«Mine sa oma näkkidega! Milleks mulle skulptorile need ärahirmutatud külma fantaasia sünnitised! need olendid, mis on sündinud talutarede umbuses, talveööde pimeduses? – Ma vajan valgust, avarust… Jumal küll, millal ma kord sõidan Itaaliasse? Millal…»
«See tähendab, sa tahad öelda – Väike-Venemaale?»
«Häbi peaks sul olema, Andrei Petrovitš, süüdistada mind mõtlematus rumaluses, mida ma selletagi kibedasti kahetsen. Nojah, ma toimisin nagu tola: heasüdamlik Anna Vassiljevna andis mulle raha Itaalia-matkaks, mina aga sõitsin hohollide juurde, galuškasid sööma, ja…»
«Jäta lõpuni ütlemata, palun,» katkestas teda Bersenev.
«Kuid ma ütlen ikkagi, et see raha polnud asjata ära kulutatud. Ma nägin seal selliseid tüüpe, eriti naistüüpe… Muidugi, ma tean: väljaspool Itaaliat ei ole lunastust!»
«Sa sõidad Itaaliasse,» lausus Bersenev tema poole pöördumata, «ja ei tee midagi! Hakkad muudkui ainult tiibu lehvitama, lendu aga ei tõuse… Tunneme teid juba!»
«Aga Stavasser tõusis ju lendu… Ja mitte üksi tema. Kui ma aga lendu ei tõuse, siis tähendab, ma olen tiibadeta merepingviin. Mul on siin umbne, tahan Itaaliasse,» jätkas Šubin, «seal on päikest, seal on ilu…»
Teerajal, mida mööda sõbrad sammusid, ilmus samal silmapilgul nähtavale noor neiu, lai õlgkübar peas, õlal roosa päevavari.
«Kuid mis ma näen? Ka siin sammub meile vastu ilu. – Aiandlik kunstnik tervitab võluvat Zojat!» hüüdis äkki Šubin, lehvitades teatraalselt kübaraga.
Neiu, kellele see hüüatus oli määratud, seisatas, ähvardas teda sõrmega ja, lasknud mõlemad sõbrad ligemale tulla, lausus heleda häälega ning veidi kõrahtades:
«Miks te ei tule lõunale, härrased? – Laud on kaetud.»
«Mis ma kuulen?» ütles Šubin käsi kokku lüües. «Kas tõesti teie, hurmav Zoja, otsustasite säärase kuumusega tulla meid otsima? Kas ma pean niiviisi teie jutu mõttest aru saama? Ütelge, on see tõesti nii? Ehk ei, parem ärge lausuge seda sõna: kahetsus tapab mu silmapilkselt.»
«Ah, jätke järele, Pavel Jakovlevitš,» väitis neiu pahandades vastu. «Miks te ei räägi minuga iialgi tõsiselt? Ma vihastan,» lisas ta koketse grimassiga ja ajas huuled prunti.
«Teie ei vihasta minu peale, ideaalne Zoja Nikitišna, te ei taha ju mind paisata pöörase meeleheite pimedasse kuristikku. Tõsiselt rääkida ma aga ei oska, sest ma ei ole tõsine inimene.»
Neiu kehitas õlga ja pöördus Bersenevi poole.
«Ta on alati niisugune: kohtleb mind nagu last, mina aga olen juba kaheksateistkümne aastane. Ma olen juba suur.»
«Oo mu jumal!» oigas Šubin ja pööritas silmi; Bersenev muigas sõnatult.
Neiu lõi jalaga vastu maad.
«Pavel Jakovlevitš! Ma vihastan… Hélène tahtis minuga tulla,» jätkas ta, «kuid jäi aeda. Teda heidutas palavus, mina aga palavust ei karda. Lähme.»
Ja ta hakkas minema teiste ees mööda teerada, nõtkutades kergelt igal sammul oma peenikest pihta ning heites kauni, mustas mitenkas käega näo eest eemale pikki pehmeid juuksekiharaid.
Sõbrad järgnesid talle (Šubin surus vaikides käsi kord südamele, kord tõstis nad pea kohale) ja jõudsid mõne hetke pärast ühe suvila ette, milliseid Kuntsovo ümbruskonnas oli rohkesti. Keset aeda seisis väheldane ärklikorrusega roosaks värvitud puumaja, piiludes kuidagi naiivselt puude rohelusest. Zoja avas esimesena jalgvärava, jooksis aeda ja hüüdis: «Tõin hulkurid koju!» Kahvatu ja väljendusrikka näoga noor neiu tõusis teeäärselt pingilt, uksele ilmus lillas siidkleidis daam, kes tõstis väljaõmmeldud batisträtti päikese varjuks pea kohale ning naeratas roidunult ja loiult.
III
Anna Vassiljevna Stahhova, neiupõlvenimega Šubina, oli seitsmeaastaselt kaotanud isa ja ema ning pärinud üsna suure mõisa. Tal oli õige rikkaid ja õige vaeseid sugulasi: isa poolt – vaeseid, ema poolt – rikkaid: senaator Volgin, vürstid Tšikurassovid. Vürst Ardalion Tšikurassov, kes oli talle hooldajaks määratud, paigutas ta parimasse Moskva pansioni ja pärast selle lõpetamist võttis enda juurde koju. Vürst käis paljudega läbi ja korraldas talvel balle. Anna Vassiljevna tulevane mees Nikolai Artemjevitš Stahhov võitis ta endale ühel neist ballidest, millele neiu ilmus «võluvas roosas kleidis a väikestest roosidest kuafüüriga». Anna Vassiljevna säilitas selle kuafüüri. Nikolai Artemjevitš Stahhov, erukapteni poeg, kelle isa sai 1812. aastal haavata ja hiljem oli Peterburis tulutooval ametikohal, astus kuueteistkümneaastaselt junkrukooli ja võeti pärast kooli lõpetamist kaardiväkke. Tal oli nägus välimus, hea kehaehitus ning teda peeti üheks paremaks kavaleriks keskmise seltskonna piduõhtutel, milledest ta ka peamiselt osa võttis: kõrgemasse seltskonda tal pääsu ei olnud. Tal oli noorest east alates kaks unistust: saada tiibadjutandiks ja abielluda kasulikult; esimesest unistusest tufi tal peagi loobuda, kuid seda tugevamini rippus ja teise küljes. Sel põhjusel sõitis ta igal talvel Moskvasse. Nikolai Artemjevitš rääkis üsna korralikult prantsuse keelt ja teda peeti filosoofiks, sest ta polnud pummeldaja. Kuigi ta oli alles lipnik, armastas ta juba kangekaelselt vaielda, näiteks selle üle, kas võib inimene terve oma eluea jooksul kogu maakera läbi sõita, kas ta võib teada, mis toimub merepõhjas – ja oli alati arvamisel, et ei või.
Nikolai Artemjevitš oli kahekümne viie aastane, kui ta «napsas» endale Anna Vassiljevna; ta läks erru ja sõitis maale majapidamist juhtima. Peagi aga tüdines ta maaelust, neil oli ju obrokimõis; ta asus elama Moskvasse naise majja. Noores eas ei mänginud ta üldse mingeid mänge, nüüd aga muutus kirglikuks lotoharrastajaks, ja kui see mäng ära keelati, kiindus ta jeralašši. Kodus tundis ta igavust; sobitas vahekorra saksa soost lesega ja veetis selle juures peaaegu kogu aja. 1853. aasta suveks ei sõitnud ta Kuntsovosse: ta jäi Moskvasse näiliselt selleks, et ravida end mineraalvetega – tegelikult aga ei tahtnud ta oma lesest lahkuda. Muide, ka temaga rääkis Nikolai Artemjevitš vähe, vaieldes samuti rohkem selle üle, kas võib ilma ette kuulutada jne. Kord nimetas keegi Nikolai Artemjevitši frondeur’iks, see nimetus meeldis talle väga. «Jaa,» mõtles ta enesega rahulolevalt suunurki alla tõmmates ja ennast kõigutades, «mind pole kerge rahuldada; mind juba tüssata ei saa.» Nikolai Artemjevitši frondöörsus seisis selles, et kui ta kuulis näiteks sõna «närvid», siis ütles: «Aga mis on närvid?» või kui keegi lausus tema juuresolekul midagi astronoomia saavutustest, ütles ta kohe: «Aga kas te usute astronoomiasse?» Kui ta aga tahtis oma vastast lõplikult lüüa, ütles ta: «See kõik on paljas sõnadetegemine.» Peab tunnistama, et paljudele säärased vastuväited näisid (ja näivad ka seniajani) ümberlükkamatuina; kuid Nikolai Artemjevitš ei võinud kuidagi seda aimata, et Augustine Kristjanovna nimetas teda kirjades oma nõole Teodolinde Peiersiliusele «mein Pinselchen’iks».
Nikolai Artemjevitši abikaasa Anna Vassiljevna oli väike, kõhetu, peente näojoontega naine, kel oli kalduvus erutuda ja nukrutseda. Pansionis oli ta tegelnud muusikaga ja lugenud romaane, hiljem loobus sellest kõigest – hakkas ennast ehtima, kuid jättis ka selle; korra hakkas tegelema tütre kasvatamisega, ent ka siin rauges ta jõud ning ta andis tütre kasvatajanna hoolde; lõppes sellega, et ta muud ei teinudki, kui vaid kurvastas ja tasakesi närvitses. Jelena Nikolajevna sünnitus mõjus ta tervisele, ja ta ei võinud enam lapsi saada; Nikolai Artemjevitš vihjas sellele asjaolule, püüdes õigustada oma tutvust Augustine Kristjanovnaga. Mehe truudusetus kurvastas Anna Vassiljevnat väga; eriti valusaks löögiks oli talle olnud see, et mees oli kord pettuse teel kinkinud oma sakslannale paari halle hobuseid tema, Anna Vassiljevna isiklikust hobusekasvandusest. Ta ei teinud mehele otseselt kunagi etteheiteid, kuid kaebas vargsi ta peale järgemööda kõigile oma majas, isegi tütrele. Anna Vassiljevna ei armastanud võõrsil käia, talle meeldis, kui tema juures viibis mõni külaline ja jutustas midagi; üksi olles jäi ta otsekohe haigeks. Tal oli väga armuline ja pehme süda: elu oli teda kiiresti vagaseks teinud.
Pavel Jakovlevitš Šubin oli ta nõopoeg.