Teine tähelepanu äratanud raamat oli Héctor Feliciano „The Lost Museum”. Feliciano raamat tekitas Prantsusmaal, kus see esmalt ilmus, vaidlusi, sest sealt tuli esile, et Prantsusmaa tähtsamate kultuuriasutuste seintel ripuvad natside varastatud tööd.
Teisteski riikides selgus, et võimud või komisjonid, mis vastutasid Müncheni keskkogumispunktist tulnud teoste tagastamise eest, ei ole oma tööga hakkama saanud. Madalmaades jäi tagastamata 4000 juutidelt sõja ajal varastatud kunstieset, sealhulgas 1600 maali, ja osa neist oli jõudnud muuseumiseintele. Ei olnud uuritud, kuidas vastuvõtjad Müncheni keskkogumispunktist pärit kunsti jagasid.
1998. aasta Washingtoni konverentsi eesmärk oli saavutada rahvusvaheline konsensus, kuidas holokausti ajal varastatud kunstiga ümber käia. Ei kavatsetud keskenduda üksnes kunstile, vaid üldisemalt omandile, kuid sellegipoolest käsitleti konverentsil väga palju just kunsti teemat. Kunsti küsimust ei olnud nii kaua puudutatud just selle keerukuse pärast. Ent 1998. aastal pärast kulla, kindlustuse ja pangakontode küsimusega tegelema hakkamist ei tundunud ükski probleem enam liiga suur. Aastatuhandet lõpetav Clintoni administratsioon tahtis käsile võtta paar 20. sajandi lahendamata tüli. Clinton üritas innukalt leida lahendust Iisraeli ja Palestiina konfliktile ja 2000. aastal sõlmiti selle töö tulemusena Camp Davidi leping.
Washingtoni konverentsi delegaate näis innustavat aastatuhande viimaste aastate poliitiline idealism, nad lubasid tunduvalt rohkem, kui hiljem täita suutsid.
Enam-vähem kõik olid ühisel arvamusel, et kunstivargus vajab rahvusvahelist kokkulepet. Möödunud 50 aasta jooksul olid kunstiteosed mitu korda omanikku vahetanud. Natside röövitud kunsti leidus kogu maailma kunstikogudes, ka USA-s. Kunsti küsimus esitas nii poliitilisi, moraalseid kui ka majanduslikke väljakutseid, mis muutsid valdkonna juutide kulla, pangakontode ja kindlustuse juhtumitest keerulisemaks. Kõige suurem probleem oli, et kunstivargusi ei olnud võimalik lahendada üldise majandusliku kokkuleppega, nagu tehti teistes küsimustes. Kunst koosneb ju ainulaadsetest töödest, mida pole võimalik asendada nagu kulda. Paljude perekondade jaoks olid kunstiteosed tihedalt seotud mälestustega ja perekonna ajalooga, mida ei saa rahaga korvata. Mõnikord oli seos nii otsene, et maalid kujutasid perekonnaliikmeid. Sellepärast tuli kunstiga seotud küsimusi lahendada raskemat teed pidi, algatades uuesti tagastamisprotsessi, kus iga üksik kunstiteos hüvitatakse eraldi. Probleemi kujutas endast ka osa kunstiteoste väärtuse kasv. Picasso maal 1938. ja 1998. aastal on selles mõttes kaks täiesti erinevat tööd.
Sellistes oludes püüdsid Washingtoni konverentsi delegaadid 1998. aastal välja töötada uue tagastusprotsessi suuniseid. Washingtonis loodi põhimõtted, mille 44 osalevat riiki heaks kiitsid. Põhimõtted koosnesid 11 punktist, milles lubati uurijatele arhiivid avada, muuseumite kogudest varastatud kunsti otsida ja „mõistliku ja õiglase” lahenduse kaudu ennekõike tagastusnõuded välja selgitada. Need põhimõtted ei olnud siiski juriidiliselt siduvad, vaid pigem moraalne kohustus. Seaduslik pool jäeti välja ajastu vaimu väljendusena, aga ka sellepärast, et siduva lepingu oleks heaks kiitnud tunduvalt vähem riike.
Kuigi põhimõtted ei olnud siduvad ja paljud kriitikud pidasid neid liiga nõrkadeks, võeti leping ometi vastu optimismiga ja pingutati päriselt, et tagastamisprotsessi käima saada. Tööd, mis tofeebrigaadid olid konfiskeerinud ja natsid enne seda juutidelt varastanud, lubas tagastada isegi Venemaa. Põhimõtted kiitis heaks ka Rootsi, kes oli konverentsile saatnud tolleaegse riigiministri Pär Nuderi.
Konverentsi lõpukõnes ütles Stuart Eizenstat, et on saavutatust peaaegu vapustatud: „Enam kunagi ei suhtu kunstimaailm natside konfiskeeritud kunsti nii nagu seni,” sõnas Eizenstat ja jätkas: „See suur edusamm kajab meie muuseumites, galeriides, oksjonimajades, kodudes ja nende perede südames, kes nüüd saavad tagasi selle, mis õiguspäraselt neile kuulub.”
5. PEATÜKK
Adolf Eichmanni vabrik
ADOLF HITLER SÕITIS mustas Mercedeses üle piiri. Seda silmapilku oli ta oodanud peaaegu kogu elu. Ta otsustas, et see peab sündima pisikeses tagasihoidlikus Braunaus Inni ääres. Kui austerlased füürerit üldse kuskil avasüli vastu võtavad, siis just siin, tema kodulinnas. 1938. aasta 12. märtsi hommikul ületas Wehrmacht Austria piiri. Sõdureid ei tabanudki kuulirahe, neid võtsid vastu ovatsioonid, Hitleri tervitus, lilled ja lipukesi lehvitavad rahvamassid. Sellepärast sai Saksamaa sissetung nimeks Blumenkrieg, lillesõda.
Braunaus Inni ääres elas kogukond, mis jagas Adolf Hitleri kahestunud identiteeti. Sadu aastaid olid Austria ja Baieri kuningakoda linna vaheldumisi teineteiselt endale kiskunud. Aga nüüd oli läbi linna voolava ja piiri tähistava Inni jõe silda kaunistavale keisri kahepäisele kotkale tõmmatud suur natsilipp. Kahestumise aeg oli läbi. Hitler sõitis lahtises Mercedeses läbi linna ja tuhanded kohalikud võtsid teda vastu kui vabastajat.
Kuid ta ei jäänud kauaks, paari tunni pärast liikus korteež ida poole. Hitler reisis läbi oma Uue Suur-Saksamaa, aga ka läbi lapsepõlve ja nooruse. Ta sõitis Linzi, mida oli alati pidanud oma päriskoduks.
Kui Hitler oli 11-aastane, kolis nende pere Braunaust Inni ääres Leondingisse, väiksemasse linna Linzi lähedal. Linzis elas Hitler peaaegu kümme aastat. Seda pidas ta hiljem elu kõige õnnelikumaks ajaks.
Just Linzis ühinesid Adolf Hitleri unistused rahvast ja kunstist. Raekoja rõdult peetud tundelises kõnes kuulutas Hitler, et tema unistus ühtsest rahvast on hakanud täituma. Rõdu alla oli kogunenud kümneid tuhandeid inimesi ja armee peastaabi juhataja Wilhelm Keiteli sõnul oli meeleolu „üle mõistuse elektriline ja erutunud”. Tunnistajate jutu järgi pidas Hitler kõnet nuttes.
Täitunud oli tema unistus ühendada Saksamaa ja oma Austria. Aga üks unistus oli veel. 1939. aasta märtsis ei olnud see veel saavutanud lõplikku vormi, aga oli Hitleril mõtteis mõlkunud kümneid aastaid. Esialgu lihtsamate joonistuste ja akvarellidena, aga varsti juba üha monumentaalsemate hoonete visanditena. Linzi muutmise fantaasia oli Adolf Hitleris arvatavasti võrsunud varasest teismeeast peale. 16-aastaselt jättis ta pooleli kooli, mida jälestas, seejärel veetis mitu aastat laisas boheemlaslikus oleskelus. Tema range ja sadistlik isa Alois suri varakult ja vabastas poja nõudest isa jälgedes riigiametnikuks saada. Noor Adolf veenis ema, et ta on loodud hoopis kunstnikuks. Noil aastail kujunes arvatavasti Hitleri kunstikuideaal. Just Linzis avastas ta Wagneri ja otsustas kunstikuleiba proovida. Hiljem on üks peresõber kirjeldanud, kuidas Hitler visandas õhtusöögilauas tihti mõnda hoonet, sammast või võlvi. Lapsepõlvesõber August Kubizek on rääkinud, et Hitler kurtis kogu aeg Linzi arhitektuuri üle ja pidas pikki monolooge oma ettekujutusest, kuidas linn tegelikult peaks välja nägema. Ehitisi visandas ta ka kogu oma täiskasvanuelu: teatreid, muuseume ja sildu. 1938. aastal juubelduste saatel linna sõites hakkasid ideed kujunema terviklikuks linnaplaaniks.
20. sajandi alguses oli Linz olnud inetu linn. Ega ta polnud parem ka nüüd, kui Doonau kaldaid täitsid tööstushooned. Hitler aga ei unistanud üksnes tööstusliku tagahoovi muutmisest Kolmanda Reichi kultuuriliseks kultuskohaks, teda kihutas tagant ka iha maksta kätte linnale, mis oli tema kunstnikuks saamise püüdlustele kriipsu peale tõmmanud, maksta kätte Viinile. Selle linna õitsvat kosmopoliitset kultuurielu oli ta õppinud vihkama. Seal ei võetud teda kuulsasse kunstiakadeemiasse õppima ja ta elatas end postkaarte joonistades.
Linzi imelise muutumise mõte sai paika paar kuud pärast annekteerimist, kui Hitler käis Itaalias külas Benito Mussolinil, kes vastu tahtmist oli avanud Austria ukse.
Austria annekteerimisele olid eelnenud aastad täis Saksamaa üha ähvardavamaid nõudmisi. Sissetung oli lähedal juba 1934. aasta suvel, kui Austria natsid