Ma olen kahekümne seitsme aastane. Seda on raske sõnades kirjeldada, kui hea tunne on omada kontrolli oma finantssaatuse üle. Samas on ergutav teada, et minu sissetulek ei sõltu kellestki teisest peale minu. Ma küll ei tea, mis oleks veel parem enesekindluse tõstmise vahend.
Viies peatükk
Erinev haridus
Umbes kolm aastat tagasi jõudsin rahalises mõttes ristteele. Nägin enda ees kahte valikut. Võisin jätkata vaevaliselt roomates mööda aeglast majanduspoole teed, mida olin käinud terve elu. Olin püsinud sellel üherajalisel teel, sest hirm näida finantsalal rumalana kaalus üles minu soovi finantsalal targaks saada. Teiseks võimaluseks oli kiirust suurendada ning pürgida finantskiirteele, kus rahaasjades taiplikud ja jõukad inimesed tüürisid oma kiireid autosid, teades täpselt, kuidas nad jõuavad sinna, kuhu tahavad jõuda.
Super-finantskiirtee ahvatles, kuid olin toppama jäänud pealesõiduteele. Mul oli tarvis midagi enamat kui tõuget. Hädavajalikuks osutusid uus kütuseallikas ja minu unistuste maailma viivaid teid tutvustav kaart.
Sellele ristteele paiskas mind huvitav sündmus. Elasime perega Denveris, kus olin puutunud kokku heategevusliku jaotamisega. Vabatahtlikuna töötades puutusin kokku paari inimesega, kes olid oma tagasihoidliku haridusliku tausta suhtes värskendavalt avameelsed. Nad ei arvanud end olevat intellektuaalselt eriti andekad. Kuid olid vaatamata sellele väga jõukad.
Neid inimesi jälgides ja kuulates sain aru, et peale kõrgete kraadide hariduses on olemas veel teinegi tarkuse vorm. Tunnistan, et sellest arusaamine viis mind tõeliselt endast välja. Mõistsin, et on teisigi õppetunde, mida õppida, mis ei haaku sugugi sellega, mida nii hästi teadsin: astmed, kraadid ja diplomid, mis pidanuksid kindlustama rahaliselt turvalise olemise. Mind haaras tugev soov täiesti erineva eluviisi järele – eluviisi järele, mis ei sõltu palgast. Hakkasin nägema teed, kuidas saavutada oma eesmärki, tunda naudingut perekonnaga koosolemisest, teenida ühiskonda ja püüelda isiklike eesmärkide poole samal ajal kindlustades oma finantstulevikku.
Hakkasin uskuma, et ka mina suudan saavutada rahalise kindlustundega kaasneva meelerahu. Tahtsin leida võimaluse täiesti uuel viisil targaks saada. Teadvustades endale seda võimalust, hakkasin otsima vajalikku informatsiooni. Mäletan end mõtlevat ütlusele, et õpetaja ilmub, kui inimene on valmis õppima.
Varsti pärast seda, ühel minu sagedastest otsingutest kohalikus raamatupoes, leidsin raamatu „Rikas isa, vaene isa”. Seda lugedes valdasid mind üksteise järel erinevad tunded. Kõigepealt lahvatas välja valu, sest olin sunnitud vastu seisma kõigile neile rumalatele kommetele, mida harrastasin. Seejärel tundsin kergendust, millele kiiresti järgnes erutus. Mõistsin, et see raamat mitte ainult ei näidanud mulle väljapääsu minu loodud finantssegadusest. See näitas mulle ka võimalusi minu rahaga seotud unistuste täideviimiseks, peamiselt uue mõtlemis- ja käitumisviisi omandamise kaudu. Sain aru, et igaüks võib kasutada neid õppetunde omal moel. Minu jaoks tähendas see eelkõige teabe rakendamist abikaasa, tütarde, ema ja tulevaste lapselaste hüvanguks. Edaspidi võisin siis neid õppetunde teiste heaks rakendada ning see tunne täitis mind rõõmuga.
Selle raamatu lugemine andis mulle julgust proovida saavutada midagi paremat nii rahaliselt kui ka emotsionaalselt.
Suurepärane haridus ulatub ainult teatud piirini
Minu olukord võib tunduda imelik, kui ütlen, et olen arst ja minu eriala on lastemeditsiin. Veelgi enam – olen abielus sisehaigustele spetsialiseerunud arstiga. Kohtusime esimesel koolinädalal New Yorgis Columbia ülikooli juures asuvas arstide ja kirurgide väljaõpet teostavas kolledžis. Minu perekonnas oli haridusel alati väga oluline koht. Isa vanematel oli sel ajal afroameeriklaste kohta väga haruldase saavutusena magistrikraad. Meie abikaasaga, olles neljakümnendates, rõhutasime pidevalt oma kahele teismelisest tütrele hea hariduse olulisust.
Vaatamata aga oma akadeemilistele saavutustele, meie laste heale tervisele ja õnnele, heale sissetulekule (võrreldes sellega, mida meie vanemad teenisid), rahuldust pakkuvale ühiskondlikule tegevusele ja helgele tulevikule, teadsin, et puudub ülioluline osa. See oli pikaajalise finantsturvalisuse tunne.
Elasime abikaasa ja tütardega mugavalt. Kulutasime osa oma sissetulekutest kodu korrastamise, reisimise ja ilusate autode peale. Tegime igal aastal oma 401(k) pensionifondi maksimaalseid sissemakseid. Kuid ostsin sageli igasugust tühja-tähja, mida mina ega meie tütred ei vajanud. Kõik näis väljastpoolt kena, kuid kulutasime tihemini, kui sooviksin seda tunnistada, mõttetult palju ei millegi muu kui teistele meeldimise pärast, et käituda nii, nagu arvasime arstidele kohane olevat.
Meie elu ülesehitus tekitas veel ühe probleemi. Väga hästi teadlikuna arstide läbipõlemise probleemist ja sugugi mitte turvatunnet tekitavast suhtumisest viimaste aastate jooksul, küsisin endalt aina hirmutavamat küsimust: mis saab siis, kui mu abikaasa tahab või peab jätma oma ameti? Olime täielikult sõltuvad tema sissetulekust.
Üheksa aastat tagasi olin lahkunud väga tasuvalt, kuid ka väga palju oskusi ja teadmisi nõudvalt ning stressi tekitavalt töökohalt Los Angelese lastehaiglas, kus praktiseerisin lastetraumatoloogina hädaabiosakonnas. Seades perekonna esikohale, keskendusin oma tütarde kasvatamisele ja raskelt haige ämma hooldamisele.
Vaatamata heale haridusele, suutsin säilitada nördimapanevalt madala finantsteadmiste taseme. Muretsesin oma harjumuse pärast sageli võlgadesse sattuda ning närveerisin meie tuleviku pärast. Ma ei rakendanud rahaasjades seda korda ja loogikat, mis oli mulle meditsiinis edu toonud. Minu kinnisideeks ei olnud vältida vigu, nagu tegin seda meditsiini alal, ning kordasin sageli samu rumalaid finantsalaseid käitumismalle.
Lisaks kogu sellele ebamugavusele tundsin end süüdi, et ei olnud valmis naasma tööle hädaabi traumatoloogia valdkonnas. Ma aina muretsesin, kuid mul ei olnud mingit tegevusplaani, kuni lugesin raamatut „Rikas isa, vaene isa”. Suure tänu- ja kergendustundega hakkasin raamatus toodud ideede abil tegevusplaani koostama. Mida rohkem ma lugesin ja õppisin, seda suurema kirega asusin finantsharidust omandama. Mind haaras suur kirg, väga sarnane sellega, mis tõi mind kunagi meditsiini juurde. Siin oli ka vahend elu muutmiseks.
Elustiilide muutmine oli minu elus pidevalt päevakorral, kuid minevikus suruti muutus mulle peale. Ma ei olnud siis veel valmis võtma enda kätte finantside juhtimist ja ise muutusi tekitama.
Ema tekitab leiutamise vajaduse
Minu tohtrist isa suri, kui mina olin kahe- ja minu vend David neljaaastane. Ema teenis elatist meditsiiniõena töötades ning elasime minu sünnilinnas Camdenis New Jersey osariigis veel seitse aastat.
Kui sain üheksa-aastaseks, oli ema tüdinenud neist külmadest talvedest ja veelgi külmemast suhtumisest kaaskodanike poolt, kellele ei läinud meie aina viletsamaks muutuv elujärg üldse korda. Ta otsustas, et peaksime sõitma Prantsuse Rivierasse, mis mulle tundus väga eksootilisena. Arvasin, et veedame seal suve ning pöördume siis tagasi minu neljanda klassi ja koolikaaslaste juurde. Tegelikult jäime sinna, kuni sain kaheksateistkümne-aastaseks ja hakkasin ülikooli minema.
Prantsusmaal Nice’is elamisel olid muidugi omad head küljed. Akadeemiline ja muusikaharidus, samuti sporditreeningud (kergejõustik oli minu lemmikala) olid heal tasemel ja tasuta. Õppisin vabalt rääkima prantsuse keelt ning võtsin vene, saksa ja veidi ka araabia keele tunde. Maastik oli imetlusväärne, kultuur rikastav ning rannad unustamatud.
Elades VA (Department of Veterans Affairs) toetustest (minu isa oli olnud veteran), suutsime kuidagi, vaesunud nagu olime, sobitada end Riviera sotsiaalsesse struktuuri. Suviti reisisime mööda Euroopat, elades oma telgis mitmetes kämpingutes. Avastasime rohkem sihitu uitamise kui põhjalikult planeeritud