Seisin mõnda aega vaikides. Mu isa lasi hea õpetajana mul vaikida, kuni erisused jõudsid pärale. Lõpuks virgusin tardumusest ja tähendasin: „Nii et mina õpin mänge mängides ja Andy õpib lugedes.”
Isa noogutas jälle. Ta pidas põgusa pausi ja seletas siis: „Meie koolisüsteem paneb suurt rõhku akadeemilisele ehk üldhariduslikule intelligentsusele. Seega, kui öeldakse, et kellelgi on kõrge IQ, siis mõeldakse kõrget akadeemilist ehk üldhariduslikku IQ-d. Praegune IQ test mõõdab peamiselt isiku verbaalset IQ-d ehk tema lugemis- ja kirjutamisoskust. Seega vormiliselt on kõrge IQ-ga isik inimene, kes õpib kiiresti lugedes. See ei mõõda isiku kogu intelligentsust. Nii et see IQ ei mõõda isiku kunstilist IQ-d, füüsilist IQ-d ega isegi matemaatilist intelligentsust, mis on kõik õiguspärased intelligentsused.”
Mina jätkasin: „Seega, kui mu õpetaja ütleb, et Andy on geenius, siis tähendab see seda, et tema õpib lugedes paremini kui mina. Ja mina õpin paremini tegutsedes.”
„Jah,” kinnitas isa.
Seisin jälle hetke järele mõeldes. Hakkasin tasapisi taipama, kuidas see uus infokild minu kohta käib. „Nii et peab leidma õppimisviise, mis sobivad minu õppimisstiiliga kõige paremini,” ütlesin lõpuks.
Isa noogutas. „Sa peab ikka õppima lugema, aga tundub, et sa õpid kiiremini tegutsedes kui lugedes. Andyl on mõningane probleem selles osas, et ta oskab lugeda, kuid ei oska teha. Tal võib tekkida tegelikus elus nii mõnestki küljest suuremaid raskusi kohanemisega kui sinul. Tal läheb hästi, kui jääb akadeemilisse või teadusmaailma. Ja sellepärast ongi tal raskusi pesapalliväljakul või teiste lastega suhtlemisel. Sellepärast ongi minu meelest tore, et sina ja su sõbrad lubate tal oma spordimeeskonda kuuluda. Te õpetate talle asju, mida kooliõpik ei õpeta – aineid ja oskusi, mis on tegelikus elus edu saavutamiseks väga olulised.”
„Andy on väga hea sõber,” ütlesin. „Aga ta eelistab lugeda, mitte pesapalli mängida. Ja mina eelistan pesapalli mängida, mitte lugeda. Nii et see tähendab, et tema on targem klassis, sest tema õpib seal paremini. Kuid see ei täheda, et ta on targem kui mina. Tema kõrge IQ tähendab, et ta on andekas lugemise teel õppimises. Nii et mina pean leidma viisi, kuidas kiiremini erisusi märgata, et saaksin kiiremini õppida – viisil, mis on minu puhul kõige kasulikum.”
Paljunda jagamise teel
Mu pedagoogist isa naeratas. „Õige suhtumine. Leia viis, kuidas kiiresti erisusi näha, ja sa õpid kiiresti. Ära unusta kunagi, et loodus paljuneb jagamise teel,” seletas ta. „Täpselt nii, nagu rakk paljuneb pooldudes, teeb seda ka intelligentsus. Kui me jagame kaks kaheks, saame neli, ja meie intelligentsus paljuneb … paljuneb jagamise teel. Seda nimetatakse õppimiseks kvantmudeli, mitte lineaarse mudeli järgi.”
Noogutasin, saades aru, kuidas õppimine muutub kiiremaks, kui selgitan välja, kuidas ma õpin kõige paremini. „Kui ma alles hakkasin pesapalli mängima, teadsin ma vähe,” ütlesin. „Aga varsti sain ma selgeks, mis vahe on väljalöömisel, kodujooksul ja pallija jooksul. Kas sa seda mõtlesidki, kui rääkisid intelligentsuse suurendamisest jagamise teel ehk peenemate erisuste nägemisest?”
„Täiesti õige,” vastas isa. „Ja mida rohkem sa seda mängu mängid, seda rohkem avastad uusi ja peenemaid erisusi. Kas sa muutud paremaks, mida rohkem sa õpid?”
„Jah,” ütlesin. „Kui hakkasin alles pesapalli mängima, ei suutnud ma isegi pallile pihta saada. Nüüd oskan stopparit, venitada, madalalt lüüa või kodujooksu jaoks piirdeni lüüa. Kas tead, et olen löönud sel aastal kolm kodujooksu?” küsisin uhke naeratusega.
„Jah, ma tean,” kostis isa. „Ja ma olen sinu üle väga uhke. Ning kas sa saad aru, et paljud inimesed ei tea, mis vahe on stopparil ja kodujooksul? Neil pole aimugi, millest sa räägid, ja loomulikult ei oska nad seda teha, millest sa räägid.”
„Nii et mu pesapalli-IQ on päris kõrge,” sõnasin naeratades.
„Väga kõrge,” kinnitas isa. „Täpselt nii nagu Andy akadeemiline IQ on tõsiselt kõrge, see-eest ei oska tema pesapalli lüüa.”
„Ära mitte räägigi,” tähendasin. „Andy võib küll teada, mis vahe on stopparil ja kodujooksul, aga ta ei saa kummagagi hakkama, isegi kui see oleks elu ja surma küsimus.”
„Ning selles seisnebki ainult akadeemilise IQ järgi isiku üle otsustamise probleem,” tähendas mu pedagoogist isa. „Kõrge akadeemilise IQ-ga isikud ei saa sageli tegelikus elus hästi hakkama.”
„Aga miks?” tahtsin teada.
„See on hea küsimus, millele ma ei oska õigesti vastata. Arvatavasti peitub põhjus selles, et pedagoogid keskenduvad peamiselt vaimsetele oskustele, mitte vaimsete teadmiste muutmisele füüsilisteks oskusteks. Arvan ka, et meie, pedagoogid, karistame inimesi vigade tegemise eest, ja kui sa kardad eksida, kaob tahtmine üldse midagi teha. Me paneme hariduses liiga suurt rõhku kõige õigesti tegemisele ja hirmule eksimise ees. Just hirm eksimise ja rumala mulje jätmise ees on need, mis takistavad inimesi tegutsemast, aga lõppkokkuvõttes õpime me kõik tegutsedes. Kõik teavad, et me õpime vigade kaudu, ent koolisüsteemis karistatakse õpilasi liiga paljude vigade eest. Haridusmaailm kubiseb inimestest, kes oskavad pesapallist põhjalikult rääkida, kuid ei oska seda ise mängida.”
„Seega, kui meie õpetaja ütleb, et Andy on geenius, kas see tähendab siis, et ta on parem kui mina?”
„Ei,” vastas isa. „Kuid tal on koolis kergem õppida kui sinul, sest tal on geeniuse tasemel lugemisoskus. Aga spordiväljakul õpid sina kiiremini kui tema. Ainult seda see tähendabki.”
„Nii et kõrge IQ võib tähendada ainult seda, et tema õpib kiiremini lugedes, kuid see ei tähenda, et mina ei suuda õppida sama palju, kui tema teab,” arutlesin, otsides suuremat selgust. „Ehk teisiti öeldes: ma suudan õppida midagi, kui tahan seda õppida. Kas on nii?”
„Just nii,” kinnitas isa. „Haridus on suhtumine, ja kui sul on niisugune positiivne suhtumine õppimisse, läheb sul hästi. Kuid kui sul on kaotaja suhtumine või ületamatu suhtumine õppimisse, ei õpi sa kunagi midagi.”
Tõmbasin oma tagataskust pesapalliajakirja välja. See oli kulunud ja räbaldunud. „Mulle meeldib seda ajakirja lugeda. Ma võin öelda sulle kõikide mängijate tulemused, pallimise keskmised ja palgad. Aga kui ma seda ajakirja klassis loen, võtab õpetaja selle ära.”
„Ja õigesti teeb,” sõnas isa. „Aga ta peaks innustama sind seda kooliväliselt lugema.”
Noogutasin. Lõpuks sain ma aru, miks Andyl on kõrgem IQ. Aga mis kõige tähtsam, ma sain teada, kuidas ma õpin kõige paremini. Sellel päeval sain teada, et ma õpin kõige paremini kõigepealt tegutsedes ja siis selle kohta lugedes. Näiteks, mida rohkem ma pesapalli mängisin, seda rohkem tahtsin selle kohta lugeda. Aga kui ma seda ei mänginud, polnud mul ka huvi selle kohta lugeda. Niisugune õppimisviis töötas minu puhul kõige paremini. Just sel viisil õppisin kogu ülejäänud elu. Kui ma proovisin kõigepealt midagi teha ja mul tekkis selle vastu huvi, oli ka põnev selle kohta lugeda. Ent kui ma ei tegelnud asjaga kõigepealt füüsiliselt või sain millegi kohta ainult lugeda, tekkis mul harva huvi ja seetõttu ei tahtnud ma selle kohta lugeda. Kümneaastase kohta olin selleks päevaks küllalt õppinud. Mu keskendusmisvõime oli ammendatud. Haarates pesapallikinda ja – kurika, siirdusin uksest välja, et pespalli osas peenemaid erisusi otsida. Mul oli tarvis pesapalli IQ-d parandada ja parim viis selleks oli seda mängida. Pealegi teadsin, et kui ma ei harjuta, võidakse Sipelgas Andy meeskonnas minu asemele panna.
See üks seletus mu pedagoogist isalt oli peamine põhjus, miks ma lõpetasin keskkooli ja pidasin vastu väga karmis range õppekavaga riiklikus sõjaväeakadeemias. Tänu kõnealusele seletusele mõistsin, et kõrge akadeemilise IQ puudumine ei tähendanud veel seda, et ma pole tark. See tähendas üksnes, et pean leidma õppimisviisi, millest on mulle kõige rohkem kasu. Ilma selle