Meie äri on nii tasuv, et oleme pakkunud kapitali suurendamiseks hüpoteegivahendajale krediidivõimalust ning saame selle abil osta veel kaks selvepesulat, mille seadsime eesmärgiks kahe aasta pärast. Tänasest arvestades viie aasta pärast saame säilitada oma elustiili ja käime tööl ainult siis, kui tahame.
Praegu soovib George vähendada oma reisimist. Kakskümmend viis aastat järjest on ta igal esmaspäeval lahkunud ja igal reedel saabunud. Et ta veel pensionile jääda ei soovi, tahab ta rohkem tegelda oma tööga, mille on endale valinud. Oleme ikka oma armastatud kodus, kuid tegime seal mõned muudatused. Näiteks vahetasime oma kalli auto väiksema maastikuauto vastu, mida kasutatakse selvepesula varustamiseks, ning võitsime sellega 300 dollarit kuus.
Meie lapsed reageerivad
Meie kahekümne seitsme aastane poeg hakkas meie tegevuse vastu huvi tundma. Viisime talle ülikooli ajal, kui ta hakkas juba kinnisvaraagendiga rääkima rendikinnisvara ostmisest, ühiselamusse mängu RAHAVOOG 101.
Meie kahekümne kolme aastane tütar, vaadanud, mida me teeme, küsis mängimiseks vennalt RAHAVOO mängu. Nad räägivad vennaga koos kinnisvarasse investeerimisest.
Minu ja George’i olukord on erinev. Meie taustaga ja vanuses on raske sammu pidada, sest see nõuab pika aja jooksul välja kujunenud harjumuste ja vaadete muutmist. Me olime muutuste suhtes skeptilised. Meie seisukohaks oli: „Näidake meile, et see on võimalik.” Tundus, et sotsiaalhoolekanne ootab meid, kuid vaadates oma vanemaid elamise nimel rabelemas, avas see meie silmad. Oma vanematega võrreldes saame muidugi suurepäraselt hakkama. Arvasime, et tegime õigesti raha säästes. Õnnetuseks kaotasime aktsiaturul viimase kahe aasta jooksul kuuekohalise summa. See oli higi ja vaevaga raskelt teenitud raha.
Tõtt öelda värises mu käsi selvepesula ostutšekile allkirja kirjutades. Kuid pärast esimese kirjutamist on iga järgmine lihtsam. Teadmine, et me ei sõltu ei oma lastest ega sotsiaalhoolekandest, annab meile suurepärase kindlustunde. Mõne aasta pärast, kui George saab kuuekümneseks, on meil kõik korraldatud. On tõesti hea tunne ise oma saatust juhtida. Olen terve elu töötanud teiste inimeste heaks ja aidanud neil raha teha, kuid see raha on minu oma. Olin just kohaliku väikse liiga (ingl.k. Little League – Tõlk.) meeskonna (üks George’i ja minu kirgedest) sponsor. Nii hea tunne on midagi ühiskonnale tagasi anda. Mulle meeldib näha meie selvepesula nime laste särkidel ja mänguväljakul lehvival lipul.
Kui olete viiekümnendates aastates ja arvate, et ei suuda muuta oma suhtumist rahasse ja võimalustesse, uskuge mind – te suudate. Kui olin Rikka Isa jutust mõistnud, et võime tõepoolest osta endale äri, mis annab meie ülalpidamiseks igakuise rahavoo, olin valmis astuma sellele lavale ja kinnitama Madison Square Gardenis rahvahulgale, et seda suudavad ka nemad, kui mina seda suutsin.
II osa
Kus te olete olnud, kuhu võite jõuda
Minu rikas isa näitas mulle, et on võimalik muuta suhtumist rahasse.
Tean, et raha on väga tundlik jututeema. Rahaga toimetulek tekitab inimestes erutust, hirmu või palju teisi emotsioone. Seega ei pane mind imestama, kui inimesed räägivad mulle sellest, kuidas Rikka Isa kogemused mõjutasid nende emotsioone. Kuidas rahaasjad mõjutasid nende perekonna tundeid, olenemata sellest, kas nendega tegeldi või neid välditi. Hirm rahaga valesti ümberkäimise pärast, probleemid raha liigse omamise ja teistest võõrdumise või ebakompetentsena tundumise pärast.
Neist rahaga seotud vastuolulistest tunnetest ülesaamine on sageli raske. Rikka Isa teadmisi kasutades muutsid need inimesed oma tundeid raha suhtes ja seega ka iseennast, sest õppisid oma rahaasju juhtima. Selle asemel, et lasta rahal ennast juhtida, võtsid nad oma raha enda hoolde. Olenemata oma taustast, suutsid nad saavutada rahalise vabaduse.
Saage tuttavaks David Lukasega. Ta elab Arkansases ja tunnistab ausalt kindlustunde puudumist rahaasjades. See aga ei peatanud teda, kui ta sai teada, milleks on õige abi korral võimeline. Davidi jaoks muutis finantsteadmiste omandamine kõike. Tema lugu inspireerib igaüht, kes on kunagi tundnud, et ei suuda teha midagi, rääkimata siis finantsturvalisuse jaoks varade kindlustamisest.
Washingtoni osariigist pärineval, maal elaval Valerie Collymore’il on jutustada oma lugu. Nii minu vaene kui ka rikas isa rääkisid palju haridusest ja sellest, kui oluline on poistel ja tüdrukutel koolis käia ning õppida ametit või erinevaid oskusi. Oma panuse andmine ühiskonna heaks oli vajalik. Õpilased ei saanud aga finantsharidust, sest seda koolis ei õpetatud. Seega jäid paljud inimesed ohtlikku finantsolukorda. See juhtus ka Valeriega.
Meditsiini alal kõrgelt haritud, tunnistab ta siiski, et püüdis vältida rahaga tegelemist, kuna kartis teha vigu. Talle Rikka Isa poolt kätte juhatud tee viis teda raha kartmiselt selle üle kontrolli omamiseni. Tema eesmärgiks on turvalise finantstuleviku planeerimine endale ja oma perele ning ta on otsustanud selle saavutada.
Reed Schweitzer Indiana osariigist pakub meile oma lugu. Tunnistades oma mõistmatust raha suhtes, elas ta läbi rea rahalisi tõuse ja mõõnu, enne kui leidis Rikka Isa juhised. Pärast Rikka Isa materjalide lugemist hakkas ta nägema selliseid võimalusi, millest ta enne midagi ei teadnud, ning hankima varasid oma tuleviku ülesehitamise tarvis.
Te kohtute ka Põhja-Carolina osariigis elava Dan McKenziega. Meil on temaga ühine lapsepõlvemälestus. Nii tema isa kui ka minu vaene isa tundsid, et raha on kõige halva alus maailmas. Lugedes „Rikast Isa”, veendus Dan oma rahaga seotud tunnete ja varade muretsemise vajaduse õigsuses. Lugege Dani lugu, kui olete üles kasvanud veendumuses, et kurjus ja raha on ühenduses ning seetõttu tuleb raha vältida. Ta paljastab rahalise vabaduse tõelise tähtsuse – kõik hea, mida sellega teha saab, ja tagasiandmise olulisuse.
Neljas peatükk
Usalduse loomine: ainult üks kinnisvaratehing korraga
Arkansase osariigis Jacksonville’is üles kasvades ei olnud mul kogu keskkooli vältel eriti usku oma võimetesse millegagi hakkama saada. Et mul traditsiooniliste ainete õppimine eriti hästi ei läinud, ei olnud mul ka mingit motivatsiooni edu nimel eriliselt pingutada.
Kaks aastat tagasi aga, olles saanud kahekümne viie aastaseks ja täiesti rahatu, leidsin motivatsiooni finantshariduse omandamiseks pärast seda, kui olin kuulanud linti, mille andis mulle üks võrkturunduse firmas töötav sõber. Seda autos kuulates köitis Robert Kiyosaki minu tähelepanu. Tundsin, et ta räägib just minuga. See oli nii mõistlik, mida ta ütles. Osta varasid. Vähenda kohustusi. Need olid täiesti saavutatavad eesmärgid. Ma suutnuksin seda teha. Tahtsin õppida, kuidas. Mind on kinnisvara alati huvitanud ning nüüd hakkasin aru saama, et kinnisvarasse investeerimine loob võimaluse kindla finantstuleviku ehitamiseks.
Paari kuu jooksul lugesin nii palju kinnisvarainvesteeringuid puudutavaid raamatuid, kui võimalik, ning kuulasin lisaks linte. Vähehaaval hakkasin nägema mitte ainult seda, kuhu ma minna tahan – minu eesmärk oli investeerida kinnisvarasse –, vaid ka seda, kuidas sinna jõuda. Mind haaras tegutsemistuhin. Mosaiikpildi tükid asusid oma kohale. Oma vastleitud otsustusvõimele ja omandatavatele õppetundidele toetudes tundsin, et minu edu saavutamise soov oli suurem hirmust ebaõnnestumise ja tundmatu ees. Lõpuks sain aru, et mitte midagi tegemise tulemus on alati saavutamata edu. Millegi tegemine tähendas oma hirmudest jagusaamist ja nende suunamist finantsvabaduse saavutamise viiside leidmiseks.
Viimase pooleteise aasta jooksul olen investeerinud jämedalt arvestades 185 000 dollarit oma pankuri raha kinnisvarasse, mille väärtus on tõusnud 225 000 dollarini. Mulle kuuluvad lisaks isiklikule kolme magamistoaga majale ja ühe magamistoaga korterile kaks kahe magamistoaga kahepereelamut ja üks kolme magamistoaga kahepereelamu, kokku kaheksa rendiühikut. Minu investeering kõigi nende kinnisvaraobjektide ostmisel oli minimaalne – 2000 dollarit ja minu rahavoog kuus on umbes 1500 dollarit.
Nii hämmastav, kui see ka ei tundu,