Kodukäija. Tiit Sepa. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Tiit Sepa
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Зарубежная фантастика
Год издания: 2014
isbn: 9789949204472
Скачать книгу
ei arva temast halvasti. Ma lihtsalt tean, et ta on teoreetik, mitte praktik. Õpetajana tahab ta tõestada ja selgeks teha lootuses, et õpilased saavad temast aru. Kahjuks jääb tegelikus elus koolifüüsikast tihtipeale väheks. Ta võib lage võõbata, aga ehitama ta ei kõlba. Ma kardan, et sellest tuleb üks paras jama. Täna on neil Synne ka kaasas,“ lõpetasin ägedalt ja hammustasin kingitud vorsti otsast suure tüki.

      Ilm oli ilus ja me otsustasime väljas väikese aiapeo korraldada. Käisime Märjamaal ja tõime kõik vajaliku kaasa. Vend Elmo ajas grilli suitsema ja me istutasime ennast selle juurde maha, ka Epp ja väike Agne-Mari ühinesid meiega. Epul oli tegemist, et lapsel silma peal hoida, sest too kippus alatasa grilli juurde. Viimaks sai ta lapse sealt eemale ja kuna taluaed oli kindel, siis võis laps omapäi vabalt hoovis ringi hulkuda. Polly oli samuti lapsehoidja ja lonkis laisalt jõnglase sabas. Ainus oht oli konnatiik ja Epp teadis seda. Seepärast, kui ta meist liiga kaugele läks, tõi Epp ta jälle tagasi. Tüdruk oli nagu väike sipelgas, kes tahtis igale poole oma jälje jätta.

      „Kuhu teie täna oma lapsed jätsite?“ küsisin Vend Elmo käest.

      „Kobra juures,“ mühatas mees ettevaatlikult tulist vorsti süües.

      „Kelle?“ Epp ei saanud aru.

      „Naiseema,“ selgitas mees rahulikult ja piilus metsa poole. Hilju oli kaugemale läinud ega kuulnud meie juttu. Nimelt arvas naine, et mu lontrusest koerale on ka vorsti vaja. Kui see peni oleks kõhu korralikult täis söönud, poleks meile jäänud peale rasvaplekkide midagi. Kui sedagi.

      Mõnus olemine sujus. Koos vorstidega olime toonud ka Offi ja nüüd lendasid sääsed meist välja tegemata mööda. Lõime neil londi umbe.

      „Mida Leopo teeb?“ uurisin oma teise hea sõbra kohta, kes samuti kunstnik oli. Teadsin juba omast käest, et loomeinimese elu pole sugugi lihtne. Tuleb seista vastamisi nii mõnegi ebameeldiva olukorraga ja kannatada välja teiste inimeste mõistmatud pilgud.

      „Lahutab,“ vastas Vend Elmo ja võttis kaljapudeli.

      „Miks?“

      „Naine on ära tüüdanud. Iriseb ja viriseb iga asja pärast,“ seletas Hilju.

      „Ometi on Leopo mõistlik ja üsna heal järjel mees. Kangemast kraamist ei hooli samuti.“ Mulle ei mahtunud pähe, mis neil naistel viga on.

      Vend Elmo keeras ennast suurel tekil külili, võttis sigareti ja süütas selle. Suitsu välja puhudes seletas ta:

      „Selles asi ongi. Reet tahab elada jõukalt ja keskklassi vääriliselt, kuid Leopot jätab see külmaks. Ta on rahul oma korteri ja kaltsupoest ostetud riietega. Teda huvitab ainult maalimine. Sõidab rõõmsalt kümme aastat vana autoga, teeb oma tööd ja võtab elu rahulikult. Talle ei meeldi tühi siblimine ja poosetamine. Reedale ei mahu selline suhtumine pähe, tema tahab ei tea mis uhket elu. Nii ongi nad lahutuseni jõudnud.“

      „Nojah,” kostsin selle peale ainult. Õnneks Synnel ja minul selliseid probleeme polnud. Soovi korral võis ta iga kell luksuselamise püsti lüüa. Üks tal Sakus juba oli, kuid naine ei hoolinud sellest ja oli jätnud sealse majapidamise oma endise ämma Eva hoole alla.

      Kus on, sinna tuleb juurde. Kohale jõudsid Synne töökaaslased ja minu head sõbrad Rego ja Madis koos abikaasadega. Üle kahemeetri hiiglased hiivasid ennast autodest välja.

      „Hinno!“ kõmistas Rego. Tema hääl kajas metsas vastu nagu kahurilask. „Vana vurle!“

      Seltskond jõudis minu juurde. Suutsin kiiresti nende patsutusi vältida, sest teadsin, et muidu oleksin kohe põlvili nagu mardikas.

      „Kus teised siis on?“ küsis Madis, pidades eelkõige loomulikult silmas Synnet ja Laurist.

      „Ehitavad,“ kordasin Epu fraasi ja viisin suured sõbrad grillipaika. Õnneks olid Hilju ja Vend Elmo mu ülemõõduliste sõpradega tuttavad, sest muidu oleksid nad võinud jumal teab mida arvata. Eppki tundis mehi hästi, sest viimane kord, kui meil oli madinaks läinud, oli Madis teda ja Agne-Marit kaitsnud. Rõõmsalt tervitas ta neid kõiki.

      „Noh, pisike punn!“ hüüatas Madis. Ta võttis väikese Agne-Mari sülle ja hüpitas teda põlvel. Tüdruk lalises õnnelikult ja toppis oma pisikest rusikat mehele suhu. Mis sellest, et salapolitseinik, aga plikatirtsu käest saab molli ikka!

      Rego ja Madise naised Kelly ja Jaanika leidsid Hilju ning Epuga kiiresti ühise keele ja naised kukkusid vadistama. Esialgu oli Vend Elmo jäänud natukeseks kõrvale, kuid peagi sekkus temagi üldisesse melusse. Rego tahtis temalt maali tellida ja nad asusid tulevase taiese üle arutama. Pakkusin neile võimalust ateljees visandeid teha ja mehed võtsid selle heal meelel vastu ning kadusid sinna. Mina ei põdenud ametialast kadedust, kus kunstnik kirub teist kunstnikku.

      Grillisime ja lasime ajal vabalt voolata. Kella kuue ajal jõudsid kohale Laurise buss ja Kady Daewoo. Sellest ronis välja seltskond ehitajaid, kõigil nägu tõsine ja morn. Panin tähele, et midagi on kehvasti. Kady ja Raimo läksid kiiresti tallu. Lauris ja Synne jäid midagi oma- vahel rääkima. Lauris oli tõsine, seisis, käed taskus, nagu kahe saanud koolipoiss ja sülitas vihaselt. Viimaks tuli Synne meie juurde.

      „Tore näha,“ sõnas naine Regole, Madisele, Vend Elmole ja nende naistele, kuid ma tajusin, et naise tuju oli peaaegu nullis. Istunud meie juurde, hakkas ta isukalt sööma. Panin tähele, et Synne pluusivarrukas oli rebenenud.

      „Mis juhtus?“ küsisin vaikselt naise käest.

      „Ei midagi erilist,“ tõrjus tema ja tahtis jätkata vestlust Kellyga, kes oli talle ka kaugelt sugulane.

      „Aga ikkagi?“ ei jätnud ma.

      „Ma ei hakka seda ju ometi kõigi ees kuulutama,“ sisistas naine. Ka põsel oli tal väike kriim.

      „Mulle võid ometi öelda,“ arvasin.

      „Olgu. Lähme veidi kaugemale ja ma räägin sulle,“ nõustus naine ja me astusime aida juurde.

      „Noh,“ nõudsin ärevalt.

      „Mis noh?“ vihastas Synne hetkeks, kuid rahunes siis ja hakkas rääkima. „Ehitasime seda pagana püramiidi. Oli vaja kuuemeetrised prussid omavahel kokku panna, et kolmnurga kuju kätte saada. See soomlane Antero oli ka abiks ja veel üks mees. Saime need neetud prussid kokku ja ilusasti vöölatile. Lauris oli üleval ja pani kõik klambritega korralikult omavahel kinni. Kõik kena. Siis asusime toestust tegema. Kady õiendas kogu aeg, aga me kannatasime ta ilusasti välja. Midagi polnud justkui viga. Soomlane oli oma kuudi sees ja asus kiiruga energiapunkti lavatsit ehitama. Lauris ütles küll, et seda võib hiljem teha, aga tema ei kuulanud. Muudkui jamas. Tahtis kiiresti energiat saada.

      Korraga märkasin, et midagi on viltu, püramiid hakkas üha madalamale vajuma. Vöölatid kukkusid vundamendi toepunktide pealt maha ja siis ta tuligi,“ seletas naine õnnetu näoga.

      „Mis asi tuli?“ ei saanud ma aru.

      „Püramiid!“ röögatas Synne. „See soomlane sai sellise energiapunkti, et viidi kiirabiga minema. Ta lollakas koogutas oma lavatsil, kui kogu kupatus talle kaela sadas. Lauris oli üleval, karjus ja lendas alla nagu pääsuke. Õnneks oli lähedal suur kompostihunnik ja see poisi suurematest sekeldustest päästiski. Kady püüdis tala kinni hoida ja kriimustas oma sääred ära.“

      „Mida Raimo tegi?“ uurisin.

      „Tegi, tegi,“ osatas Synne. „Naeris. Õnnetu nahk selline! Aga ta nüüd Kady käest saab. Paras ka. Ta võinuks meile appi tulla, kui see tuvipuur laiali pudenes.“

      Olin juba enne vägisi naeru tagasi hoidnud. Nüüd ei pidanud ma enam vastu ja panin täiest kõrist naerma.

      „Sina ka veel!“ solvus Synne.

      „Kas te vöölattidele… Tähendab, kas teil vundamendi sees polte polnud, mille otsa vöölatid lähevad?“ küsisin itsitades.

      „Mis polte?“ ei saanud Synne aru.

      „Noh, vundamendi sisse pannakse valu ajal poldid, mille otsa siis vöölatid lähevad,“ seletasin.

      „Polnud