Kui kohavahetus oli toimunud ja Lisa oli Hannah’ asemel leti taha asunud, siis istus Andrea töösaare äärde, mantel süles, ja vaatas, kuidas Hannah tõstis kasti toiduaineid, mida vajas hiljem õhtul televisioonis magustoidu valmistamiseks.
Hannah töötas efektiivselt, ta mõõtis vajaminevad kogused välja ja pani need plastkarpidesse. Kui tal oli kõik vajaminev koos, hakkas ta karpe kasti tõstma. Kasti läks karp suhkruga, pool kilo võid ja hakitud urjukke täis kilekott. Hannah lisas veel pätsi viilutatud saia, käsitsikirjutatud retsepti ja sammus külmruumi juurde, et kontrollida, kas tal on piisavalt mune ja koort. Kui ta oli kasti kaanega sulgenud, pöördus ta Andrea poole ja avastas, et õde vaatab teda kummalisel pilgul. “Mis on?”
“Üritasin lihtsalt välja mõelda, mida sa täna õhtul küpsetad.”
“Saiavormi urjukkidega. See oli üks vanavanaema Elsa lemmikmagustoite, aga ta kasutas urjukkide asemel rosinaid. Mulle meeldib see aga urjukkidega rohkem.”
“Mulle ka. Urjukid on palju paremad kui rosinad. Aga mida sa kavatsed siis teha, Hannah?”
“Uudiste ajal ei ole tegelikult piisavalt aega, et saiavormi küpsetada, seepärast valmistan selle varem ja teen kaamerate ees lihtsalt teist vormi. Tegin sama maasika-vahukooretordi biskviitpõhjaga.”
“Ma ei mõelnud seda. Pidasin silmas, mida me Danielle’i suhtes teeme? Peame teda aitama.”
“Ma tean. Aga Bill? See ei meeldi talle kindlasti, kui sa end järjekordse mõrva uurimisega seod.”
Andrea lõi käega. “Tal on nii kiire, et ta ei pane seda tähelegi. Lähme parem Danielle’ile haiglasse külla. Meil on vaja teada kõiki üksikasju, enne kui uurimisega alustame.”
“Sa ei saa teda külastada, Andrea. Rääkisin Mike’ile augu pähe, et ta lubaks mul Danielle’i näha, aga ainult minul.”
“Ma tean. Bill ütles. Kuid Danielle’i palatiust valvab Rick Murphy ja ma tunnen teda juba keskkooliajast. Kui hoian teda jutuajamisega kinni, siis ei saa ta sinu ja Danielle’i sõnu pealt kuulata.”
“Kui oivaline mõte.” Andrea avaldas Hannah’le muljet.
“Aitäh. Lubad mul end seega aidata, eks Hannah?”
Hannah kõhkles veidi ja kulutas Danielle’ile mõeldud küpsisekoti täitmiseks rohkem aega kui vaja. “Bill võib mu maha lüüa, kui sellest teada saab, kuid mul oleks sind tõesti vaja.”
“Suurepärane!” Andrea oli ilmselgelt rõõmus. “Tead mis, Hannah, mulle meeldib väga sinuga koos igasuguseid asju teha. Nii kahju, et meil oli lähedaseks saamiseks vaja Ron LaSalle’i mõrva.”
Hannah mõtiskles õe sõnade üle, kui läks Lisale ütlema, et kohvik jääb Hannah’ ja Andrea äraoleku ajaks tema hoole alla. Oli tõesti kahju, et Hannah’ suhe Andreaga ei olnud loksunud paika enne, kui nad olid hakanud ühiselt oma esimest mõrva uurima. Enne seda oli õdede vahel käinud pidev võistlus ja mõlemad tundsid, et on teineteisest mingil moel halvemad.
Andrea oli populaarsem õde, tal polnud kohtingukaaslastest kunagi puudust. Tema ilu ja väike kasv jätsid temast täiusliku lõpuballi kuninganna mulje, kes tundis end hästi kõigis suhtlussituatsioonides, eriti veel neis, kus osalesid poisid. Andrea oli Delorese noorem versioon ja tema populaarsus tõestas seda. Hannah oli aga rohkem isasse. Ta oli pikk, kiitsakas ja äärmiselt võimekas, kuid õnnetuseks oli tal küljes ka harjumus anda vaba voli oma teravale huumorisoonele. Hannah oli poistele õppekaaslasena või teravaid nalju heitva semuna küllaltki hästi meeldinud, kuid tema pärast ei olnud ühegi teismelise poisi peopesad kohe kindlasti niiskeks tõmbunud. See oli olnud Andrea rida. Bill ütles ikka, et Andrea suudab kõik linnukesed okstelt alla meelitada, ja see oli tõsi. Ning Hannah teadis, et ainus viis, kuidas ta suudaks sama saavutada, oleks võtta kaheraudne, see laadida ja linnud maha lasta.
Kui Hannah pagaritöökotta tagasi tuli, haaras ta nagist oma talvejope ja toidukasti ning pöördus Andrea poole, kellel oli aga kulm kortsus. “Mis nüüd viga on?”
“Sa ei lähe niimoodi haiglasse, ega ju?”
“Mismoodi?” Hannah oli segaduses.
“Selle vana jopenärakaga.”
“See vana jopenärakas oli eelmisel aastal uus,” teavitas Hannah õde. “Ja see on palju soojem kui sinu tobe nahkmantel.”
“Minu mantel ei ole tobe. See on eelmise kuu Vogue’i nahkmantli täiuslik koopia!”
“Vogue’i mantel sobib New Yorki. Siin on Minnesota. Mitte keegi ei kanna voodrita ja vaevu alla põlve mantlit, kui väljas on enam kui kakskümmend kraadi külma.”
“Mina kannan.” Andrea tõmbas mantli selga ja sammus tagaukse suunas. Uksest välja astunud, pöördus ta uuesti Hannah’ poole. “See et väljas on külm, ei tähenda, et tuleb eskimo moodi välja näha. Minu mantel näitab moeteadlikkust.”
“Moeteadlikkus, mille tõttu saavad su sääred külmakahjustuse.” Hannah läks ees auto juurde. ”Kanna selle mantliga siis vähemasti villaseid pükse.”
“Aga see rikuks ju kogu asja ära. No tõesti, Hannah. Sul pole moest ikka õrna aimugi.”
Hannah oli valmis juba õele head-paremat vastu ütlema, kui mõistis, et nad vaidlesid täiesti totral teemal. Ta nägu tõmbus laiale naerule, kui ta auto lukust lahti keeras, rooli taha ronis ja ootas, et Andrea autosse istuks. Võib-olla jäävad nad alati samamoodi nääklema nagu keskkoolis, kuid nende nääklus ei kasva enam suureks riiuks.
Hannah ootas, kuni Andrea oli turvavöö kinnitanud, ja võttis oma sõnad nii heal toonil tagasi, kui suutis. “Unusta, mida ma ütlesin, Andrea. Tean, et mu jope ei ole just väga ilus. Ja nõustun, et mulle tuleks kasuks veidi sinu moeteadmisi.”
“Ja mulle tuleks kasuks veidi sinu praktilisi teadmisi. Täna on väljas palju külmem, kui ma esialgu arvasin.”
“Mul on tekk.” Hannah sirutas käe tagaistmele, et võtta sealt vana vatitekk, mille oli hädaolukordadeks maasturisse toonud. “Võta see ümber, Andrea. Sellel autol kulub soojenemiseks terve igavik.”
Andre võttis teki ja laotas selle üle põlvede. “Aitäh, Hannah. Ehk peaksime mõnikord koos kaubanduskeskusesse minema ja üksteist nõustama.”
See soovitus hõljus hetke jäises õhus. Siis pahvatasid õed naerma, kui nad kujutlesid, millised riiud siis nende vahel lahvataksid, kui nad koos riideid ostma läheksid.
Lake Eden Memoriali haigla asus Cookie Jarist viie miili kaugusel Old Lake Roadil ja jäi kesklinnast küllaltki kaugele. Haigla oli ehitatud kõrgendikule, millelt avanes vaade jäätunud järvepinnale, ning oli Doc Knighti au ja uhkus. V-kujuline tuhaplokkidest hoone oli värvitud rõõmsat kollast tooni ja ümbritsetud noorte mändidega, mis olid istutatud selleks, et kõigist enam kui kahekümnest palatist oleks alati vaade rohelusele.
Hannah sõitis haigla taha ning sisenes parklasse. Sel kellaajal ei olnud parklas eriti palju autosid ja Hannah parkis Doc Knighti uue Ford Exploreri kõrvale. Kaugemate parkimiskohtade ees olid haiglaõdedele ja muule personalile kasutamiseks mõeldud pistikupesade postid, kuid Hannah otsustas, et tal ei ole vaja elektrisoojendit tööle panna. Nad veedavad haiglas maksimaalselt tund aega, tõenäoliselt vähemgi.
“Valmis?” pöördus Hannah õe poole.
Andrea noogutas ja voltis teki kokku. “Ma vihkan haiglaid.”
“Mina ka.” Hannah ootas, kuni Andrea väljus, ja lukustas siis auto. Nad sammusid kõrvuti, haigla ette jõudes tõmbas Hannah lahti raske klaasukse ja nad astusid eeskotta. Nad trampisid jalgu, pühkisid saapad matil lumest puhtaks ja läksid tiibuksest suuremasse vestibüüli.
Külastusajad olid kirjas sildil registratuuri laua kohal. Külastajaid võeti vastu kella