„See külajutt, noh, uudis!” vaidles Luukere vastu. „Agronoom Selma nägi oma silmaga, kuidas Rosin sõidutas villisega seltsimees Marina peedipõllu äärde ja siis vahtinud nad koos hulk aega peete nagu ilmaimesid. Rosin oli pannud veel käe üle Marina õla. Tõsijutt! Ja veel, see Marina mees on igavene joodik. Meil pole varem olnudki terve saare peale säherdust meest. Kuraasi on ta ka täis! Täitsa vanasarvik ise. Pidavat naisele kolki andma ja ega lapsedki armu saa. Enne ei tule rahu majja, kui see Saara piirivalveülem paugu õhku laseb.”
„Jäta see loll jutt,” sõnas Eevi ja tõstis kaks suurt ülepannikooki Luukere ette. „Pane moosi ka peale. Piim on kannus.”
Luukere matsutas magusalt. „Polegi ammu midagi nii maitsvat saanud. Head ajad on möödas.”
Priidik ei soovinud pannkooke, jõi vaid vett.
„Hakkad sa haigeks jääma?” küsis Eevi mehelt, murenoot hääles.
„Pole midagi, natuke väsinud. Viskan õige pikali,” lausus Priidik ja komberdas magamiskambrisse.
Luukere tänas suutäie eest ja tegi minekut.
Eevi kutsus Ede pannkooke sööma. Ede sõi pika hambaga.
„Kas ei maitse?” küsis Eevi.
„Maitseb küll, aga ma tahaks midagi küsida.”
„Küsi!”
„Ütle, mamma, miks minul ei ole ema ega isa, olete vaid sina ja papa. Miks mul pole õde ega venda? Juulius ütles mulle, et ma olen lastekodust võetud laps. Noh, sõja ajal jäi palju lapsi vanemateta.”
„Kes on Juulius?”
„Klassivend.”
„Ja sa usud teda?”
Ede kehitas õlgu. „Ma ei tea. Aga ema ja isa mul ju ei ole. Miks?”
Eevi tundis, kuidas süda kiskus krampi ja selg läks märjaks. Sellist küsimust oli ta ammu kartnud, ent ei olnud suutnud välja mõelda, mida ja kuidas Edele neid keerulisi asju selgitada, et laps ei haavuks.
Eevi pingutas. Ta püüdis rahulikuks jääda ja manas näole naeratuse. „Sina, mu kullake, pole küsinud ja mina ei ole tahtnud ka rääkida. Oled veel liiga noor, et kõigest aru saada.”
„Jah, olen laps, aga siiski huvitab mind, miks ei ole mul ema ja isa.”
Eevi kogus end uuesti ja istus laua taha Ede vastu.
„Vaata, lapseke, sinu ema suri siis, kui sa sündisid, ja isa jäi sõjas kadunuks.”
Ede silmad valgusid veel suuremaks, kui loodus oli talle andnud. „Kas siis ema ja isa pole mind näinudki?” küsis Ede, pisarad silmanurkades.
„Ema on sind sünnitanud, sind hoidnud, näinud, armastanud. Aga isa… tema pole. Läks sõtta ja sinna jäigi. Paljud mehed, isad, pojad jäid sõjas kadunuks.”
„Millal ema suri?”
„Aastakene pärast sinu sündi.”
„Mis oli ema nimi?”
„Helmi.”
„Helmi!” kordas Ede kajana ema nime. „Aga isa nimi?”
„Hugo.”
Ede mõtles natuke, suunas pilgu aknasse, kus olid hakanud trummeldama vihmapiisad, ja küsis äkki: „Ütle, mamma, kas mu isa oli sakslane?”
Eevil läksid jalad nõrgaks, käed hakkasid kergelt värisema. Meelde tuli Hugo viimane kiri. Püüdes tasakaalu hoida, küsis ta: „Kust sa võtad, et sakslane? Hugo oli eesti poiss Haapsalust.”
Ede uuris tükk aega aknast vihmaladinat, enne kui tegi uuesti suu lahti. „Aga miks on minul saksa nimi – Müller? Koolis öeldi, et Müller on saksa nimi.”
„Kes sedasi arvas?”
„Direktor. Seltsimees Ramma. Mu sünnitunnistus on koolis tema käes. Ta kutsus mind oma kabinetti ja küsis mu vanemate kohta.”
„Mida?”
„No kõike.”
„Mis kõike?” ärritus Eevi. „Kui ma su sünnitunnistuse kooli kantseleisse viisin, rääkisin kohe, et su ema on surnud ja isa sõjas teadmata kadunud. Mida nad veel teada tahavad?”
Ede väristas õlgu. „Mina ka ei tea. Seltsimees Ramma uuris veel, kelle poolel mu isa sõjas võitles.”
Eevi lõi laksuga käed kokku. „Püha taevas, milleks lapse käest sellist lollust uurida!”
„Kas sina tead?”
„Mida?”
„Kas mu isa oli venelaste või sakslaste poolel?”
„Jumal küll,” halas Eevi, „ega mina kaasas olnud seal sõjas ja kust meie peame teadma, kelle poolel ja kus ta oli? Homme lähen koolimajja Ramma juurde ja klaarin asjad selgeks.”
„Seltsimees Ramma, nii peab ütlema,” õpetas Ede.
Eevi mõõt sai täis. „Olgu, siis seltsimees Ramma. Aga Luukerel on ikkagi õigus, mida ta ennist siin köögis ütles.”
„Kas siis aabits valetab?” uuris tüdruk edasi.
Eevi oleks tahtnud lapsele öelda, lausa karjuda, et see, mida sa loed ja õpid, on vale, aga ta hoidis end vägisi tagasi ning hakkas suure kolinaga nõusid pesema.
Vähe aja pärast lausus Ede: „Mamma, kuhu mu ema on maetud?”
„Siia surnuaeda, kabeliaeda,” lausus Eevi värisevail huulil.
„Miks me tema haual ei käi?”
„Mina käin.”
„Aga miks sa mind mitte kunagi pole kaasa võtnud?”
Eevi käed langesid piinatult nõudepesukaussi. „Ülehomme on pühapäev, siis läheme kahekesi.”
Tol õhtul Ede rohkem ei pärinud.
Kui hämarduma hakkas, süütas Eevi petrooleumilambi, et Ede saaks aabitsat lugeda. Hea lugejana oli ta klassist lugemistükkidega ees.
Eevi kuivatas nõusid ja sättis riiulisse.
Ede luges: „Palju lapsi koolis õpib, kelleks keegi saada soovib? Peeter tahab masinistiks…”
14
Eevi süda ei saanud rahu. Järgmisel päeval, kui Ede oli kooli läinud, võttis ka vanaema koolitee jalge ette. Ilm oli vilets. Sadas jämedat vihma. Tuul rapsis puid, nagu jaksas, ja pillutas krõbedaid puulehti siia-sinna.
Kui Eevi kohale jõudis, andis direktor võimlemistundi ja kantselei sekretär kutsus Eevi sooja, soovitas istet veel hõõguva plekkahju kõrvale ning pakkus kuuma teed, mida ta ise oli endale parajasti keetnud.
Eevi jõi teed ja uuris poriseid kalosse. Ta oli jätnud inetud jäljed veel inetumale, värvi järele nutvale põrandale. Talle tundus, et kogu ruumi sisustus oli kuskilt kokku veetud. Puhvet, kus nähtavasti hoiti dokumente, kirjutuslaud ajast ja arust, toolidki siit ning sealt. Vabu seinu katsid igasugused venekeelsete kirjadega plakatid ja Lenini ning Stalini pildid.
Viimaks direktor tuli ja sekretärilt jutule soovija nime kuuldes imestas: „Seltsimees Rand, milline üllatus! Mis teile muret teeb? Edel läheb hästi. Ta on eeskujulik õpilane.”
Korraga oli Eevi sõnatu. Edet kiitev direktor oli tal valmis mõeldud sõnad suust võtnud, aga ta kogus end ruttu.
„Ma tahtsin küsida,” kogeles Eevi, „miks te pinnite Edet igasuguste küsimustega, mis ammugi selged.”
„Tulge minu kabinetti, räägime seal,” lausus direktor ja avas ukse veel väiksemasse ruumi, kui oli kantselei.
Ülemus istus kirjutuslaua taha, millel olid virnas kaustikud, kiirköitjad ja nende vahele oli peitunud