Niipea, kui Lisa oli pendelukse taha kadunud, pöördus Delores Hannah’ poole. “Olin hommikul Boyd Watsoni surmast kuuldes nii endast väljas, et unustasin täiesti, miks ma sulle üldse helistasin.”
“Kas tõesti?” Hannah võttis laualt sooja küpsise ja maitses seda, teades kindlalt, et tegu on ema lemmikküpsistega. “Oled sa kindel, ema, et ei taha ühtegi küpsist?”
Delores kõhkles. “Noo … ainult ühe. Aga ära mind enamaga meelita. Mul on jõuluõhtuks üks uus kaunis kleit ja see ei lähe mulle selga, kui ma kaalus juurde võtan.”
“Ole lahke, ema.” Hannah ulatas talle küpsise. “Mida sa tahtsid mulle rääkida?”
“Ma ei usu, et sa peaksid kõik ühele kaardile panema.”
“Mida?”
“Tahan lihtsalt, kullake, et oleksid ettevaatlik. Ma tean, et Mike meeldib sulle, kuid oleks tõesti kahju, kui laseksid nii heal partiil nagu Norman käest lipsata. Kas tead, et Lucy Richards ajab teda taga? Carrie rääkis seda mulle eile õhtul.”
“Lucy Richards ja Norman?” Hannah’l oli raske uskuda, et ta oli ema sõnu ikka õigesti kuulnud. Armas lõbus Norman ja ajakirjanik, kes kujutas ette, et on naissoost Bob Woodward6, sobisid sama hästi kokku kui tuli ja vesi. “Kas nad on paar?”
“Mitte veel, aga Carrie rääkis, et ta astus eelmisel nädalal Normani kliinikust läbi ning Norman oli koos Lucyga kabinetis ja uks oli kinni. Carrie küsis pärast Lucy lahkumist Normanilt naise kohta ja Norman käitus väga salatsevalt.”
“Salatsevalt?”
“Carrie küsis, miks ta oli koos Lucyga oma kabinetis ja Norman keeldus talle seda ütlemast. Seal susiseb midagi, Hannah, ja see ei meeldi Carriele põrmugi. Arvan, et sa peaksid hakkama Normanile rohkem tähelepanu pöörama, enne kui Lucy ta pärast sinult korvi saamist ära napsab.”
Hannah’ suu vajus lahti. Mis korvi saamist? Ta oli käinud Normaniga väljas kolmel korral ja nende vahel ei olnud midagi romantikalaadset. Ent kui seda emale väita, siis kaasneks veelgi pikem arutelu ning Hannah’l oli vaja tagasi tööle minna. “Võid arvestada, et oled mind hoiatanud. Luban, et räägin juba täna Normaniga.”
“Tee seda kindlasti.” Näis, et see rahuldas Delorest, sest ta tõusis püsti ja silus seelikut. “Pean nüüd lippama, kullake. Ütlesin Carriele, et võtan ta kümne minuti pärast peale.”
“Lähete kaubanduskeskusesse jõuluoste tegema?” oletas Hannah.
“Muidugi mitte.” Delores näis olevat kergelt puudutatud. “Ostan kõik jõulukingid jõuludele järgneval päeval. Sooduspakkumised on siis suisa võrratud. Kõik mu jõulukingid on juba peaaegu terve aasta pakitud ja kapis hoiul.”
Hannah saatis ema ukseni ja läks siis tagasi kohvikusse. Delores oli olnud alati uskumatult organiseeritud. Hannah imetles seda oskust, ent teadis, et tema enda puhul see ei töötaks. Kui Hannah ostaks järgmise aasta jõulukingid ära juba päev pärast jõule, siis unustaks ta, kuhu oli need hoiule pannud, ning peaks viimasel minutil poodi jooksma ja samad kingid uuesti ostma.
Järgmise kahe tunni jooksul serveeris Hannah klientidele väsimatult kohvi ja küpsiseid. Kui ta tegi kiireid retki laudade vahele, et sinna küpsiseid viia ja kohvikruuse täita, siis kuulis ta Boyd Watsoni surma kohta vähemalt tosinat erinevat teooriat. Kooli direktori naine Kathy Purvis arvas, et Boyd oli sattunud peale murdvargale. First Nationali panga teller Lydia Gradin oli aga kindel, et kuriteos oli süüdi terve autotäis Minneapolisest kohale sõitnud gängstereid. Proua Robbins ja tema sõbrad Lakewoodi seeniorite korterelamust arvasid, et tapja oli kindlasti põgenenud Saint Cloudi poiste erikoolist, samas kui Lisa naaber härra Drevlow väitis kindlameelselt, et tapjaks oli hoopis mõrvarikalduvustega vaimuhaige, kes oli Wilmari vaimuhaiglast eelarvekärbete tõttu välja kirjutatud. Ainult üks inimene mainis Hartland Flouri küpsetamisvõistlust ja sedagi möödaminnes. Härra Gibson, hüüdnimega Digger7, kes oli kohalik matusekorraldaja, oletas, et mõni Boydi vana vaenlane oli ta televiisorist ära tundnud, kui ta seal küpsetamisvõistluse žüriis osales, ja sõitnud siis Lake Edenisse, et Boyd tappa. Hannah polnud kuulnud, et keegi oleks maininud Danielle’i nime, ilma et seda oleks saatnud fraas “vaene väikseke”, ja Hannah oletas, et Boydi häbiväärne saladus polnud vähemalt veel avalikuks saanud. Ta teadis aga, et Danielle’i poole suunatud kaastundlikud mõtted võisid kõigest hetkega kahtlustavaks muutuda. Kui Lake Edeni elanikud saavad teada, et Boyd oli Danielle’i peksnud, siis oleksid nad veendunud, et Danielle oli mehe kas enesekaitseks või kättemaksuks tapnud.
Kui kell jõudis veerand kaheteistkümneni, oli kohvikusse jäänud vaid üksainus klient. Aeg oli liiga hiline hommikusöögiküpsiseks, kõigi keskhommikune kohvipaus oli läbi ja lõunajärgset küpsist ihkavad kliendid ei ilmunud tavaliselt välja enne kahtteist või alles pärast seda. Hannah oli pannud just lõunaseks klienditulvaks uue kannutäie kohvi hakkama, kui uksest astus sisse Andrea.
“Tere, Hannah.” Andrea riputas mantli peaaegu tühja nagisse ja võttis istet letiäärsel pukil. Ta heitis pilgu eaka härra Lempke poole – tütar oli jätnud isa Hannah’ hoole alla, kuniks kiirustas ise korraks apteeki – ja kortsutas kergelt kulmu. “Kas ta kuuldeaparaat töötab?”
Hannah raputas pead. “Roma võttis selle patareid apteeki kaasa, et uusi osta.”
“See on hea. Mul on vaja sinuga Danielle’ist rääkida. Bill rääkis mulle sellest ja ma tahan tema toetamiseks midagi teha. Ma ei usu kohe kuidagi, et Danielle võis oma mehe tappa, ent kui ta seda ikkagi tegi, siis vääriski Boyd sellist lõppu!”
“Olen nõus.” Hannah võttis kannu, kuhu oli valanud termoskohvimasinasse jäänud kohvi, täitis kannust kruusi ja lükkas selle õe ette. Andrea põskede õhetuse toon kattus peaaegu tema kalli kašmiirkampsuni korallpunasega ning ta sinised silmad välkusid. “Sa oled endast tõesti väljas, kas pole?”
“Muidugi olen! Bill ütleb, et šerif Grant on Danielle’i süüs veendunud, ja sa tead isegi, mida see tähendab.”
“Kardan, et tean.” Hannah’ kulm tõmbus kortsu. “Nad lihtsalt menetlevad juhtunut pealiskaudselt ja ongi kõik?”
“Just nii. Bill ütleb, et ei julge selle pärast pead pakule panna. Ta on uurija olnud vähem kui kaks kuud ja nad ei võtaks teda niikuinii kuulda. Ja ta ei usu, et ka Mike hakkaks šerif Grantile vastu.”
“Sest ta alles tuli siia tööle?”
“Seda ka, aga ta ei ole kindel, kas Danielle ikka on süütu.”
Hannah oli nii šokeeritud, et ei suutnud hetke isegi midagi öelda. Kui ta hääle leidis, siis oli selle kõla karm. “Kas ta on loll või? Ütlesin talle, et Danielle ei suutnuks Boydi tappa!”
“Sa ei saa seda talle pahaks panna, Hannah. Ta ei tunne Danielle’i, nagu meie, ja ta mõtleb ikka veel nagu suurlinna võmm. Võin kihla vedada, et Minneapolises tapavad väga paljud koduvägivalla all kannatavad naised oma mehi.”
“Aga siin on Lake Eden,” tuletas Hannah õele meelde. “Siin käivad asjad teisiti.”
“Ma tean.” Andrea puhus kohvi peale ja võttis ettevaatliku lonksu. “Kuidas su kann kohvi nii kuumana hoiab? Meil on sama kann, aga meie kohv on alati leige.”
“Kas sa täidad selle keeva veega ja lased kannul mõned minutit kuumeneda, enne kui sinna kohvi kallad?”
“Ei, aga proovin seda homme hommikul. Mida me siis esiteks teeme, Hannah?”
“Mille suhtes?”
“Danielle’i suhtes. Meie