesse panna, et teekäigul külm ei hakkaks.
Ede imestas, et mamma pööras tavalisest külateest hoopis teisele poole ja edasi tuli minna mööda kitsast metsateed.
„Miks me metsast läheme?” küsis Ede. „Ma ei ole siit mitte kunagi käinud. Isegi sinuga seenel mitte.”
„See on Kalmuaia rada, lühem tee. Talvel siit läbi ei pääse,” vastas Eevi sammu lisades.
Ede