«Mitte alati pole te tema kohta niiviisi väljendunud, Pavel Jakovlevitš,» ütles ta.
«Aa! etteheide! etteheide nüüd!» hüüdis Šubin. «Nojah, ma ei salga, oli silmapilk, just nimelt üks silmapilk, kui need värsked, labased põsed… Aga kui ma tahaksin teile etteheitega tasuda ja meelde tuletada… Jumalaga,» lisas ta järsku, «ma võin veel oma jutuga segi minna.»
Ta laksatas käega vastu peakujuliselt kokkukägardatud savitükki, jooksis lehtlast välja ja läks oma tuppa. «Laps,» sõnas Jelena talle järele vaadates. «Kunstnik,» lausus maheda naeratusega Bersenev. «Kõik kunstnikud on niisugused. Neile peab nende tujukuse andestama. See on nende õigus.»
«Jah,» vastas Jelena, «kuid Pavel pole senini veel millegagi endale seda õigust kindlustanud. Mida on ta senini teinud? Andke oma käsi ja kõnnime veidi alleel. Ta segas meid. Me rääkisime teie isa teosest.»
Bersenev võttis Jelena käevangu ja läks temaga aeda, kuid alustatud kõnelust, mis liiga vara katkes, enam ei uuendatud; Bersenev hakkas jälle avaldama oma vaateid professorikutse kohta, oma tulevase tegevuse kohta. Ta liikus tasakesi Jelena kõrval, astus kohmakalt, toetas kohmakalt neiu kätt, vahetevahel müksas teda õlaga ega vaadanud kordagi neiule näkku; kuid ta kõne voolas kergelt, ehkki mitte päris ladusasti; ta väljendas end lihtsalt ja õieti ning ta pilgust, mis libises aeglaselt üle puutüvede, üle liivase teeraja ja muru, õhkus üllaste tunnete vaikset heldimust ning rahunenud häälest kostis inimese rõõmu, kes tunneb, et tal õnnestub väljendada end teisele, talle kallile inimesele. Jelena kuulas teda tähelepanelikult, pooleldi tema poole pöördununa, ja vaatas ainiti ta pisut kahvatanud nägu, ta silmi, mis olid sõbralikud ja alandlikud, kuid hoidusid kohtumast tema, Jelena silmadega. Neiu hing avanes ning midagi õrna, õiglast ja head oleks nagu voolanud ta südamesse või võrsunud selles.
V
Šubin ei väljunud oma toast hilisõhtuni. Väljas oli päris pime, poolkuu paistis kõrgel taevas, linnutee helendas ja tähed kirendasid, kui Bersenev jättis hüvasti Anna Vassiljevnaga, Jelena ja Zojaga ning astus oma sõbra toaukse juurde. Ta leidis selle lukus olevat ja koputas.
«Kes seal on?» kostis Šubini hääl.
«Mina,» vastas Bersenev.
«Mis sa tahad?»
«Lase mind sisse, Pavel, jäta jonnimine; kas sul häbi ei ole?»
«Mina ei jonni, ma magan ja näen unes Zojat.»
«Jäta, palun. Sa pole ju laps. Lase mind sisse. Mul on tarvis sinuga rääkida.»
«Kas sa Jelenaga veel küllalt ei rääkinud?» «No aitab, aitab; lase mind sisse!»
Šubin vastas teeseldud norskamisega. Bersenev kehitas õlgu ja läks koju.
Öö oli soe ja kuidagi eriti vaikne, nagu oleks kõik ümberringi kuulatanud ja varitsenud; liikumatust pimedusest ümbritsetud Bersenev seisatas vahetevahel tahtmatult ning kuulatas ja varitses samuti. Naise kleidi sahinat meenutav kerge kahin kostis aeg-ajalt lähemate puude ladvust, tekitades Bersenevis mõnusa ja kõheda tunde, pooleldi hirmutunde; judinad käisid üle ta põskede, hetkelised pisarad jahutasid ta silmi; ta oleks tahtnud astuda hoopis kuulmatult, varjata end, hiilides edasi liikuda. Järsk tuuleiil puhus äkki küljepealt – Bersenev võpatas kergelt ning tardus kehale; unine põrnikas langes oksalt ja kopsatas teele; Bersenev hüüatas tasakesi: «Aa!» ning jäi jälle seisma. Ent ta hakkas mõtlema Jelenale, ja kõik need põgusad tunded kadusid otsekohe, jäi ainult elustav mulje öisest värskusest ja öisest jalutuskäigust; kogu ta hinge täitis noore neiu kuju. Bersenev sammus, pea maas, ning tuletas meelde neiu sõnu ja küsimusi… Äkki näis talle, nagu kostaks selja tagant kiirete sammude müdin. Ta teritas kõrvu… Keegi jooksis, keegi ruttas talle järele – oli kuulda hingeldamist – ning järsku ilmus suure puu mustast varjusõõrist ta ette ilma mütsita, sassis juustega, kuuvalgusest kahvatu Šubin.
«Olen rõõmus, et sa läksid seda teed mööda,» lausus ta suuri vaevu, «ma oleksin olnud kogu öö uneta, kui poleks sind kätte saanud. Anna oma käsi. Sa lähed ju koju?»
«Koju.»
«Ma saadan sind.»
«Kuidas sa siis ilma mütsita tuled?»
«Pole viga. Ma võtsin kaelasidemegi ära. Praegu on soe.»
Sõbrad astusid mõne sammu.
«Ma olin täna väga rumal, eks ole?» küsis järsku Šubin.
«Avameelselt öelda – jah. Ma ei suutnud sind mõista. Pole sind niisugusena iialgi näinud. Ja mispärast sa vihastasid, tõepoolest? Missuguse tühise asja pärast?»
«Hm,» ümahtas Šubin. «Näe, kuidas sina räägid, mina aga olen kaugel tühistest asjadest. Tead,» lisas ta juurde, «ma pean sulle ütlema, et mina… et… Mõtle minust, mida tahad… mina… nojah! ma olen Jelenasse armunud.»
«Sa oled Jelenasse armunud!» kordas Bersenev ja seisatas.
«Jaa,» jätkas Šubin sunnitud hoolimatusega. «See paneb sind imestama? Ütlen sulle veel rohkem. Kuni tänase õhtuni võisin ma loota, et temagi hakkab mind aja jooksul armastama… Kuid täna jõudsin veendumusele, et mul pole midagi loota. Ta on hakanud armastama – teist.»
«Teist? Keda siis?»
«Keda? Sind!» hüüatas Šubin ja lõi Bersenevile vastu õlga.
«Mind!»
«Sind,» kordas Šubin.
Bersenev astus sammu tagasi ning jäi liikumatult seisma. Šubin vaatas teraselt talle otsa.
«Ja see hämmastab sind? Sa oled tagasihoidlik noormees. Kuid ta armastab sind. Selles suhtes võid sa rahulik olla.»
«Mis jama sa ajad!» lausus lõpuks Bersenev pahaselt.
«Ei, see pole jama. Muide, miks me seisame? Lähme edasi. Käies on kergem. Ma tunnen teda ammu ja hästi. Ma ei saa eksida. Sina hakkasid talle meeldima. Oli aeg, kui mina talle meeldisin. Kuid esiteks, mina olen tema jaoks liiga kergemeelne noormees, sina aga oled tõsine olevus, sina oled kõlbeliselt ja füüsiliselt korralik indiviid, sina – oota, ma pole veel lõpetanud – sina oled ausameelne ja mõõdukas entusiast, nende teadusejüngrite tõeline esindaja, kellele – ei, mitte kellele – mäherdustele on õigusega uhke vene aadli keskklass! Ja teiseks, Jelena tabas mind hiljuti suudlemas… Zoja käsi!»
«Zojal?»
«Jah, Zojal. Mis sa teed ära? – Tal on nii ilusad õlad.»
«Õlad?»
«Nojah, õlad, käed, kas see pole ükskõik? Jelena tabas mind pärast lõunat selle vallatu tegevuse juures, enne lõunat aga sõimasin ta juuresolekul Zojat… Jelena ei mõista kahjuks selliste vasturääkivuste täielikku loomulikkust. Siis aga juhtusid ette s i n a, sa usud… mis see’nd oli, millesse sa usud? Sa punastad, kohmetad, unistad Schillerist ja Schellingist (tema aga otsib ju silmapaistvaid inimesi), nii jäidki võitjaks sina, aga mina õnnetu püüan naljatada… ja… sealjuures…»
Šubin hakkas äkki nutma, läks eemale, istus maha ning haaras oma juustest kinni.
Bersenev astus ta juurde.
«Pavel,» ütles ta, «mis lapsikus see on? Kuule nüüd ometi. Mis sinuga täna on? Sulle tuleb pähe jumal teab milline jama, ja sa nutad. Mulle näib tõepoolest, et sa teeskled.»
Šubin tõstis pea. Kuuvalgel läikisid pisarad ta põskedel, kuid nägu oli tal naerul.
«Andrei Petrovitš,» ütles ta, «sa võid mõelda minust kõike, mida tahad. Olen valmis isegi nõustuma, et mul on praegu hüsteerika, kuid ma olen tõesti-tõesti Jelenasse armunud, ja Jelena armastab sind. Muide, ma lubasin saata sind koduni ja pean oma sõna.»
Ta tõusis üles.
«Milline öö! Hõbedane, pime,