Ja nüüd siis oli kõikidele nendele probleemidele lisandunud veel üks, mis suuruselt ületas endised vähemalt kümnekordselt, kui mitte veelgi rohkem. Mul oli vähk. Ma ei teadnud veel, kui kaugele see oli arenenud.Võimalik, et kasvaja oli juba päris suur. Ja vaatamata arsti julgustavatele sõnadele mõtlesin ma taas, et võin olla koguni suremas.
3
OLIN AUTOGA KRISLINI KOOLI JUURDE JÕUDNUD JA PARKISIN SELLE peaukse lähedale. Samuel tegi häält, kuid selja taha kiigates märkasin, et poiss ei ole siiski veel ärganud, vaid joriseb lihtsalt läbi une. Mida nii pisikesed küll unes võisid näha?
Krislinit polnud veel näha. Koolimaja õu oli veel päris tühi, kui mitte arvestada kahte naisterahvast, ilmselt samuti mõne lapse ema, kes seisid üsna peaukse juures ja vestlesid omavahel elavalt žestikuleerides.
Ma nõjatusin vastu istme seljatuge ja libistasin käega üle oma vasaku rinna.Tundsin selgesti tükki otse südame kohal, see oli kõva ning umbes pingpongipalli suurune. Olin selle esmakordselt avastanud umbes kaks kuud tagasi, vahetult pärast seda, kui olin lõpetanud Samueli rinnaga toitmise. Küllap oleksin pidanud siis otsekohe arsti juurde tormama, kuid ma ei teinud seda. Püüdsin ebameeldivat visiiti edasi lükata, otsides selleks üha uusi ja uusi põhjusi. Lootsin sisimas vist mingile imele, et tükk iseenesest ära kaob. Seda aga loomulikult ei juhtunud, vastupidi – see näis iga päevaga suuremaks muutuvat. Lõpuks ei julgenud ma enam kauem oodata ega mingeid absurdseid imesid loota. Mul ei jäänud muud üle, kui ennast kokku võtta ja lasta uuringud ära teha.
Ja nüüd olid need tulemused siis käes…
Koolimaja uks paiskus valla ning õue jooksis kaks pisikest poissi, ranitsad seljas. Neile järgnes kamp samaealisi tüdrukuid, nende hulgas ka minu tumeda hobusesabaga Krislin.Vaatasin teda ja tema rõõmsalt sädistavaid sõbrannasid ning soovisin sel hetkel üle kõige olla ka ise üks nende eakaaslastest.Tahtsin, et ka minul oleks suurimaks mureks see, kas vanemad ikka peavad oma lubadust nädalavahetusel loomaaeda või kinno minna või kas saan sünnipäevakingiks just selle kauaigatsetud nuku.
Krislin märkas mu autot ja kepsles heatujuliselt lähemale. Muidugi oli tal põhjust rõõmus olla – ikkagi viimane koolipäev ju! Esimene kooliaasta oli edukalt selja taha jäänud, homme tuli tal üksnes aktusele ja tunnistuse järele tulla.
„Tšau, emme,” sädistas tüdruk ennast auto tagaistmele väikevenna hälli kõrvale sättides.Ta oli oma vanuse kohta pikka kasvu ning sestap ei vajanud turvaistet ega istmekõrgendust juba peaaegu aasta aega. „Kas ootasid kaua juba?”
„Ei-ei, just jõudsin.” Olin päikeseprillid ette pannud, kuna kartsin, et vastasel juhul võib laps mu ikka veel punetavatest silmadest aru saada, et midagi on lahti. See veel puuduks! Püüdsin rääkida rõõmsa ja loomuliku tooniga, kuid tundsin sellegipoolest muret, et ei suuda oma terase ja kohati varaküpse loomuga tütart ära petta.
Krislin tegi magavale Samuelile pai, sulges siis oma turvavöö ja sättis ennast mugavalt istuma. Olin juba kooliõuelt välja tagurdanud, kui märkasin, et ta mind uurivalt silmitseb. Hingasin vargsi sügavalt sisse ja hammustasin huult.Tüdruk oli siiski midagi märganud!
Ja juba ta laususki tõsiselt: „Tead mis, emme?”
„Noo?” Olin päris veendunud, et nüüd tahab Krislin teada, mis mul viga on.
„Me arutasime just tüdrukutega, kellel on kõige ilusam ema. Igaüks pakkus oma ema, aga kõik leidsid, et sina oled kindlasti üks kõige kenamatest.Tead, kui uhke tunne mul oli!”
Üllatusin nende sõnade peale nii, et oleksin äärepealt punase tule alt edasi sõitnud. See oli küll viimane, mida ma Krislinilt kuulda oleks oodanud, eriti praeguses olukorras, kus olin näost ikka veel surnukahvatu, silmad punased, juuksed kammimata ja seljas juba päevinäinud hall teksakleit.Tegelikult ei pidanud ma end ka tavaolukorras eriliseks kaunitariks.Vähemalt ei saanud minu puhul kindlasti rääkida mingist klassikalisest ilust. Mu nina oli selleks liiga kreekapärane ja mulle endale näis, et kergelt kongus, samuti polnud mul pikki heledaid kiharaid, mida ikka ilusaimate naistega seostatakse – mu juuksed olid küll paksud ja tihedad, ent üsna lühikesed, peaaegu süsimustad ja kähardusid ainult otstes. Ja silmad polnud mul haldjalikult sinised, vaid hoopis hallikasrohelised. Ka olin oma saja viiekümne kaheksa sentimeetriga kaugelt liiga lühike ja üldse igatpidi ülemäära pisike.
Sellegipoolest valmistasid Krislini siirad sõnad mulle suurt rõõmu. Kuulda midagi säärast niivõrd masendaval päeval pakkus tohutul määral lohutust.
„Selles on sul õigus, et iga lapse jaoks on just tema ema kõige ilusam ja parem,” ütlesin tüdrukule. „Ja ega ilu pole kõige tähtsam – vahel võib mõni vähem nägus ema olla palju toredam ja hoolivam kui teine, kes näeb superhea välja.”
Krislin vaikis hetke ja küsis siis: „Kuidas memmel täna on?”
See küsimus ei tekitanud minus vähimatki imestust. Mu kaheksa-aastane terane tütar oli juba ammugi aru saanud, et vanavanaemaga pole asjad just korras.Tüdruk päris korraliku šoki, kui jõudsime tol pliidikärsatamise päeval koju ning terve maja oli paksult suitsu täis. Samal õhtul oli ta nutnud ja pärinud mu käest, miks vanamemm ometi selliseid asju teeb. Eks ma siis püüdsin lohutada ning selgitasin, et memm ei soovi meile halba, ta on lihtsalt väga vana ja haige ning sellised inimesed ei kontrolli alati oma tegusid. Sisimas oleksin aga tahtnud murduda ja tüdrukuga koos selle kõik endast välja nutta. Muidugi polnud see võimalik.
Ma olin ju ema! Pidin olema tugev, kindel ja rahulik, nagu üks õige emalik ema ikka.
„Memmel on täna parem,” vastasin. „Ta on päris endine – tahtis sulle lõunaks kartuleid praadida, aga ütlesin, et ta ei näeks vaeva. Sa ju kindlasti just sõid koolis?”
„Jah, mul on kõht täitsa täis,” kinnitas Krislin. „Aga hea, et ta täna tervem on.”
Selle aja peale olime juba maja ette jõudnud.Tegin värava lahti ja ajasin auto aeda, ise samal ajal hirmuga piiludes, ega ometi ukse vahelt taas suitsu ole immitsemas. Kuid ei, kõik oli vaikne ja rahulik. Nägin Ada nägu köögikardina vahelt piilumas – see oli nii tema moodi. Juba aastaid oli ta samamoodi vargsi aknast piilunud, kui keegi koju saabus.
Toas jooksis Krislin kohe televiisori ette. Nii tema kui ka Roland olid parajad telekafanatid ning kuigi see polnud minu arust sugugi tervislik ega hea, ei olnud mul aastatega õnnestunud seda harjumust kummastki välja juurida. Õnneks olime vähemasti saavutanud kokkuleppe, et üle kahe tunni päevas televiisori ees ei istuta.
Samuel oli autost väljatõstmise peale ärganud ja vajas nüüd nii söötmist kui ka mähkmevahetust.Temaga tegelemise ajal tundsin end jälle halvasti – pooleteise tunni eest läbielatu tõusis taas elavalt silme ette. „Me peame teiega uue visiidi aja kokku leppima.Tulemused ei olnud kahjuks head.” Asetasin Samueli pehmele mängumatile, kus poiss ennast otsekohe käpukile ajas ja kärmelt oma ees lebava lemmiklelu, pehmest kummist koerakese poole roomama hakkas. Poja naljakat askeldamist jälgides tõusid mulle taas pisarad silma. Kas ma üldse näen teda ja suuremaid lapsi üles kasvamas?
Elutoas helises telefon. Äigasin silmad kiiresti kuivaks, kuid Krislin oli juba minust