“Ka mina, sõbrake, olen seda teed kõndinud. Minagi olen tundnud sinu valu. Siiski olen aru saanud, et kõik juhtub põhjusega,” sõnas Yogi Krishnan kaastundlikult. “Igal sündmusel on otstarve ja iga ebaedu peidab endas õppetundi. Olen mõistnud, et ebaõnnestumine, kas isiklikult, ametialaselt või koguni vaimselt, on isikliku kasvu jaoks hädavajalik. See toob kaasa sisemise arengu ja hulga hingelisi hüvesid. Ära kunagi kahetse minevikku. Pigem võta see omaks kui hea õpetaja, mida see ka on.”
Pärast nende sõnade kuulmist, rääkis Julian mulle, tundis ta suurt ülevust. Võib-olla oli ta Yogi Krishnanis leidnud kauaotsitud mentori. Kes võiks olla parem kui teine endine edukas jurist, kes omaenese vaimse odüsseia kaudu on leidnud parema elamise viisi, et õpetada talle tasakaaluka, nõidusliku ja rõõmsa elu loomise saladusi?
“Ma vajan sinu abi, Krishnan. Mul on vaja õppida rikkama, täiuslikuma elu loomist.”
“Mulle oleks suureks auks sind selle juures abistada nii, kuidas vähegi suudan,” vastas joogi. “Kuid kas tohin üht asja soovitada?”
“Muidugi.”
“Niikaua kui olen selle templi eest siin väikeses külas hoolt kandnud, olen kuulnud sosinaid kõrgel Himaalajas elavast salapärasest tarkade rühmast. Legend räägib, et nad on leidnud mooduse, mis põhjalikult parandab ükskõik kelle elu – ja ma ei pea silmas üksnes füüsilist parandamist. See arvatakse olevat terviklik, seotud kogum aegumatuid põhimõtteid ja ajatuid võtteid vaimu, keha ja hinge varjatud võimaluste vallapäästmiseks.”
Julian oli lummatud. See oli just täpselt see, mida vaja.
“Kus täpselt need mungad elavad?”
“Seda ei tea keegi, ning mul on sellest kahju. Ma olen liiga vana, et otsima hakata. Aga ütlen sulle üht, sõbrake: paljud on proovinud neid leida ja paljudel on see ebaõnnestunud – traagiliste tagajärgedega. Himaalaja kõrgemad alad on tohutult reetlikud. Isegi kõige osavam mägironija võib seal hätta jääda. Aga kui otsid võtit särava tervise, püsiva õnne ja seesmise rahulolu juurde, siis minul seda tarkust ei ole – neil on see olemas.”
Julian, kes kunagi kergesti alla ei andnud, käis Yogi Krishnanile peale. “Kas oled kindel, et sa nende elukohta ei tea?”
“Kõik, mida oskan sulle öelda, on see, et külaelanikud tunnevad neid Sivana tarkade nime all. Nende mütoloogias tähendab Sivana “valgustatuse oaasi”. Neid munki peetakse olemuse ja mõju poolest jumalikeks. Kui teaksin, kust neid leida, oleks minu kohus seda sulle öelda. Aga ausalt, ma ei tea – ja õigupoolest ei tea seda keegi.”
Järgmisel hommikul, kui India päikese esimesed kiired tantsisklesid värvilise silmapiiri kohal, asus Julian teele otsima Sivana kadunud maad. Alguses mõtles ta palgata šerpast teejuhi, kes talle mägedes ronimisel abiks oleks, kuid mingil kummalisel põhjusel ütles sisetunne, et see teekond tuleb tal üksi ette võtta. Selle asemel heitis ta endalt võib-olla esimest korda elus mõistuslikkuse ahelad ja usaldas sisetunnet. Ta tundis, et teda ei ähvarda oht. Kuidagimoodi teadis ta, et ta leiab selle, mida otsib. Niisiis asus ta misjonäri innukusega ronima.
Esimesed paar päeva olid lihtsad. Mõnel korral jõudis ta järele mõnele reipale külaelanikule, kes mööda jalgrada kõndis, võib-olla otsides seda kõige õigemat puutükki nikerdamiseks või ehk pelgupaika, mida see kummaline koht pakkus kõigile, kes söandasid ette võtta teekonna nii kõrgele pilvepiirile. Muul ajal matkas ta üksi, kasutades aega mõtisklusteks selle üle, kuhu ta oli eluga jõudnud – ja kuhu ta nüüd on suuna võtnud.
Peagi oli allpool asuvast külast näha vaid tilluke täpike suurepärase looduse hunnitul lõuendil. Himaalaja lumiste tippude kuninglikkus pani tema südame kiiremini lööma ja üheks pikaks hetkeks muutis ta ülevusest hingetuks. Ta tundis end ümbritsevaga üheks saavat; see oli lähedus, mida võivad tunda kaks vana sõpra, kes on paljude aastate jooksul kuulanud teineteise varjatumaid mõtteid ja naernud teineteise nalju. Värske mäestikuõhk lõi ta meeled selgeks ja ergutas tema vaimu. Maailmas palju ringi reisinuna oli Julian arvanud, et on kõike näinud. Kuid seesugune ilu oli tema jaoks esmakordne. Imed, mida ta tol nõiduslikul ajal endasse ammutas, olid kui kiidulaul looduse sümfooniale. Korraga tundis ta, et on rõõmus, elav ja muretu. Siin, kõrgel ülalpool inimkonda, söandas Julian igapäevaelu kookonist välja tulla ja hakata uurima kõrgemaid valdkondi.
“Mäletan siiani sõnu, mis mul seal üleval peast läbi käisid,” rääkis Julian. “Mõtlesin, et kokkuvõttes koosneb elu valikutest. Inimese saatus kulgeb selle järgi, missuguseid valikuid ta teeb, ning tundsin täie kindlusega, et olin teinud õige valiku. Teadsin, et minu elu oli pöördumatult muutunud ning minuga oli toimumas midagi imepärast või isegi jumalikku. See oli imetabane ärkamine.”
Julian rääkis mulle, et kui ta jõudis Himaalaja kõrgematesse, hõredama õhuga piirkondadesse, muutus ta ärevaks. “Kuid see oli sedasorti pabin, nagu see, mida tundsin koolilõpuballil või vahetult enne põneva kohtuistungi algust, kui ajakirjanikud mul trepist üles kohtusaali minnes kannul püsisid. Ja ehkki mul polnud võimalik kasutada kaardi ega ka teejuhi abi, oli teekond minu jaoks selge, ning kitsas vähekäidud rada juhtis mind üha kõrgemale, mäestiku kõige varjatumatesse piirkondadesse. Tundus, otsekui oleks minusse peidetud kompass, mis mind tasakesi sihtmärgi poole nügis. Ma ei usu, et oleksin ronimist lõpetada suutnud, isegi kui oleksin tahtnud.” Julian oli elevil, jutustus voolas temast nagu pärast vihma üle kallaste tulvav mägioja.
Rännates veel kaks päeva ning palvetades, et valitud tee ta Sivanasse viiks, ekslesid Juliani mõtted tagasi eelmise elu juurde. Ehkki ta tundis, et on täielikult vaba temast mahajäänud maailma täitvast stressist ja pingest, kahtles ta, kas suudaks veeta järelejäänud elupäevad intellektuaalsete väljakutseteta, mida õigusalane elukutse oli talle ülikooli lõpetamisest saadik pakkunud. Seejärel mõtles ta tammepaneelidega ehitud kabinetile kesklinna sädelevas pilvelõhkujas ning idüllilisele suvekodule, mille ta võileivahinna eest maha oli müünud. Ta mõtles vanadele sõpradele, kellega koos ta pidevalt glamuursete linnaosade peeneid restorane külastas. Samuti mõtles ta oma kallile Ferrarile ja sellele, kuidas tema süda rõõmust hüppas, kui ta masinale kiirust lisas ning sellele metsiku möirge saatel elu sisse tuli.
Selle salapärase paiga varjatuimatesse paikadesse edasi rännates katkestas tema minevikumõtisklusi praeguse hetke imede jalustrabavus. Ning ühel neist hetkedest, mil ta ahmis endasse looduse tarku ande, juhtus midagi jahmatavat.
Silmanurgast märkas ta enda ees rajal kedagi, kes oli kummaliselt riietatud pikka voogavasse punasesse tumesinise kapuutsiga rüüsse. Julian oli üllatunud, nähes kedagi selles eraldatud paigas, kuhu jõudmine oli tal võtnud seitse ohtusid täis päeva. Kuna ta oli mis tahes tsiviliseeritud paigast paljude miilide kaugusel ning tal ikka veel puudus kindlus selle kohta, kus tema sihtmärk Sivana võiks olla, hüüdis ta kaasrändurit.
Inimkuju ei vastanud ning lisas sammu teerajal, mida mööda nad mõlemad ronisid, saatmata Juliani poole üleõlapilkugi, mis kinnitanuks, et teda on kuuldud. Varsti salapärane rändur juba jooksis, punane rüü tema selja taga õõtsus rütmiliselt nagu värskelt pestud puuvillased linad pesunööril sügisese tuule käes.
“Palun, sõber, mul on vaja sinu abi tee leidmisel Sivanasse,” karjus Julian. “Ma olen seitse päeva teel olnud, mu toit ja vesi on otsakorral. Ma olen vist eksinud!”
Inimkuju peatus järsult. Julian lähenes talle ettevaatlikult, samal ajal kui rändur seisis tähelepanuväärselt liikumatult ja vaikselt. Tema pea ei pöördunud, käed ei liigatanud ning ka jalad olid täiesti paigal. Julian ei näinud kapuutsi varjust nägu isegi mitte osaliselt, kuid teda rabas ränduri käes oleva väikese korvi sisu. Korvis olid kõige õrnemad ja kaunimad lilled, mida Julian oli kunagi näinud. Juliani lähenedes pigistas