„Arvad, et kergemaks?“ Synne muigas kõveralt.
Surfasin ajaviiteks arvutis ja imekombel viisid näpud mind Egiptuse iidse ajaloo poole. Silmitsesin Ramsest ja püramiide. Kehitasin õlgu ja panin saidi kinni. Muidugi on see huvitav, aga üle ei maksa ka pingutada. Teisalt võiks Synne lasta oma varanduse juures tõepoolest ehitada õigetes mõõtudes püramiidi Vainu rohtunud põllule. Mõtlesin selle kohta Synnelt endalt küsida, kuid tal paistis hetkel kiire olevat, sest rääkis telefoniga. Muidugi on see loll mõte, sest püramiid varjaks päikese meie eest ära ja mida me üldse selle kolossiga viimaks peale hakkaksime? Ilus vaadata küll, kuid mis praktiline väärtus sellel paganal oleks? Talvel liugu lasta või? Hakkad otsast tulema ja saad Märjamaa säästupoe juures alles pidama. Seitse kilti nagu niksti selja taga. Tagasi vehid oma auruga, sest ainult ühe otsa jaoks on priipääse olemas.
Seltskond jõudis Laurise bussi ja autodega tagasi ning vadistades valgusid nad mööda hoovi laiali. Nendega oli kaasas pikka kasvu noormees, kes asjalikult ringi vaatas ja siis pikal sammul aida poole astus. Tema taga tuli Lauris, siis Kady ja viimaks Raimo.
Tundsin, et tahan magamistoas teki alla pugeda. Eemale kõigest ja kõigist. Ilmselt saan juba suve hakul tapva depressiooni. Esialgu need õnnetud neiud ja nüüd see püramiid. Hulluks võib minna!
„Ma tahaksin rääkida proua Synnega. Ta olevat suur spetsialist püramiidide alal,“ ütles mees tugeva soome aktsendiga. Prillidega ja iseteadva hoiakuga mees laksutas edasi:
„Ametilt olen erikoolis matemaatikaõpetaja ja ostsin nüüd Eestisse talukoha ja tahan sinna püramiidsuvila ehitada. Sellist väikest, mitte eriti suurt. Meil Soomes on pikk talv ja ma tahan energiat koguda. Püramiidis elades on seda kõige parem teha.”
Nagu meil siin Eestis talve poleks, mõtlesin. Meil Soomes. Meil Poolas. Meil Seewaldis, eks ole… Ma läksin Synnet kutsuma.
Oli päris tegemist, et kogu seltskond ateljeesse ära mahutada. Kui nad jälle püramiidi üle arutama kukkusid, läksin mina minema ja selle võrra tuli üks koht juurde. Pidasin plaani juba tõemeeli ajaviiteks metsa elama asuda. Nii vahva oleks mõned nädalad kusagil võpsikus telgis redutada, nagu tegid need maausulised minu tanumal. Sadasid siia sisse ja tahtsid mu kaugemal kasvavast iidsest tammikust energiat ammutada. Ehitasid endale mingisugused oksakuhilad ja elasid paar nädalat seal. Ja seda märtsis, kui väljas oli veel üsna külm. Igatahes ellu nad jäid ja elavad siiani lõbusalt edasi.
Jalutasin tammiku poole, et sealt oma algava depressiooni vastu jõudu koguda. Mulle meenus, et olin täna öösel imelikul kombel näinud unes põldmarju, kuigi nende aeg oli veel kaugel. Marjad kasvasid mingisuguste imelike varte otsas, mitte nii nagu tavaliselt. Need olid hiigelsuured võrreldes tavaliste põldmarjadega, ent samas jälle väga kõvad, maitsetud ja suurte seemnetega. Mitte ei saa aru, mida see unenägu tähendada võiks.
Istusin tammikus oma tavalisele kohale pehkinud puupakul ja nautisin loodust. See tärkas, kasvas, arenes ja kogus jõudu algavaks suveks. Päike oli sõudnud juba läänekaarde, muutes oma lummava valgusega iidse tammiku väga müstiliseks. Huvitav, kes need puud siia üldse istutas? Ma pole seda kunagi uurinud ega selle vastu huvi tundnud, kuid ehk peaksin. Kunagi korraldasin siia mõne ekskursiooni ja ajasin külalistele sellist pada, et endal hakkas ka paha. Loobusin nende lollitamisest ja otsustasin ekskursioonid ära jätta. Küllap tegin õigesti, kuigi külalised viisid meenetena tammikust üsna palju prahti minema.
Otsin jõudu, armastust ja mõistmist, mõtlesin, ehkki olin selle kõik juba leidnud. Inimene otsib ju alati midagi, kuigi võiks olemasolevagagi rahul olla, aga temal on ikka midagi puudu. Nagu see püramiidi ehitaja. Mis tal veel vaja on? Ehitagu endale Soome see püramiid. Kusagile parlamendihoone ette ja energia on selline, et paneb kogu kohaliku politsei liikuma. Miks see üldse mind nii häirib? Las teeb, mida tahab, ja olgu selle üle õnnelik.
Ma ei kuulnudki vaikseid samme oma selja tagant. Olin nii sügavalt oma mõtetesse süvenenud. Ehmatasin, kui Synne mulle käed õlgadele pani ja mind enda poole pööras. Naine seisis nagu selle tammiku haldjas ja vaatas mulle särasilmi otsa.
„Sõidame Hagudisse,“ sõnas ta. Pigem võinuks ta öelda, et maailm oma halastuses on tegelikult ilus ja murueide tütred hakkavad õhtul paljalt pidu pidama ning ka meie oleme sinna kutsutud, aga olgu – kui Synne nii tahab, eks sõidame. Pidu peame mõni teine kord. Ilma tütardeta. Enda oma on ikka…
Synne vaatas mulle pika näoga otsa, sest olin oma mõtteid sõnadesse pannud. Tammiku mõtlik rahu oli mind segadusse ajanud.
„Murumuna tütred…” pomises ta segaselt.
„Murueide,” parandasin. „Murumuna ehk ämmatoss ei tähenda mingisugust paranähtust. See on teatud seeneliik. Umbes nagu trühvel, aga palju viletsama maitsega. Sügise poole on tammik neid täis. Murueit on hoopis teine asi.”
Synne patsutas mulle kergelt õlale ja katsus igaks juhuks, ega mul palavikku ole. Polnud.
„Sul on imetlusväärne anne kõike ja kõiki mõnitada,” arvas ta.
Lonkisime tagasi talu juurde ja ma tõin toast Honda võtmed. Istusime autosse ja asusime teele. Hagudisse jõudsime kella üheksaks, kuid maikuu õhtud on pikad. Peatasime auto ja vaatasime ringi. Tavaline väikealev nagu neid Eestis teisigi on, ei midagi erilist.
„See maja, kus pidi kummitama, on kusagil siin,“ pakkusin ja naine noogutas.
„Tüdruk elab koos vanaemaga,“ lisas naine ja võttis istme alt mineraalveepudeli.
„Mäletan jah, et seda too hääletaja rääkis. Aga milline maja?“ pärisin.
Synne osutas käega ilmetu ja poolelioleva majalobudiku poole üsna aleviku serval, peaaegu raudtee ääres. Mina poleks küll maja sellise koha peale ehitanud. Iga mööduv rong pani puhvetkapis klaasid tilisema. Ronge on kena vaadata küll, aga kui kell kolm öösel mingisugune viiekümnevaguniline kaubarong sul pool tundi akna taga koliseb, võib see närvi mustaks ajada küll. Võib-olla sellepärast polnudki nad maja päris valmis ehitanud, vaid jätnud kahekordse kolossi pooleli.
Silmitsesime maja.
„Kas lähme sisse ja küsime kummituste kohta?“ uurisin.
„Lollakas,“ arvas Synne.
Mina pakun talle asjalikku nõu ja tema kukub sõimama.
„Mida siis teha?“
„Peab jälgima. Kui me sisse läheme ja kummituste kohta küsime, saadetakse meid pikema jututa kuu peale. Esialgu on vaja vaadelda,“ seletas naine.
„Öelnud siis kohe nii.“ Ma olin veidi solvunud. Vaatame, nii et silmad punnis ja mis me sellest targemaks saame? Küsisin seda ka naise käest ja ta vaatas mulle üsna imeliku pilguga otsa. Luuramine oli salapolitseitöö osa. Sellest lähevad ka silmad punni. Salapolitseiniku tunnedki just ära punnsilmade järgi. Muidu on ta tavaline inimene, ainult käib ja jõllitab igal pool nagu poolearuline. Sellepärast ongi raske vahet teha tõelise salapolitseiniku ja Wismarist plehku pannud patsiendi vahel. Mõlemad kannavad pikki kummimantleid. Üks sellepärast, et seda nõuab töö salajane varjatud iseloom, ja teine… sest midagi targemat polnud koristaja garderoobist varastada, enne kui üle plangu karata. Eelmine kord oli meiega koos tegutsenud hiiglasest salapolitseinik Madis, kes ikka vaatles ja vaatles, kuni korralikuks lööminguks läks. Aga mis ma ikka üksikasjadesse süvenen. Esialgu oli ainult pooleliolev maja ja polnud teada, kas seal oli kummitusi või mitte.
Synne lubas mulle kodus selle üsna loogilise mõttearenduse pärast kere peale anda. Hiljem ta rahunes ja hakkas asja tõsisemalt võtma.
„Mis sulle selles majas imelikuna tundub?“ küsis naine minu käest.
Silmitsesin maja veel kord põhjalikult. Mitte midagi erilist. Mida Synne selle küsimusega silmas peab?
„Maja tundub juba ammust aega pooleli olevat.