Krislin kobistas juba välisukse juures, kui mulle üks oluline asi meelde tuli. Kiirustasin esikusse ning, olles veendunud, et Ada on oma toas ja seega meie kuuldeulatusest väljas, laususin tüdrukule poolihääli: „Ole poole viieks kindlasti kodus. Ma ei tahaks memme üksi jätta, kui Rolandile järele lähen.Tal on küll parem, aga parem karta kui kahetseda…”
Krislin kibrutas huuli, kuid noogutas siis alistunult pead. „Okei,” ütles ta vanainimeselikul toonil. „Mis seal ikka, ma tulen.”
„Kell on sul ju telefoni peal olemas, jälgi seda kindlasti, eks,” palusin. „Ma helistan sulle igaks juhuks ka, kui aeg hakkab täis saama.”
Krislin lippas minema. Sulgesin vaikselt ukse ja läksin vaatama, mis Ada teeb. Memmest polnud juba tükk aega midagi kuulda olnud ja ma olin tema puhul hakanud kartma sama asja, mida enamasti arvatakse väikestest lastest – et pikema vaikuse korral on enamasti midagi kahtlast toimumas.Ada näis täna küll selgem olevat, kuid ei võinud ju iial teada.
Piilusin memme ukse vahelt sisse ja tõmbasin kohe kergendatult hinge. Ada lamas oma kušettvoodil kirju päevateki all ja magas rahulikult, tuues läbi nina ja pooleldi avatud suu kuuldavale kergeid vilisevaid hingetõmbeid.
Läksin tagasi Samueli juurde. Poiss oli ennast selle aja peale juba mängumatilt üle upitanud ja oma voodi juurde roomanud. Seal ta nüüd istus, üks jalg tagumiku all, ja nätsutas oma punaste pallikestega kõristit, mille põrandalt oli leidnud. Mind nähes pillas ta mänguasja maha ja hakkas rõõmsalt kilkama.Võtsin poisi sülle ja viisin ta endaga koos elutuppa. Seal tõmbusin diivaninurgas kerra ja hüpitasin last oma käte vahel, meenutades samal ajal õudusega taas oma hommikust kõnelust.Tundsin, et ei suuda seda koormat siiski ainuüksi endale hoida, vaid pean kellegagi jagama. Kuid kellega?Vahest peaksin ikkagi Olavile asja ära rääkima? Täna oli teda ilmselt normaalsel ajal koju oodata… Mida ta küll ütleks, kui teada saaks? Tunneks ta mulle kaasa ja oleks toeks või kehitaks vaid õlgu, arvates, et tegemist on mingi tühise naistehädaga? Ei, nii rumal ei saa ta ju ometi olla.Teadsin, et Olavi enda emapoolne vanaisa oli kunagi vähki surnud.
Peale Olavi oli veel ainult üks inimene, kellele teoreetiliselt oma murest võiksin kõnelda. See oli Sonja, minu parim sõbranna, keda tundsin juba keskkoolipäevilt. Mõtlesin, et kui Olaviga rääkimisest mis iganes põhjusel asja ei peaks saama, siis võtangi homme lapsed kaasa ja lähen temale külla. Krislin tuli minuga sinna alati meelsasti ühes, talle meeldis mängida Sonja neljaaastase tütre Mayaga ning joosta ringi suures ja uhkes aias kaunite ilupõõsaste ja roosipeenarde keskel. Sonjal olid nii aed kui ka maja täiesti imekaunid ning õigupoolest meenutas kogu tema senine elukäik täielikku tuhkatriinu lugu.Tegemist oli tavalise, üsna vaesest perest pärit tüdrukuga, kes kutsekoolis fotograafiks õppimise ajal oli tutvunud endast kaksteist aastat vanema jõuka kinnisvaraärimehe Kermoga. Nende kohtumise ajal elas Kermo kesklinnas väikeses poissmehekorteris, ent kooseluplaane punuma hakates oli ta kohe ostnud selle ilusa suure maja Kivimäe roheluse keskel. Pärast lapse sündi jäi Sonja koduseks ning rääkis mulle sageli, et ei pea plaane niipeagi tööle tagasi minna. Esialgu ei suutnud ma alati nii tegusat ja aktiivset Sonjat kuidagi pühendunud koduperenaisena ette kujutada, sest oli ta ju alati rõhutanud, kui väga ta kõiki majapidamistöid vihkab ning kulutab neile nii minimaalselt aega kui vähegi võimalik. Peagi aga selgus, et kogu nende elu oli selles osas vägagi mugavalt ära korraldatud – kolm korda nädalas käis koduabiline, kes kogu maja põhjalikult puhtaks kraamis. Sonja hooleks jäi seega üksnes toiduvalmistamine, aga nii palju kui mina tean, eelistati selles peres enamasti valmistoitu või käidi väljas söömas.
Olin endamisi sageli mõelnud, kas ma kadestan Sonjat või mitte. Mõnes mõttes oli selleks kindlasti põhjust. Ilus suur maja ning majanduslik kindlustatus on ju asjad, mida ilmselt igaüks meist endale sooviks. Ka meie perel oli oma majaköks ja aed ning mina hetkel kodune, kuid meie võimalusi ei andnud Sonja pere omadega mitte võrreldagi.
Samas oli minul olemas töökoht – küll kõigest väikesepalgalise raamatukoguhoidjana, ent siiski –, kuhu kavatsesin pärast lapsepuhkust kindlasti naasta. Pidevalt üksnes mehe rahakotil elamine oleks minu jaoks alandav tundunud, olgugi et tegemist ühe perega. Minu jaoks oli oluline omada siiski vähemalt mingisugust isiklikku sissetulekut.
Aga loomulikult on inimesed erinevad ja Sonjale näis tema elukorraldus hästi sobivat. Pealegi polnud Sonja kaugeltki mingi mandunud kodukana, vaid tõeliselt vahva iseloomuga naine, rõõmsameelne ja hea huumorimeelega. Peale tema polnud mul ühtegi teist sellist sõbrannat, kellele oleksin kõhklematult oma muresid võinud usaldada.Alati jäi kahtlus, et kui midagi räägin, lobisetakse see peatselt teistele edasi. Sonja puhul seda muret polnud.
Vaikust läbistas järjekordne nõudlik helin, seekord oli rahurikkujaks minu mobiil.Asetasin Samueli vaibale ja kiirustasin üle toa, et televiisorilaual lebavat telefoni vastu võtta. Nägin, kuidas pisipoiss mulle innukalt midagi oma keeli seletades järele hakkas roomama.
Vaid üks pilk mobiili punaselt vilkuvale ekraanile kinnitas, et helistajaks on Olavi.
„No tšau.”Teadsin kohe tema häält kuuldes, et midagi on tal nüüd jälle ette tulnud ning ta jõuab koju alles hilisel õhtutunnil.Või siis peab koguni mitmeks päevaks kusagile ära sõitma. Olin juba ammugi õppinud tema häälekõlast sääraseid asju välja lugema.
Muidugi oli mul seegi kord õigus. Juba kuulsin, kuidas ta teisel pool toru närviliselt köhatas. „Kuule, Marten helistas mulle täna – tead küll, see kutt, kellega ma TTÜ ajal ikka kõige rohkem läbi käisin –, kutsus mind õhtul piljardit mängima. Mõtlesin, et läheks. Pole teda mitu aastat näinud…”
Mõtlesin sellele, mida olin tahtnud õhtul temaga jagada. Ühtäkki oli see tahtmine täielikult kadunud ja seepärast ei tundnud ma isegi erilist nukrust, et olin taas kord sunnitud veetma õhtu laste ning üha enam raugastuva vanainimese seltsis. Mis seal ikka!
„Tee, mis tahad,” sõnasin Olavile üsna ükskõiksel toonil. „Kui tahad, siis muidugi mine.”
„Sa pahane ei ole?” Nüüd näis, otsekui tunneks mees ennast kergelt süüdi. See oli mulle üllatav, sest terve nädalavahetuse olime ju teineteisega mossitanud ning alles täna hommikul hakkasime taas enam-vähem normaalselt suhtlema.Või sai ta kusagil südamepõhjas ikkagi aru, et pole päris õige asi meie pere probleemide eest ära põgeneda ja kõik pidevalt üksnes minu kaela jätta?
„Mis mul ikka pahane olla. Seda enam, kui sa pole oma sõpra ammugi näinud.”
„Kuidas memmel täna?”
„Tal on natuke parem,” kostsin samuti nagu ennist Krislinile. „Aga see ei tähenda muidugi miskit. Ühel hetkel on ta mõistlik, järgmisel jälle… Krislin läks naabritüdruku juurde, palusin, et ta tuleks selleks ajaks koju, kui Rolandi järele pean minema.”
„Aa, no siis on teil ju kõik korras.” Ma lausa kuulsin, kuidas mees kergendatult hinge tõmbas. „Ja ega ma nüüd päris hilja peale ka ei jää, homme ju tööpäev.”
Me lõpetasime kõne ning ma kükitasin Samueli kõrvale vaibale maha. Lapsel oli õnnestunud televiisorilaua vahelt välja koukida üks harilik pliiats ning loomulikult oli see tal otsemat teed suhu rännanud.Võtsin pliiatsi ettevaatlikult ära ja püüdsin vältimatut kisa ennetada sellega, et haarasin poisil jalgadest kinni ja kõigutasin teda edasi-tagasi. Olime sellist mängu kunagi beebikoolis õppinud ning Samuel nautis seda väga. Nüüdki läks mu kavalus õnneks – pliiatsi kaotuse pärast vedas poiss küll juba suu viltu, kuid kõlgutamise peale ununes mossitamine kohe ja juba lagistaski ta rõõmsalt naerda.
Vaatasin oma lustivat pisipoega ja lootsin endamisi nukralt, et ta iialgi ei saa teada valusat tõde – nimelt seda, et tegelikult on temalgi oma osa selles, et Olavi nii vähe aega kodus tahab veeta. Pinged ja võõrandumine meie vahel polnud tingitud üksnes Ada