Viis, kuidas sa mõtled, tuleneb harjumustest; niisama lihtne see ongi,” jätkas Julian veendunult. “Enamik inimesi lihtsalt ei realiseeri oma vaimu tohutut jõudu. Olen kuulnud, et isegi kõige paremad mõtlejad kasutavad üksnes üht sajandikku protsenti oma vaimujõust. Sivanas julgesid targad järjepidevalt uurida oma vaimse suutlikkuse puutumatut tagavara. Ja selle tulemused olid rabavad. Yogi Raman oli järjepideva ja korraliku harjutamisega oma vaimu niimoodi häälestanud, et suutis tahtega aeglustada südametegevust. Ta oli end koguni treeninud nädalaid ilma magamata mööda saatma. Kuigi ma ei arva, et need peaksid olema sihid, mille poole püüelda, soovitan siiski, et hakkaksid nägema oma vaimu sellena, mis see on – looduse suurima kingitusena.”
“Kas on harjutusi, mille abil võiksin oma vaimujõu vallandada? Südametegevuse aeglustamise oskusega saaksin mõnel kokteiliõhtul kindlasti suure menu osaliseks,” kostsin küüniliselt.
“Ära praegu selle pärast muretse, John. Õpetan sulle mõned praktilised võtted, mida võid hiljem katsetada ning mis näitavad sulle selle iidse metoodika jõudu. Hetkel on tähtis, et mõistaksid: vaimne meisterlikkus saabub õige häälestatuse abil, ei vähem ega rohkem. Suurem osa meist on ellu astudes tehtud samast toormaterjalist; inimesed, kes elus teistest rohkem saavutavad, või need, kes on teistest õnnelikumad, eristuvad selle poolest, kuidas nad oma toormaterjali kasutavad ja täiustavad. Kui pühendad ennast oma sisemaailma muutmisele, nihkub sinu elu peatselt tavapärasest tavapäratusse.”
Minu õpetajat erutas hetke tähtsus üha enam. Tema silmad välgatasid, kui ta rääkis vaimu salaväest ning sellest, missugust hüvangut see enesega kindlasti kaasa toob.
“Tead mis, John, kõike arvesse võttes on olemas vaid üks asi, mille üle meil on täielik võim.”
“Meie lapsed?” küsisin heasüdamliku naeratusega.
“Ei, mu sõber – meie vaim. Me ei pruugi suuta juhtida ilma, liiklust või meid ümbritsevate inimeste meeleolu. Kuid igal juhul suudame juhtida enda suhtumist neisse asjadesse. Meis kõigis on jõud, et otsustada, millele me mis tahes ajahetkel mõtleme. See oskus on osa sellest, mis meid inimesteks teeb. Kas tead, et üks maise tarkuse põhjapanevatest pärlitest, mida rännakutel itta õppisin, on ka üks lihtsamatest.”
Julian vaikis, otsekui hindamatut andi kokku võttes.
“Ja mis see võiks olla?”
“Sellist asja nagu objektiivne reaalsus ehk “päris maailm” pole olemas. Ei ole olemas midagi absoluutset. Sinu suurima vaenlase nägu võib samal ajal olla minu parima sõbra pale. Sündmus, mida üks tunnetab tragöödiana, võib teise jaoks tuua nähtavale piiramatute võimaluste seemned. Alati rõõmsaid ja optimistlikke inimesi eristab püsivalt õnnetutest tegelikult see, kuidas nad elus ettetulevaid asjaolusid tõlgendavad ja nendega ümber käivad.”
“Julian, kuidas saab tragöödia olla midagi muud kui tragöödia?”
“Toon sulle ühe käepärase näite. Kui Kalkutas rändasin, kohtasin kooliõpetajat, kelle nimi oli Malika Chand. Talle meeldis õpetajatöö ning ta kohtles õpilasi kui oma lapsi, hoolitsedes nende võimete eest suure armastusega. Tema alaline juhtlause oli: “Usk enesesse on tähtsam kui intelligentsuskvoot.” Kogukonnas tunti teda kui inimest, kes elab selleks, et anda, kes isetult teenib kõiki abivajajaid. Õnnetuseks hävis ühel ööl kuritahtliku süütamise tagajärjel tulekahjus tema armastatud koolimaja, mis oli olnud paljude põlvkondade laste rõõmutoovate edusammude tumm tunnistaja. Kõik kogukonna liikmed elasid sellele kaotusele südamest kaasa. Kuid aja jooksul loovutas viha nende sees koha ükskõiksusele ning nad leppisid mõttega, et nende lapsed peavad koolita läbi ajama.”
“Aga Malika?”
“Tema oli teistsugune, igavene optimist, kui selliseid üldse võib leida. Erinevalt kõigist teistest nägi ta juhtunus uut võimalust. Ta rääkis lapsevanematele, et iga tagasilöök peidab eneses võrdväärset hüve, see tuleb vaid rahulikult üles leida. See ebameeldiv sündmus osutus tegelikult õnnistuseks. Maha põlenud koolimaja oli olnud vana ja käest ära. Katus jooksis läbi ja põrand oli sellel ringi lipanud tuhande väikese jala survel looka paindunud. Nüüd oli saabunud oodatud võimalus, et ühendada kogukonna jõud ja ehitada parem koolimaja, selline, mis tulevikus teenindaks suuremat hulka lapsi. Ja siis, õhutatuna tollest kuuekümne nelja aastasest dünamo-naisest, vaatasid nad üle ühised vahendid ning said kokku piisavalt raha, et ehitada särav uus koolimaja, millest sai ühtlasi näide visiooni jõust ebaõnne kiuste.”
“See on siis nagu tolles vanas ütlemises, et tass võib näida pooltäis või pooltühi?”
“Sedamoodi jah. Mis sinuga elu jooksul ka ei juhtuks, vaid sinul on võimalik otsustada, kuidas asjadele reageerid. Kui kujundad enese jaoks harjumuseks püüda igas olukorras näha positiivset, saab sinu elu hoopis kõrgema mõõtme. See on kõigist loodusseadustest üks tähtsamaid.”
“Ja asi algab oma vaimu tõhusamast kasutamisest?”
“Just täpselt, John. Kõik edusammud, mis elus teed, olgu materiaalset või hingelist laadi, algavad tollest viiekilosest kamakast, mida kaela otsas kannad. Või täpsemini – mõtetest, mida iga päeva iga minuti igal sekundil enesele pähe lubad. Maailm sinu ümber peegeldab sinu sisemaailma olukorda. Kontrollides mõtteid, mida mõtled, ja seda, kuidas elusündmustele reageerid, hakkad juhtima oma saatust.”
“Selles jutus on iva, Julian. Minu meelest on mu elu nii tihedaks muutunud, et selliste asjade üle mõtisklemiseks ei jää kunagi aega. Kui ma veel ülikoolis olin, armastas minu parim sõber Alex inspireerivaid raamatuid lugeda. Ta ütles, et need hoiavad teda meie hävitava koormuse juures motiveeritud ja innukad. Mäletan, ta rääkis mulle, et ühes neist raamatutest seisis: kriisi tähistav hiina kirjamärk koosneb kahest alammärgist, millest üks tähistab ohtu ja teine võimalust. Usun, et isegi vanad hiinlased teadsid, et ka kõige süngemal olukorral on helgem külg, kui sul on julgust seda otsida.”
“Yogi Raman väljendas seda niimoodi: “Elus ei ole eksimusi, on üksnes õppetunnid. Sellist asja nagu negatiivne kogemus ei ole olemas, on vaid kasvuvõimalused; muudkui õpi ja edene isikliku meisterlikkuse teel. Heitluses sünnib jõud. Isegi valu võib olla suurepärane õpetaja”.”
“Valu?” avaldasin protesti.
“Just nimelt. Selleks, et valust üle saada, pead seda kõigepealt kogema. Või teisisõnu, kuidas oskad sa mäetippu jõudmisest tõeliselt rõõmu tunda, kui sul on madalaimas orus käimata? Kas saad minu mõttest aru?”
“Selleks, et nautida head, tuleb tunda halba?”
“Just. Aga soovitan sul lõpetada sündmuste liigitamise positiivseteks ja negatiivseteks. Selle asemel lihtsalt ela neid läbi, pühitse neid ja õpi nendest. Iga sündmus annab sulle õppetunni. Need väikesed õppetunnid ärgitavad sinu seesmist ja välist kasvu. Nendeta jääksid samale tasemele pidama. Mõtle selle üle omaenese elu põhjal. Suurem osa inimesi on kõige rohkem arenenud just kõige raskemate kogemuste kaudu. Ning kui seisad silmitsi tagajärgedega, mida sa ei oodanud, tunned kerget pettumust, siis pea meeles: loodusseadused tagavad, et kui üks uks sulgub, avaneb kusagil teine.”
Julian tõstis erutatult käed, justnagu lõunaosariikide jutlustajad kogudusele jumalasõna kuulutades. “Kui sa seda põhimõtet iga päev rakendama hakkad ja asud häälestama oma vaimu nii, et see tõlgendaks iga sündmust kui positiivset ja jõuduandvat, siis peletad mured igaveseks eemale. Selle asemel muutud ise enese tuleviku kujundajaks ja oma õnne sepaks.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив