Olin tuhninud raamatukogudes ja sobranud hallitanud paberites, üritades leida jälgi mingitest siiretest, hiljem panin seda tööd tegema paar üliõpilast, aga midagi peale parasodi sõelale ei jäänud.
Pisut üllatav oli teada saada ka tolle tiigripüssi prototüüpi. Muidugi oli mulle piisanud ühest pilgust teadmaks, et see on Dragunov, sest olin õige mitmeid modifikatsioone vene armees põhjalikult tundma ja kasutama õppinud, kuid SV-79E oli Vene eriüksuste tõhus mõrvarelv, vähemalt sel ajal tõenäoliselt efektiivseim maailmas, salajane ja õige mitmeid rahvusvahelisi leppeid rikkuv. Kodus harjutamiseks sobisid muide täiesti tavalised 7,62-sed vintpüssi padrunid, sest noid ütlemata mõjusaid lõhkkuule, mida agedid olid järgi teinud, ei olnud mõistlik üritadagi hankida. Aga tavaline ei olnud see relv üheski lähenduses – Dragunovi automaatrelvad on ju juba oma olemuselt pigem snaipripüssid kui jalaväe kuulipritsid, sest tänu raskemale padrunile on kogu relv raskem ja kuigi tabavtuli võib ulatuda 3 kilomeetrini AKM-i 400 meetri vastu, on tagasilöök nii võimas, et väiksemad mehed lihtsalt ei saa automaattuld anda – kisub istuli. Mu rahumeelsed sõbrad olid praktilistena käitudes jätnud tegemata näiteks ka lasersihiku ja optika, mille ise relvale peale sobitasin, lisamagasinidki suutis üks endisest klassivennast automehaanik (sobiva tasu eest) valmis väänata; ja tegelikult sobisid relvale ka 150-sed kergekuulipilduja magasinikettad.
Suvilas me elasimegi, sest linnaga ei suutnud tüdruk kuidagi leppida. Inetud kivikarbid, kolinal tõnguv ja jõnklev ratastega raudkastide vool, ristmikel sinise mürgipilvena hõljuv ving, trügivad ja röökivad jõhkrad inimelajad, morn, juhm ja inetu alkoholist segane ahvirahvas – seda kõike olid talle liiga palju, liialt võõras oli ta meie „talutavate, kuid mitte lootusetute” tingimuste jaoks, koos selle „kiire paranemise lootustega”. Tol hetkel teadsin natuke Aiast ja Zeii oli mulle kirjeldanud oma elu oma maailmas, vahelduseks ja võrdluseks sellele, kui teda enda oma kohta harisin. Hiljem olen päris paljusid maailmu näinud ja seisnud vaikses aukartuses, imestades, kuipalju ilu ja tarkust multiversumisse mahub. Jah, mõned maailmad on totrad, mõned haiged ja mõned suremas, aga midagi nii roppu ja värdjalikku, kui kahekümnendaks sajandiks sureva kristluse õied, kommunistlikud ja fašistlikud režiimid, on raske kusagil leida, ja selle umbsitase pärandi keskel me ju elasime. Ent see on teine lugu.
Kui selgelt on mul meeles need õhtud, kui tulin tuledest valgustatud suvila ette, astusin sooja tuppa ja Zeii mulle kaela hüppas! Meile ei lugenud naabrite uudishimulikud pilgud ja pöörased kuulujutud, aknakatted olid tihedasti ees ja sees oli meie oma maailm ainult meie kahe jaoks. Mulle ei lugenud pere tumm uskumatus ja sõprade häälekas uudishimu. Külalisi käis meil vähe, eelistasime ise väljas käia. Zeii üritas meie maailmast õppida niipalju, kui võimalik, ja otsis kogemusi ja teadmisi, kuivõrd see oli võimalik oma päritolu saladust ohtu seadmata, ent ilmselt ootas ta, et Hackel peatselt täidab oma lubaduse meid tema maailma toimetada, sest ühtegi lähedasemat sõpra talle ei tekkinud.
Selleks ajaks, kui meie idüll otsa hakkas saama, oli taas tulnud kevad, veed voolasid ja päikesepoolsetel müüriäärsetel hakkasid esimesed lumikellukesed ninasid välja ajama.
Tol päeval olin nagu tavaliselt linnas omi asju ajanud ja kuna ma ei olnud miskitpidi enam seotud tooltundide ja muu töötegemise imiteerimisega, saatsin suhteliselt varakult pikalt kõik, mida andis saata, ajasin jope selga ja sõitsin ära koju. Ajasin auto suvila ette, sulgesin värava ja pöörasin enne tuppaminekut nina taeva poole. Avastasin, et Zeii ei olnudki toas, vaid lõhkus maja taga puid, ta oli kuulnud auto häält ja tuli mulle vastu. Kuigi minust voogas läbi heameel teda nähes, pidin taas tõdema, et kooselu võõrplaneetlasega nii, et ümberkaudsetele muttidele jääks sisimaski väike kahtlus, et asi võib normaalne olla, on paras kunsttükk. Esiteks muidugi fakt, et ta puid lõhkus. Ei noh, põhimõtteliselt miks mitte, töötav naine ei ole ju ometi ennenägematu vaatepilt. Häda oli selles, et ta oli meeter kuuskümmend pikk, kaalu oli tal 45 ringis, aga jõudu oli tal rohkem, kui mõnel kaheksakümnekilosel neidisel. Lisaks riietus ta nagu… Ma ei ole kunagi riietusest midagi jaganud, see kas on otstarbekas või mitte ja sobiv või mitte, ent Zeii puhul püüdsin korduvalt defineerida, miks ta näeb selline välja, et koheselt kerge võõristusega seotud imestuse esile kutsub. Kõigepealt kartis ta külma, nii et oli end korralikult sisse mässinud – ta oli sikutanud jalga sõjaväelaste käest ostetud rohelised vateeritud püksid, nende peale oli ta tõmmanud sulejope ja kõige otsa mu vana kevadsügismantli, pea ümber oli ta mässinud kahemeetrise kootud salli… Ühesõnaga, stiliseeritud ja pisut operetlikud kodutud näevad Hollywoodi filmides umbes sellised välja.
Tüdruk oli paari hüppega minu juures, ta põimis käed-jalad minu ümber, harutas salli suu ümbert lahti ja surus huuled minu omadele. Suudlesin teda ja mõtlesin, kas tuletan talle taas meelde järgmist asja, milles olime korduvalt kokku leppinud, säilitamaks vähemalt kilomeetristelt distantsidelt tavainimeste mainet – et ta ei teeks järske liigutusi. Sest ta oli kassilikult kiire, reaktsioon tunduvalt parem, kui ma ühelgi inimesel näinud olen. Ainult minu spetsiaalselt treenitud, täiesti reflektoorsed karatevõtted olid kiiremad, tavaolukordades liikus Zeii väledamalt, kui enamik mõelda suudab. Üksjagu jube oli teda jälgida näiteks pinksi mängimas. Selline mäng on ka tema rahval olemas ja ta oli seda elus päris palju mõnuga tagunud. Olen veendunud, et ta teeks meie maailmameistrile kuivalt pähe. Olgu, selle üle võib ju vaielda, kui keegi tahab, aga olin kuus korda üle mõõtnud, sest ise ka alul ei uskunud, et sadat meetrit jooksis ta üheksa sekundiga… Läksime tuppa ja seal kiskus ta kogu külmaturvise kähku maha. Kui veel selliseid pikantseid kummalisi nüansse mainida, siis – tema rahvas ei tundnud pesu. Seeliku või kilti all ei kandnud keegi midagi, pükstes kandsid nii mehed kui naised juba sajandeid mingeid naljakaid lappe, nii et Maal võttis ta kohe kasutusele need ühekordsed pesukaitsed, mis just siis hakkasid väga moodi tulema.
Igasugused alastusega seotud tabud on ka suures osas meie tsivilisatsiooni skisofreeniline leiutis, sest kuigi olin Zeiile avalikus kohas käitumise selgeks õpetanud ja ta järgis reegleid eksimatult, siis omavahel olles – ja loomulikult kui temperatuur lubas – ajas ta kõik riided kohe maha. Jällegi – juuksed olid tal õhukesed ja peenekiulised, nii et juuksurid teda alati kerge kaastundega vaatasid, ja kusagil mujal kehal ei olnud tal mitte üht karva. Silmad olid tal suured ja süsimustad (tjah, ripsmed siiski olid olemas), kõrvad imeväikesed, hambad kollased ja kuigi ta oli talvega kahvatunud, oli ta üsna tõmmu. Sõrmed olid väga painduvad, sõrmedevaheline nahk algas umbes sentimeeter tavalisest tagapoolt, üsna sõrmi peopesaga ühendava liigese kohalt ja küüned olid peaaegu olematud. Kõik ei tule kohe meeldegi. Üksikult võttes ei oleks neil detailidel mingit tähendust olnud – selliseid inimesi ju esineb – aga koos oleksid nad tähendanud sellele, kes nii pöörase oletuse peale oleks võinud tulla, et ta erineb keskmisest inimesest palju rohkem, kui Maa rassid üksteisest. Mõned muide vist tulid – vana Kiviallika nõid igatahes hüppas nagu nõelast torgatuna, kui teda esimest korda nägi. Aga see võis muidugi ka sellest tulla, et Zeii ta penile kaks korda haugatas, mispeale loom maha heitis ja rohkem piuksugi ei teinud…
Ent aitab sellest. Zeii oli teinud õhtusöögi, mille ainus puudus oli ajapikku sellega harjudes ka minu