Liblikasonaat. Ketlin Priilinn

tiiru naabruskonnas. Adat polnud kusagil.

      Kuhu ta ometi võis minna? Ja miks, jumal küll, miks? Ta ei paistnud ju sel hommikul sugugi segasena, sai jutust aru ja puha… Kuid järelikult oli mingi hoog talle ikkagi peale tulnud, ilmselt ootamatult ja järsult. Ada ei käinud juba aastaid kusagil ise jalutamas ega poes.Ta ütles ikka, et mis temal, vanainimesel, vaja tänava peal koperdada. Olime teda vajadusel alati autoga viinud, nii sugulastele külla, arsti juurde kui ka igale poole mujale, kuhu tal tarvis oli minna.