Mees laua taga tõstis käed nahkselt aluselt, mis pidi teda lauaplaadi kivi jaheduse eest kaitsma ja millel ta tegi kogu töö, ignoreerides ülejäänud lauapinda. Ta kummardus tagasi, haaras kandikult kõlinal hõbedase kruusi ja mühatas:
„Loe ette.”
Pimedusest laua kõrval hakkas miski liikuma, võttes valguslaiku jõudes üleni musta riietatud sekretäri kuju. Noormehe põsed olid kahvatud, nagu liiga kaua pimeduses hoitud taimel, ta üritas hoolega hääletult ja samaaegselt nobedasti liikuda. Nüüd rebis ta kohmaka kandilise liigutusega, kõrina peale nägu krimpsutades masinast lehe ja hakkas hästimodulleeritud, kuid ilmetul häälel lugema:
„Võttes kokku kõik eelpoolloetletud poolt- ja vastuargumendid ning kasutades võimu, mille kuningas on mulle kui Ovemo kubernerile andnud, pean ma meie riigi hea käekäigu huvides vajalikuks kohe tegevusse asuda. Kahjuks ei võimalda kirjade edasi-tagasi liikumiseks kuluv aeg oodata ära Sõjanõukogu või Majesteedi enda heakskiitu.
Väidan, et meie huvide kaitseks piisab, kui Jotreepu lepinguga seotud osapooled omavahel tülli ajada.
Edasi väidan, et kriisi provotseerimiseks piisab kolmest asjaolust: 1-Midärö dokumentide mängimisest Racestese kätte, 2- Chamauru kiriku peidiku sulguri vigastamisest ja 3- peamine – markiis äuFriüree röövimisest.
Mis ja kuidas? Kuigi mulle on äärmiselt vastumeelne usaldada sellise tähtsusega fakte kirja hoolde (mis sest, et see saab olema kodeeritud ja meie riiklikku koodi ei ole veel keegi suutnud murda), pean vajalikuks lisada teatud selgitusi, kuna arvestades kahel viimasel nädalal mulle tehtud atentaate on suur tõenäosus, et minu alustatud töö peab lõpetama keegi teine, ja ma ei taha, et ta peaks alustama tühjalt kohalt.
Midärö nagu te kõik teate, on põhimõtteline reetur. Vaatamata sellele, et Nupedu ja Tep-Nesopu kuningate vastused on üldsõnalised, pigem viisakusest kantud, kuivõrd Midärö neile isiklikult kirjutas, piisab Racestesele vihastamiseks ainuüksi faktist, et tema ja Kõuepealiku selja taga on mingeid läbirääkimisi peetud. Ei tohi unustada, et Racestesele surus liidu peale tema kaupmeeste kogu, ja ta on eluaeg unistanud piiramatu võimu taastamisest ning seetõttu suhtub kõigisse viimaste aastasadade jooksul absoluutset monarhiat ohjeldavatesse institutsioonidesse kirjeldamatult halvasti.
Minu agent on kindlaks teinud, et Midärö hoiab oma dokumente Rodlzodli klubis. Piisab Racestese adjutandile, krahv deGisile antud vihjest, et ta kellegi klubisse nuhkima saadaks. Samal õhtul tuleb klubi põlema panna ning, kasutades tekkinud segadust ja teenijaskonna hulka kuuluvat minu inimest, õige kott agendile pihku pista.
Chamauru kiriku peidiku sulguri vigastamine on tehniliselt veel palju lihtsam – minu agent valab selle lihtsalt epoksüülvaiku täis ja mõne tunni pärast ei liiguta mehhanismi enam keegi. Kuna too kiriku välisterritooriumil asuv uks on alt katakombidest ainus teadaolev ülespääs sealpool jõge, jäävad Racestese rünnakrühmlased lõksu. On muidugi olemas võimalus, et too metslane nad lihtsalt ohverdab, näiteks laseb mõnes sobivas kohas hüljatud kiriku alla augu puurida ja gaasitab nad ära, aga kõigil muudel juhtudel peaks sellest paras segadus tekkima, sest ust ei ole võimalik vaikselt lõhkuda ja tundub uskumatu, et kõik ta sõdurid on nõus vaikselt pimeduses nälga ja janusse surema. Käigustiku kõik teised potentsiaalsed väljapääsud on aga linnas ja piisab, kui vaid mõned üritavad pääseda – ma ei tea, kustkaudu nad pidid linna tungima rünnaku korra, aga nimetatud kohti ei ole palju ja ma hoolitsen selle eest, et maapinnal saadakse nad kohe kätte. See peaks omakorda hävitama teiste valitsejate usalduse tema vastu. Loomulikult jätame ukse juurde maha mõned Nupedu sõdalaste nööbid, et Racestese mõttetööd meile soovitavas suunas juhtida.
Markiis äuFriüree röövimine on tehniliselt samuti suhteliselt lihtne. Oleme jälginud tema käike ja piisab kahest mehest, et ta rajalt maha võtta. Ainus asi, et see peab olema tehtud puhtalt ning ta ei tohi mingil juhul enne õiget aega välja pääseda. Seega toon ta tõenäoliselt siia lossi. Ma tean, et risk on kõrge, aga panused on ka kõrged. Veelkord tuleb tõdeda – eksida ei tohi. Kui kõik läheb hästi, on oht meie valduste kohalt jälle aastakümneteks eemale tõrjutud, kui mind tabab ebaõnnestumine, olen niikuinii surnud mees…”
„Stopp. Jumal, aita! Ma olen tekstis kokku juba neli korda maininud, et mu seis on lootusetu. Tee see ümber, viska kõik sellised pöördumised välja… peale esimese. Jätka.”
„…Peab ütlema, et markiis on oma edevuses meie eest suure osa tööd ära teinud – ta on heitnud silma Racestesele ja Kõuepealikule, jõudumööda flirtides ka Sigriedi ja Kaüzaga. Kui ta nüüd kaob, mõistetakse Kõuepealik avalikkuse poolt süüdi automaatselt, kuivõrd ta viimasel ballil sisuliselt lubas seda teha. Loomulikult instseneerin ma ka piisavalt vastukäivat tõendusmaterjali…”
„Võta järgmise lehe algus.”
„…Kõike on muidugi raske ennustada, veel raskem õiget tasakaalu säilitada. Näiteks ei tea ma täpselt, kui suur mõju on Racestesel Chamauru preestritele – mis nipiga ta üldse sai nende nõusoleku oma rühma peitmiseks nende templi alla? Kas nad lubavad mehi ohverdada? Igatahes on teada, et Kõuelagendikega on preestrid alati halvasti läbi saanud. Kui nad panevad Magisti hertsogi jooksma, on paratamatuks kõrvaltulemuseks kodanike õigustesse tungimine, mis peaks heal juhul olema stimulaatoriks veidratele liitudele ja kokkuvõttes üldiseks võitlussignaaliks…”
„Oeh.” Kuberner trummeldas sõrmedega karikale, tõmbas karusnahku õlgadel koomale ja piidles silmanurgast abilist. „Sellest ei saa keegi, kes siinse poliitikaga kursis ei ole, sõnakestki aru.”
Sekretär vaikis viisakalt.
Teine mühatas lõpuks: „Võtame korra uuesti esimese lehekülje lõpust – „…sotsiaalne olukord…””
Sekretär alustas kuulekalt: „Sotsiaalpoliitiline olukord kubermangus on ühest küljest rahulik, ent samas valmis plahvatuseks. Kõik klassid eelistaksid kokkulepet, sest nad ei taha sõda, täpsemalt sellega kaasnevaid purustusi. Paradoksaalsel viisil loodetakse, et me ühelt poolt anname Jotreepu liidule järele, säilitades nii nende varanduse, teiselt poolt aga kaupleme oma võimsust kasutades neile välja head tingimused, et mammona ka uute valitsejate all alles jääks ja kasvaks. Sellisel viisil ei saa me arvestada mingi laialdase toetusega, kui otsustame sõjaliste aktsioonide kasuks, pigem võib puhkeda mäss…”
„Stopp… Kas ma julgen seda jama neile saata? Mingit mässu ei puhke. Ainult passiivne vastupanu. Mäss puhkeb siis, kui Racestes neile oma valitsemisstiilist selge ettekujutuse on andnud, aga siis on hilja…” Ta vaikis taas ligi minuti. „Aga nad kardavad seal pealinnas alati mässu. Las jääb nii, jätka.”
„Ma olen juba astunud samme, et me saaksime suurematesse kindlustesse täiendavat meeskonda, aga selleks pole esiteks aega, seda meile lihtsalt ei anta…”
Nad mõlemad jäid kuulatama. Allkorrusel kostus mingi lärm, relvade kõlin ja segased hüüded. Sekretär liigatas, kuberner tõstis kuulatades käe ja mõlemad tardusid paigale. Lärm kasvas. Kuberner pigistas karikat käes ja kummardus ettepoole. Sekretär jäi kõhklevalt seisma, hakkas siis ettevaatlikult lähemale nihkuma. Ta silmad olid pärani, nägu kahvatu. Kõrisõlm jonksatas, käsi kobas riietes ja leidis pika pistoda. Noormees oli juba otse laua juurde jõudnud, aegamisi, väriseva käega tõstis ta pistoda, kõhkles veel piinarikka igavikuna tunduvad paarkümmend sekundit ja lõi siis heleda käheda karjatusega, sihtides ülevalt toolisistuja vasakut rinda. Edasine juhtus väga kiiresti ja esimesel hetkel täiesti arusaamatult. Enne, kui pistoda jõudis langeda, kummardus kuberner taha ja üks tooli käsipuudest tõusis ning blokeeris löögi.
„Ma andsin sulle kõik võimalused,” ütles kuberner omakorda kassiliku liigutusega püsti hüpates. Ta teine, laua all olnud käsi ilmus välja pika mõõgaga, tera sooritas õhus välkkiire kaare ning siis tardus stseen