1936. aasta detsembris oli Joseph Goebbels peatanud vaba kunstikriitika ja kindlaks määranud, kes ja kuidas tohib kunstist kirjutada. Adolf Hitler ja teised juhtivad natsid olid veendunud, et modernse kunsti edu taga on ajalehtede kirjutised. Natsistlikus moondunud maailmapildis toimus juutide „kontrollitud” meedia ja juutide juhitud kunstituru vahel salategevus. Puru silma ajamine, et juutidele kasumit teenida.
Natside jaoks oli seetõttu oluline kunstikriitika oma kontrolli alla saada. Sellepärast hakkas partei 1937. aastal välja andma ka oma väärtkunsti ajakirja Die Kunst im Dritten Reich. Populaarne ajakiri kaunistas paljude natsijuhtide kirjutuslauda. Ajakirja peatoimetaja oli Alfred Rosenberg. Die Kunst im Dritten Reich kajastas otse Rosenbergi dogmaatilist vaadet kunstile. Kunstiajakirja juhtimine oli siiski pigem lohutusauhind partei ideoloogile, kes oli lootnud, et pääseb kontrollima kogu Kolmanda Reichi kultuuripoliitikat. Alfred Rosenberg võitis küll ideoloogilise lahingu, kuid kaotas sõja võimu pärast kultuuripoliitikas.
Natside võimuvõtt 1933. aastal päästis Saksamaal valla agressiivsuse voo. Natsid talitsesid võimule vaba voli andmist oodates viha Weimari kultuuri vastu. Üle riigi levis natslik revolutsioon, kus eelkõige rünnati Weimari kultuurilisi sümboleid. Revolutsioon pidi klaarima arved Weimari vabariigi mandunud kultuurieluga.
Saksamaa vasakpoolsele ajakirjandusele kehtestati ilmumiskeeld, intellektuaalsed vaenlased, nagu publitsist Carl von Ossietzky, võeti kinni ja saadeti äsja asutatud koonduslaagritesse, mis natside esimestel aastatel täitusid poliitilistest vangidest. Oma töökohtadelt asutustes, institutsioonides, organisatsioonides ja akadeemiates lasti lahti tuhandeid soovimatuid inimesi. Natsid ei taotlenud ainult täielikku poliitilist võimu, nad tahtsid saavutada totaalset kontrolli Saksamaa kõigi ühiskonnasfääride üle. Eriti selgeks sai see kultuurivaldkonnas, kus natsipooldajad imbusid organisatsioonidesse ka rohujuuretasandil amatöörteatritest filmiklubideni. Kirjanikelt, näiteks Heinrich ja Thomas Mannilt, samuti paljudelt tunnustatud kultuuritegelastelt võeti ära ametlikud ülesanded. Äsja Saksamaa kirjanike liidu asemele asutatud riikliku kirjanduskoja liikmeks olid sunnitud astuma kõik kirjanikud, raamatukoguhoidjad, kirjastajad ja tõlkijad. Keeldumine või liikmeks mittevõtmine tähendas keeldu oma alal töötada.
Kui soovimatud kultuuritöötajad olid minema aetud, korraldati puhastus kultuuris endas. Koostati ebasaksaliku või võimuvastase kirjanduse ja muusika mustad nimekirjad. Peale kaasaegse kultuuri sattus löögi alla ka varasemat loomingut, keelati ka mõned Händeli oratooriumid, sest need käsitlesid juudi teemasid, näiteks „Judas Maccabeus”. Saksa kultuuri niinimetatud puhastuse (Säuberung) selgeim avaldus olid raamatute tuleriidad.
10. mail 1933 põletati raamatuid kogu Saksamaa ülikoolilinnades. Põletamine oli seotud ajaloolise sümboliga. Tuleriidad korraldati selleks, et järele aimata raamatute põletamist, mis toimus 1817. aastal Wartburgi festivalil, kui pärast Napoleoni sõdasid rullus üle Saksamaa natsionalismilaine. Tähistamaks 300 aasta möödumist päevast, mil Martin Luther kiriku uksele oma teesid naelutas, põletasid Saksa tudengid Wartburgi lossi juures, kus Luther 16. sajandil Uue Testamendi saksa keelde tõlkis, reaktsioonilist kirjandust ja Prantsusmaa sümboleid. Raamatute põletamisega väljendasid üliõpilased pettumust, et Saksa väikeriikidel ei õnnestunud ühiseks Saksa riigiks koonduda. Natsid oskasid selliseid rahvuslikult sümboolseid tegevusi väga peenelt ära kasutada, et oma poliitikale ajaloolist seaduslikkust anda.
Berliinis kogunes 10. mail 40 000 inimest kuulama, kuidas Joseph Goebbels Opernplatzil (tänapäeval Bebelplatz) leekide ees kõnet peab. Ta rääkis, et Weimari vabariigi ja selle „äärmusliku juudi intellektualismi” lõpp on käes:
Siin vajub maasse novembrivabariigi intellektuaalne vundament, kuid tuhast tõuseb võiduka fööniksina uus vaim.
Tuli neelas Karl Marxi, Bertolt Brechti, Erich Maria Remarque’i ja ka välismaa kirjanike, nagu Ernest Hemingway ja H. G. Wellsi teoseid. Raamatuid ei põletatud siiski massiliselt. 10. mail hävitati ainult 25 000 raamatut, see oli pigem sümboolne näitemäng, mis pidi kujutama natsismi revolutsiooniliselt puhastavat jõudu. Raamatute põletamised olid korraldatud pidulike näitemängudena, kus tudengid laulsid ja vandusid truudust. Puhastusest tule läbi sai rahvusliku ühinemise ja ühtekuuluvuse sümbol. Natside lubatud uuestisündinud Saksamaa sümbol. Nagu hilisemat Hiina kultuurirevolutsioonigi, juhtisid natside kultuurirevolutsiooni samuti noored. Ainult noored olid puutumata Weimari vabariigi räpasest kultuurist ja sellepärast olid nemad ainsana minevikust täiesti vabad.
Natslik revolutsioon ja uuesti haaratud võim andis nii isiklikus kui ka ideoloogilises plaanis vaba mänguruumi ka natsionaalsotsialistliku liikumise sisetülidele. Kultuurivaldkonnas tekkis tüli Alfred Rosenbergi ja Joseph Goebbelsi vahel. Rosenbergil olid tänu Kampfbund für deutsche Kulturi asutamisele ja Natsi-Saksamaa tähtsaima ajakirja peatoimetajana kõik eeldused kultuurielu kontrollida. See ebaõnnestus lõpuks sellepärast, et ta ei suutnud kunagi pühenduda korraga ühele asjale, vaid alustas kogu aeg mõnda uut ettevõtmist. Sama juhtus ka tema seltsiga, kuhu tal õnnestus kokku koguda Völkischi liikumine, kuid ta ei suutnud sellest oma huvides poliitilist jõudu kujundada. Rosenberg tahtis kontrollida kultuuripoliitikat ja ühtaegu ka välispoliitikat, milles ta end samuti eksperdiks pidas. Seepärast nimetas Hitler ta partei välispoliitikaosakonna ülemaks. 1933. aastal saatis Hitler Alfred Rosenbergi Londonisse Saksa-Briti suhteid parandama. Sel reisil olid Rosenbergi karjäärile tõsised tagajärjed. Hitleril oli vaja pärast võimu ülevõtmist saada uuele režiimile rahvusvaheline tunnustus ja samal ajal kinnitada maailmale, et Saksamaa plaanid on rahumeelsed. Rosenberg ei saanud hakkama kummagi ülesandega, vaid asetas Westminster Abbeys tundmatu sõduri hauale haakristiga kaunistatud pärja ja andis monumendi juures au Hitleri moodi. Tema esinemine ärritas kogu Briti rahvast. James Searsi nimeline sõjaveteran oli nii vihane, et haaras haualt pärja ja viskas Thamesi jõkke. Järgmisel päeval valasid meeleavaldajad Madame Tussaud’ muuseumis äsja valminud Adolfi Hitleri kuju punase värviga üle ja riputasid sellele kaela sildi „Hitler, the Mass Murderer”. Rosenbergi võtsid vastu ärritunud protesteerijad, kes karjusid: „Down with Hitler, down with fascism.”
Sellist vastuvõttu Hitler ei oodanud.
Joseph Goebbels, kes kunagi ei jätnud kasutamata võimalust oma vastast laimata, nimetas ideoloogi Peaaegu Rosenbergiks. Hüüdnimi pilas Rosenbergi rahutust ja tahtmist näidata end eri valdkondade eksperdina. Goebbels ütles lõbustatult, et Rosenberg on „peaaegu ajakirjanik”, „peaaegu akadeemik”, „peaaegu poliitik”, kuid mitte midagi päriselt. Joseph Goebbels tugevdas oma positsiooni võimu juures. Tema põhilise eelis oli olla lähemal Hitleri kõrvale. Albert Speer tunnistas, et oma manipuleerivat võimu teostas Goebbels huumoriga. Hoolikalt läbimõeldud naljade ja vempude kaudu õnnestus tal ühtaegu Hitlerit lõbustada ja vastast laimata. Põhiobjekt oli Alfred Rosenberg, keda Goebbels pilas nii tihti, et „tema jutud olid nagu lavastatud teatritükid, kus eri näitlejad oma etteastet ootavad. Võisid enam-vähem kindel olla, et Hitler torkas lõpuks vahele, et Völkischer Beobachter on peaaegu sama igav kui selle peatoimetaja Rosenberg”.
Albert Speeri isikliku arvamuse kohaselt sai lõpuks petta Adolf Hitler ise, „intrigant Goebbels ajas tal pea segi”.
1933. aasta märtsis anti Goebbelsile isiklik rahvavalgustusja propagandaministeerium, mis varsti saavutas kultuuripoliitika üle peaaegu täieliku kontrolli. Vastupidi Rosenbergile oli Goebbels silmatorkavalt pragmaatiline ja suhtus vajaduse korral natsionaalsotsialistlikesse dogmadesse paindlikult. Teadlase Jonathan Petropoulose arvates ei ole õige väita, et Goebbels oli kultuurihuvita küünik. Vastupidi, palju viitab sellele, et ta tõepoolest imetles ekspressionismi. Albert Speer on rääkinud, et oma korterit sisustades laskis propagandaminister