Ta ei saanud vahel ise ka endast aru – kartis isegi ennast. Kõik, mis teda ümbritses, näis talle kas mõttetuna või arusaamatuna. «Kuidas võib elada armastuseta – armastada aga pole kedagi!» mõtles ta ning neist mõtteist ja tundeist hakkas tal õudne. Kaheksateistkümne-aastaselt pidi ta pahaloomulise palaviku kätte peaaegu surema; ta tugev ja terve organism oli põhjalikult vapustatud ega suutnud tükil ajal sellest toibuda. Viimased haigusejäljed olid lõpuks kadunud, kuid Jelena Nikolajevna isa rääkis ikka veel teatava meelepahaga ta närvidest. Jelenal tuli vahel mõttesse, et ta ihkab midagi niisugust, mida ei ihalda ja millele ei mõtle keegi kogu Venemaal. Seejärel rahunes ta, naeris isegi enda üle, veetis muretult päeva päeva järel, ent äkki lõi midagi võimsat, seletamatut, mida ta ei osanud alla suruda, temas pulbitsema ning püüdis esile tungida. Äike möödus, väsinud tiivad, mis ei suutnud õhku tõusta, vajusid longu; kuid need puhangud ei möödunud jäljetult: kuidas ta ka püüdis varjata seda, mis temas toimus, erutatud hinge igatsus paistis välja juba ta välisest rahulikkusest ning ta omaksed võisid õigustatult õlgu kehitada ja imestada, suutmata Jelena «veidrusi» mõista.
Päeval, millest algas meie jutustus, viibis Jelena akna juures kauem kui harilikult. Ta mõtles palju Bersenevile, oma vestlusele temaga. Bersenev meeldis talle; ta uskus noormehe tunnete soojust, ta püüdluste puhtust. Bersenev polnud iialgi varem rääkinud temaga nii nagu sel õhtul. Tütarlapsele meenus noormehe arglik pilk, ta naeratus – ning ta naeratas ise ja jäi mõtlema, kuid mitte enam Bersenevile. Ta hakkas läbi avatud akna öhe vaatama. Kaua vaatles ta tumedat, madalale laskunud taevast; seejärel ta tõusis, heitis pealiigutusega juuksed näolt eemale, ja teadmata ka ise, miks ta seda teeb, sirutas oma paljad jahedad käed selle taeva poole; siis laskis ta kätel langeda, laskus oma voodi ette põlvili, surus näo vastu patja ja, hoolimata kõigist pingutustest mitte alistuda teda haaranud tundele, puhkes nutma. Need olid mingid kummalised, ebalevad, kuid põletavad pisarad.
VII
Järgmisel päeval kella kaheteistkümne paiku sõitis Bersenev linna tagasi mineva voorimehega Moskvasse. Tal oli tarvis postkontorist raha tuua, osta mõningad raamatud, ühtlasi tahtis ta näha Insarovit ja temaga läbi rääkida. Vesteldes viimati Šubiniga, tärkas tal mõte kutsuda Insarov enda juurde suvitama. Kuid ta ei suutnud tükil ajal Insarovit leida: too oli oma endisest korterist üle kolinud teise, kuhu polnud kuigi kerge pääseda. See korter asus Arbati ja Povarskaja tänava vahele Peterburi stiilis ehitatud näotu kivimaja hoovipoolses otsas. Asjatult rändas Bersenev ühe räpase trepi juurest teise juurde, asjatult hüüdis ta kojameest või «ükskõik keda». Peterburiski püüavad kojamehed mitte külastajate silme ette sattuda, seda enam veel Moskvas. Ja Bersenevile ei vastanud keegi; ainult uudishimulik rätsep, vestiväel, halli niidivihiga õlal, sirutas vaikides kõrgest õhuaknast välja oma ilmetu raseerimala näo siniseks löödud silmaalusega ning must sarvedeta kits, kes oli roninud sõnnikuhunniku otsa, vaatas tagasi, mökitas kaeblikult ja hakkas veelgi kärmemalt mäluma. Keegi vanas mantlis ja viltusõtkutud saabastega naine halastas viimaks Bersenevile ja juhatas ta Insarovi korterisse. Bersenev leidis ta kodunt. Insarovil oli üüritud tuba sellesama rätsepa juures, kes õhuaknast nõnda ükskõikselt jälgis hoovi ilmunud inimese kimbatust. – See oli ruumikas, peaaegu täiesti tühi, tumeroheliste seintega ja kolme neljakandilise aknaga tuba, mille ühes nurgas oli tilluke voodi, teises nahkdiivan, ja lae all rippus tohutu suur linnupuur; selles puuris oli kunagi elanud ööbik. Insarov tuli Bersenevile vastu, niipea kui see oli üle läve astunud, kuid ei hüüatanud: «Ah, see olete teie!» või «Ah, jumal küll! Kuidas te siia saite?», ei ütelnud isegi «tere», vaid lihtsalt surus ta kätt ja viis ta ainukese toas oleva tooli juurde.
«Istuge,» ütles ta ja toetus ise lauaservale.
«Mul on siin, nagu näete, alles korralagedus,» lisas Insarov juurde, osutades paberi- ja raamatuhunnikule põrandal, «pole veel nagu kord ja kohus end sisse seadnud. Ei saanud seni mahti.»
Insarov rääkis vene keelt päris õieti, hääldades kindlalt ja puhtalt iga sõna; kuid ta kurguhääl, mis oli muide piiris meeldiv, kõlas kuidagi mitte venepäraselt. Insarovi võõramaine päritolu (ta oli bulgaarlane) paistis veelgi selgemini välja ta välimusest: ta oli umbes kahekümne viie aastane kuivetu ja sitke, lameda rinna ja pahklike kätega noormees; tal olid teravad näojooned, kongus nina, sinakasmustad sirged juuksed, madal otsaesine, väheldased, teraselt vaatavad sügaval asetsevad silmad, tihedad kulmud; kui ta naeratas, ilmusid hetkeks ta peenikeste, karmide, liiga selgete piirjoontega huulte alt nähtavale kaunid valged hambad. Seljas oli tal kurguni kinni nööbitud vana, kuid puhas saterkuub.
«Miks te oma endisest korterist ära kolisite?» küsis Bersenev temalt.
«See on odavam – ülikoolile lähemal.»
«Kuid nüüd on ju õppevaheaeg… Ja mis huvi on teil elada suvel linnas! Oleksite võinud endale suvila üürida, kui juba otsustasite ümber kolida.»
Insarov ei vastanud sellele märkusele midagi ja pakkus Bersenevile piipu, öeldes: «Vabandage, paberosse ja sigareid mul ei ole.»
Bersenev pani piibu põlema.
«Mina,» jätkas ta, «üürisin endale majakese Kuntsovo lähedal. Väga odav ja väga mugav. Nii et on olemas isegi üleliigne tuba – ülal.»
Insarov ei vastanud jälle midagi.
Bersenev tõmbas suitsu kopsudesse.
«Ma olen isegi mõtelnud,» hakkas ta jälle rääkima, peenikest suitsujuga suust välja lastes, «et kui näiteks leiduks keegi… näiteks teie, nii ma mõtlesin… kes tahaks… kes oleks nõus minu juurde sinna üles elama asuma… kui tore see oleks! Kuidas teie arvate, Dmitri Nikanorõtš?»
Insarov vaatas oma väheldaste silmadega talle näkku.
«Te teete mulle ettepaneku elada teie juures suvilas?»
«Jah; mul on seal ülal liigne tuba.»
«Olen teile väga tänulik, Andrei Petrovitš, kuid ma arvan, et minu ainelised võimalused ei luba mul seda teha.»
«See tähendab, kuidas nii – ei luba?»
«Ei luba mul suvitama sõita. Mul ei ole võimalik kaht korterit pidada.»
«Kuid mina ju…» alustas Bersenev ja peatus. «Teile ei tekiks sellest mingeid liigseid kulusid,» jätkas ta siis. «Siinne korter jääks, oletame, teie kasutusse, see-eest on aga seal kõik väga odav; võiks isegi nii korraldada, et näiteks lõunatada koos.»
Insarov vaikis. Bersenev kohmetus.
«Vähemalt külastage mind kunagi,» lausus ta mõne aja pärast. «Mõne sammu kaugusel minu suvilast elab perekond, kellega ma väga tahaksin teid tutvustada. Milline imekena tütarlaps seal on, kui te teaksite, Insarov! Seal elab ka üks minu hea sõber, väga andekas inimene – olen kindel, et te temaga sobite. (Vene inimene armastab kostitada – kui mitte muuga, siis oma tuttavatega). «Tõepoolest, tulge külla. Veel parem aga, kolige ümber… minu juurde, tõepoolest. Me võiksime üheskoos töötada, lugeda… Ma tegelen, nagu teate, ajaloo ja filosoofiaga. Kõik see huvitab teid. Ka raamatuid on mul palju.»
Insarov tõusis püsti ning hakkas mööda tuha kõndima.
«Lubage küsida,» lausus ta viimaks, «kui. palju te oma suvila eest üüri maksate?»
«Sada rubla hõbedas.»
«Ja mitu tuba seal üldse on?»
«Viis,»
«Tähendab, arvestuse kohaselt tuleks ühe toa eest maksta kakskümmend rubla?»
«Arvestuse