Eriti lähenesid juhid teineteisele Hispaania kodusõja ajal, kui nad koos Fancisco Francot toetasid. 1935. aastal toetas Hitler ka Mussolini Etioopia-sõda, mida rahvusvaheliselt kritiseeriti. Pakt ei rajanenud siiski fašistide sõprusel, vaid kalkuleeritud võimumängul, mida tegelikult iseloomustas sügav usaldamatus. Hitler varustas Etioopia keisrit Haile Selassiet salaja relvadega, et pikendada sõda, mis hõivas lääneriikide tähelepanu, samal ajal kui Hitler Kesk-Euroopas edasi liikus. Saksamaa intensiivne relvastumine oli muutnud ka riikidevahelist jõudude tasakaalu. Itaalia ei saanud end üha agressiivsema Saksamaaga enam võrrelda. Austriast sai selles abielus Saksamaa kaasavara. Hitleri külaskäik Itaaliasse maikuus 1938 oli mõlema fašistliku riigi suurejooneline etendus. Füürer saabus Roomas üksnes tema riigivisiidi jaoks ehitatud Ostiense raudteejaama nelja soomusrongiga. Raudteejaam oli projekteeritud Hitlerile meelepärases monumentaalses klassitsistlikus stiilis. Uus oli ka raudteejaamast linna viiv tee, mis sai nimeks Via A. Hitler.
Hitlerit saatis riigivisiidil ligemale viissada inimest, parteifunktsionäärid, diplomaadid, ajakirjanikud, SS-turvamehed ja Gestapo. Enne oli kohal juba üle saja ohvitseri, kes olid mitme nädala jooksul välja peilinud võimalikud ohud. Kaasas oli ka valitud seltskond juhtivaid natse: Heinrich Himmler, Joseph Goebbels, Rudolf Hess, Hans Frank ja Hitleri armuke Eva Braun.
Järgmiseks esitati suurejooneliselt Rooma enamjaolt kadunud suurust. Itaalia armee paraadid ja uusfašistlik arhitektuur Hitlerile eriti muljet ei avaldanud, talle ei meeldinud itaallaste arhitektuuri futuristlikud jooned. Tema tähelepanu köitis Rooma impeerium, mille järeltulijaks sobisid sakslased tema arvates märksa paremini kui itaallased.
Riigivisiit kestis peaaegu nädala. Palju aega pühendati lõpututele monumentidele ja muuseumitele, kus Adolf Hitler kõike näha tahtis, kannul vähem innukas Il Duce, kes olevat ühel sellisel käigul tüdinult pomisenud: „Jälle need maalid.”
Igaveses linnas nägi Adolf Hitler oma tuleviku Berliini – Welthauptstadt Germaniat. Sama aasta jaanuaris tutvustas Albert Speer Berliini monumentaalset metamorfoosi. New York Times kirjeldas seda kui moodsa aja kõige auahnemat linnaplaani. Nagu kunagi Rooma, nii pidi ka Germania kord olema üle kõigist linnadest, olema Tuhandeaastase riigi ülim võimusümbol.
Hitleri grand tour lõppes paar päeva hiljem Firenzes. Külastus oli hoolega kavandatud, et rahuldada Hitleri ulmelisi esteetilisi nõudmisi. Medicite perekonna lokkavas renessansiaias Bobolis korraldati külalistele ajaloolisi mänge, pärast seda tutvuti linna vaatamisväärsustega. Uffizi galerii kunstiaarded haarasid Hitlerit sedavõrd, et ta pidas korteeži muuseumis neli tundi kinni. Füürerit saatev kunstiasjatundja Ranuccio Bianchi Bandinelli sai tahtmatult Saksa diktaatori innustunud huvi tunnistajaks.
Erinevalt Roomast nägi Hitler Firenzes Linzi. Selles renessansiaegses Põhja-Itaalia linnas loksusid Hitleri ideed paika. Firenzes leidis Euroopa kultuur uuesti antiigi iluideaalid ja ületas keskaegse pimeduse. Linzist pidi saama Kolmanda Reichi Firenze, kuhu inimesed tulevad ka sadade, võib-olla tuhandete aastate pärast palverännakule uusgermaani renessanssi imetlema. Linzis pidi „saksa vaim” õide puhkema ja päästma lääne tsivilisatsiooni judaismist, bolševismist ja mandunud kapitalismi hingelisest hävingust.
Linz ei pidanud olema Firenzega võrdne, Hitleri fantaasiates pidi too Austria tööstuslinn Itaalia renessansilinna ületama. Tulevase kultuurilinna südamesse pidi rajatama maailma parima kunstikoguga muuseum. Firenze kultuuriobjektid ja kunstiväärtused olid kogunenud aastasadade jooksul. Adolf Hitler nii kaua oodata ei mallanud.
Louis Nathaniel de Rothschild sõi parasjagu Viinis oma Prinz Eugen-Strasse lossis lõunat, kui sisse tormasid kuus gestaapolast. Neil oli käsk parun kinni võtta ja Viini politseijaoskonda viia. Louis näis nende tulekut rahulikult võtvat ja palus oodata, kuni ta söönud saab. Võib-olla avaldas jämedakoelistele käsualustele mõju Louis’ isiklik sarm või vapustas neid Euroopa rikkaimate hulka kuuluva isiku lossi hiilgus, igatahes lubati parunil lõpuni süüa.
Eelmisel päeval oli Wehrmacht Austriasse tunginud ja nüüd marssisid Viini laiade alleede majade akende all sõdurid. Louis oli Rothschildide perekonna Austria harust ainus, kes polnud veel riigist lahkunud. Võib-olla tundis ta perekonnapeana kohustust valvata perekonna panka ja valdusi või ei osanud aimata natside tegelikke kavatsusi, nagu paljud teised juudi päritolu austerlased. Antisemitismi oli seal olnud algusest peale. Kui pankurite perekonna asutaja poeg Salomon Mayer Rothschild 19. sajandi alguses Austriasse elama asus, siis ei tohtinud tal juudina olla maad ega kinnisvara. Oma äritegevust Austria keisririigis üles ehitades elas ta mitu aastat hotellis. Ent Salomon Mayer Rothschild ei olnud mees, keda saanuks niisama lihtsalt peatada, ja varsti lõi ta Rothschildide perekonna erakordselt eduka Austria haru. Ta tõsteti paruniseisusse, temast sai riigi suurimaid maaomanikke ja ta pani aluse KeskEuroopa suurimale eraomandile. Ta laskis ehitada riigi esimese raudtee ja temast sai silmapaistev industrialiseerimistegelane.
Salomon Mayer Rothschildi järeltulijad laiendasid perekonna äriimpeeriumit veelgi, aga ennekõike lõid nad maailma silmapaistvaima kunsti ja antiikesemete erakogu, mis täitis perekonna viit suurt Viini lossi. 19. sajandi lõpus andis Salomoni pojapoeg Nathaniel perekonna äri vend Albertile üle ja pühendus ise ainult kunsti kogumisele. Oma lossis, Palais Nathaniel Rothschildis pani ta kunstivara täis kolm korrust. 17. ja 18. sajandi maalide kogust võis muu hulgas leida Charles-André van Loo teoseid, mis kunagi olid kuulunud Louis XV armukesele Madame de Pompadourile. Nathaniel Rothschildile kuulus ka Euroopa parim Prantsuse Päikesekuninga-aegsete gobeläänide, keskaegsete elevandiluust ja marmorist skulptuuride ja Marie Antoinette’i mööbli kogu. Rothschildi kogu tipnes galeriiga, kuhu olid välja pandud Madalmaade ja Itaalia renessansiaegsed maalid.
Nathanieli vend Albert hoolitses küll perekonna äriasjade eest, kuid ei jäänud maha ka kunstikogumises ja laskis Nathanieli lossi lähedale Prinz Eugen-Strassele püstitada Rothschildide kõige tuntuma Viini lossi.
Palais Albert Rothschild oli keskeuroopaliku pillavuse võrdkuju. Loss nägi välja nagu elegantselt kaunistatud keskaegne kindlus, ümberringi suur Versailles’ stiilis aed. Vähem uhke ei olnud ka interjöör. Seinu ehtisid gobeläänid, peeglid ja maalid, laed olid lastud maalida Itaalia meistritel ja kõiki ruume kaunistas kullatud stukkdekoor ja elegantne nikerdatud lehtdekoor. Lossis oli ka kullatud ballisaal, mida peeti üheks Viini kõige silmapaistvamaks. Lossis oli isegi oma observatoorium, sest astronoomia huvitas Albertit väga. Nagu vennale, meeldisid ka Albertile klassikalised kunstnikud ja ta lõi muljetavaldava kunstikogu, kuhu kuulusid näiteks Frans Halsi, Antoine Watteau ja Hans Holbein noorema tööd. Lossi ja kunstikogu päris Alberti poeg Louis Nathaniel de Rothschild. Tema vend Alphonse päris Palais Nathaniel Rotschildi. Ajaloo suurimate eravalduses varanduste hulka kuuluva rikkusega pandi saja aastaga kokku üks maailma paremaid kunstikogusid.
Rothschildide perekonna saatuse määras natside võimu ajal see, et nad olid maailma rikkamaid ja võimsamaid juudi perekondi ning et samuti nagu natsidele, meeldis neilegi klassikaline Euroopa maalikunst. Hitleri Viini saabumise päeval oli Gestapo Rothschildi vendade lossid juba „ära julgestanud” ja otsis perekonnaliikmeid. Alphonse, kes oli kõige ettevaatlikum, oli riigist juba lahkunud ja püüdis välismaale toimetada ka oma kunstikogu paremat osa, mis koosnes 940 tööst. Kui sakslased Viini marssisid, oli terve kogu transpordiks kokku pakituna Ostbahnhofi raudteejaamas, kuid sealt kaugemale see ei jõudnudki.
Gestaapolased toimetasid Louis Nathaniel de Rothschildi Viini politseijaoskonda, kus ta istus ligemale kuu aega, samal ajal kui uus režiim püüdis saada ülevaadet Rothschildide äriimpeeriumist, mille südame moodustas pank. See ei olnud kerge töö. Dünastia esiisa Mayer Amschel Rothschild oli 1812. aastal pannud oma testamendiga aluse tavale, et varanduse kohta käivad märkmed hävitati, ja seda tava järgisid järeltulijad järjekindlalt. Tava oli algatatud turvalisuse eesmärgil, et kaitsta perekonna omandit just selliste uurimiste eest. Natsidel